Mis filmikogu saab olla inimesel, kel pole kodus televiisoritki? Või ühtegi muud võimalust filmide vaatamiseks. Videoprojektorigi vahetasin Veiko Õunpuuga mootorratta vastu. Viimane seisab müügitehingu hetkest peale samas garaaz˘is, kus ma teda esimest ja viimast korda nägin. Tundub, et see polnud kõige kasulikum kaup. Kaks aastat tagasi endale antud lubadus vaadata vähemalt üks film päevas on samas reas muude lubadustega, a la loobuda suitsetamisest. Kõik Londoni, New Yorgi ja Helsingi poodidest ostetud DVDd olen suures õhinas oma sõpradele kinkinud või laenanud. Vähemalt on neil nüüd head kodud. Samas mulle kingitud filmidega olen hoolsamalt ringi käinud. Seega see koguke peegeldab eelkõige valikut, mida mu sõbrad on arvanud kinkimisväärseks. Filmialasest kirjandusest olen ka kinni hoidnud, kuigi riiulid on veel hõredad, lugemata osa neist veelgi mahukam. Siiski on lisaks kingitud filmidele jäänud rohkelt mälestusi. Esimene mälestus videomakist pärineb Tbilisist sügaval nõukogude ajal. Külastasime kohaliku lihakombinaadi direktori kodu, kus aukohal seisis tuliuus Sony telekas ja video. Koos grusiini ülikute ja isaga vaatasime Saksa klassikalist pornot. Higistest kehadest ja "Noch ein mal! ..Spritzen!" huvitasid mind rohkem kohvilaual serveeritud ananassid. Edaspidi olen proovinud rohkem tähele panna ekraanil näidatavat. Kooliajal oli plaan vanemate maja garaaz˘is püsti panna videokino. Päeval multikad, õhtul erootikat vanemale publikule. Siis mõtlesin, et burgeriputkaga saaks rohkem raha. Mõlemad plaanid jäid teostamata, kuna koperatiivide aeg sai otsa ja tahtsin olla intellektuaal.
McGyver ja Knight Rider vahetusid kaadrite kiirusel Starsky Hutchi ja Steve McQueeni vastu. Edaspidi samastasin ennast juba Kapten Kurziga ning Easy Rideritega. Mingil hetkel tulid prantslased, et jääda koos itaallastega. Mingi süsteemivea tõttu näidati kooliajal Helioses kogu Pasolini ära. Tsenseerimata. Karm laks hilisteismelisele. Pink Floydi vaimustus juhatas Antonionini ja "Zabriskie Pointi" uitama.
Üldse oli sel ajal s...a kino vähem. Vähemalt ei näidatud seda nii massiivselt.
Aga isiklikest mälestustest konkreetsemale.
Nooruspõlve kohustusliku sürrealismivaimustuse mälestuseks on üks parimatest kingitud filmidest Buñueli "The Exterminating Angel". Greenaway DVD-boksi pole veel ära kinkinud. Bergmani "Seitmes pitser" on magamistoa riiulil. "2001: A Space Odyssey" spets-DVD ja Tarkvoskid kinkisin ise endale.
Chris Markeri "La Jetée" viis mind Tokyo Golden Gai-sse otsima filmile pühendatud baari. Baar jäi kahjuks leidmata, kuid tutvusin kohalike gängsteritega, kellega sai öö läbi eesti-jaapani segakeeles ja rohke viskiga arutatud lemmikfilmide top-i. Vähemalt on seal nüüd kaks Kaurismäki fänni lisaks. Chaplini ja Monthy Pythoni filmid on õnneks veel ära kinkimata. Kuigi Ozon mulle ei meeldi, on tema "Water Drops on Burning Rocks" erutav. Tõenäoliselt Fassbinderi tõttu. Kummalisel kombel on Bresson samas riiulis James Bondiga. Sica "Jalgrattavargad" on kindlas kohas.
Tegelikult ei meeldi mulle üldse kodus filme vaadata. Õige koht filmide vaatamiseks on ikka kino. Kinodest meeldib mulle kõige rohkem muidugi enda oma Sõprus. Ja Notting Hillis asuv The Gate, New Yorgi kodu kõrval asuv IFC ja Tokyo Image Forum.
Kuna kingitud filme võiks rohkem olla, siis siin väike nimekiri sõpradele filmisoovidest:
1. Kurosawa DVD-box
2. Bela Tarri on ka liiga vähe
3. Matthew Barney Cremasteri täisseeriat tahaks
4. Whitnail & I (5 DVDd olen juba ära kinkinud)
5. Cassavetesi kogumik paluks tagasi tuua.
Ja viimane film, mille lõputiitrite ajal sai pisaraid valatud, on Aki Kaurismäki "Le Havre".
Oma 16mm katsetusi New Yorgi filmikooli aegadest hoidun häbelikult näitamast. Veel.
Indrek Kasela on investeerimispankur, kino "Sõprus" (www.kinosoprus.ee) taaskäivitaja ning Temnikova & Kasela Gallery (www.temnikova.ee) algataja.