Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATUKOGU
Lembit Sarapuu

MÄNGULINE RUUM: PIIRIDETA ARHITEKTUUR
Rebecca Jones and Nathalie Pozzi

VAESUSEST JA HÄBIST
Mai Sööt

DANIIL HARMSI OLEMUSEST
Tõlkinud Mehis Heinsaar

VAIMSUS ELUS JA KUNSTIS
Peeter Laurits

ARHITEKT STEINER VAATAB TULEVIKKU
Vilen Künnapu

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

FILMOTEEGI LÕPP
Gert Moser

MINU PLAADIKOGU
Annie Rist

LUULET
Lauri Sommer

FOLKLOORA-LUGUD TALLINNAST
Nato Lumi

PÜHA GEOMEETRIAST
Jaanus Orgussaar

MEESKOND

Vaimsus elus ja kunstis

Kapitalismil on moraalsed lamatised algusest peale. Mida võimsamini turukummardamise kere üles tursub, mida palavikulisem on progress, seda halvemaks läheb lamatiste lehk. Järjest vähem on inimesi, kes tunneksid piinlikkust ahnitsemise, kelmuse või tüssamise pärast. Milleks häbeneda panganduse häid tavasid või püha olelusvõitlust. Tuleb olla ettevõtlik, siis tuleb ka edukus. Olelusvõitluse ägenemine on majanduskasv. Äsja just anti meeldetuletus, kui paha on siis, kui majandus ei kasva. Ägada ei taha keegi. Kui kelmus on kasumlik, siis on kelmus hea. Selle tõestamiseks ei ole vaja keerulisi teooriaid, seda ütleb meile turg ise, olgu ta nimi kiidetud.

Peeter Laurits. Pindu nokkiv poiss. Digitrükk, 2009.

Kunst on samamoodi naljakaks muutunud. Kuraator­kombinaadid, loovtööstus, kultuurikatlad, institutsionaalne kontseptuaalsus, avangardsete eshelonide omavaheline nurgastammuv kaevikusõda fondide heakskiidu nimel. Aristotelese “Poeetikat” ei saa enam tänapäevaseks tõlkida ilma “abikõlbulikkuse” mõisteta. Kunstitudengid omandavad fondiloogika enne kui maailmavaate. Fondiloogika (missugune idioot seda küll lennult ei omandaks) on aga struktureeritud samamoodi nagu turg ise, olgu ta nimi kiidetud. Olulised on lineaarsed eelarvelised näitajad. Edetabelid, külastatavus, tiraazhid ja kasumimarginaal. Tegevuse eesmärk ja sisu seejuures marginaliseeruvad.

Kas me tõesti eeldame, et niimoodi võib vabalt edasi minna? Mina ei usu. Meie kultuuriruumis on vaimsed väärtused ebamugav teema. Päris eitada neid ei kõlba, aga heatahtlikult üleolev iroonia kuulub hea tooni juurde. Vaimsuse praktiseerimine kaugendab inimest ühiskondlikust masinavärgist ja majanduskasvust. Selle süstemaatilist praktiseerimist sootsium heaks kiita ei saa. Eskapistlikud tendentsid segavad ja ärritavad. Eskapist on põgenik, taganeja, kõrvale hiilija, reetur, alistuja, autist ja luuser. Liikumine aga paistab pagemisena ainult ühest suunast vaadates. Eemaldudes näivast, võib liikuda olemusliku suunas. Süüviv eralduja on kultuuriruumi kõige ootamatum ja dünaamilisem tegelane. Autist, kes vaatab mujale kui ühiskondlik surve käsib, on iidne tark, on vihmauss, kes sõelub sõnnikut teistsuguse olemasolemise võrsumiseks.

Tühi ruum on õõnsus mitte millegi sees. Kui õõnsust ei oleks, poleks ka ruumi. Kui oleks ainult eimiski, tühi ja lõputu avarus, siis oleks ainult mitte miski ja sellist ruumi, mida inimene võiks taibata, selle avaruse sisse ei mahuks, meel ümber sellise ei ulatuks.

Teed aga avaruse õõnsaks – kohe tekib ruumi moodi miski. Õõnsus laguneb väiksemateks aukudeks – ruumi saab veelgi rohkem. Augud käivad üksteise sisse ja kasvavad üksteisest taimedena läbi, neid on tohutult palju ja sellest tekib uusi kõverusi. Ruum on kõver väga mitutpidi.

õverused kasvavad üksteisest läbi ja on kõik ühekorraga.
Mõni õõnsus lõikab mitut kõverust samal ajal ja siis pääseb ühest ruumist teise. Aknast õue oleme kõik vaadanud. Peeglisse ka. Pilt võib samamoodi olla õõnsus mitme ruumi vahel. Pasun ühendab kopsu ja kontserdisaali. Steven Hawking räägib kõnesüntesaatori abil ussiurgetest, mis ühendavad erinevaid punkte ja maailmu galaktilises ruumis. Need on nulltranspordi ehk telepordi kanalid. Aga Karksi-Nuias on selliseid koobastikke, kustkaudu Vanapaganad ja pühad härjad olla edasi tagasi käinud. Pühad leivalabidad lennanud taeva all, nii kaugele kui silm seletas.

Sealt, kust paistab kaugele, sealt paistab lähedale ka. Väljavaade on samal ajal sissevaade. Õõnsus eimiskis on mitmesuunaline. Vaatamine on natukene söömise moodi. Armunud õgivad teineteist silmadega. Sellest saab mõneks ajaks söönuks küll.

Kui me vaatame sööki kitsal horisondil, iseenda söögitoru perspektiivis, siis paistab ta teistmoodi kui hingus või valgus. Söömine käiks nagu ainult sissepoole. Hingamine aga käib edasi tagasi ja valgus peegeldub. Ei saa ainult sisse hingata või ainult välja hingata. Inimese pilk on samamoodi ehitatud nõnda, et nägija on samal ajal läbinähtu, vaataja on vaade. Pilk on peegel. Aga söömine toimuks justkui ainult väljast sissepoole. Majandus siis ka – peaks liikuma justnagu ainult ühes, kasvamise suunas.

Kui laps käib tissi otsas, siis aitab ta meil söömisest ja majandusest paremini aru saada, horisonti laiendada. Me sööme ja samal ajal meid süüakse. Imikud on kannibalid. Imetades hakkame aru saama, et söömine on samasugune võnkeline protsess nagu hingamine või vaatamine – lihtsalt aeglasema käiguga. Ilma söötmiseta pole sööki. Meie toituv keha on samal ajal ka toit. Nii majanduse kui kultuuriga on täpselt samamoodi. Majandus ei ole ainult kasv. Kultuur ei ole sanktsioneeritud heeroste kitarrisoolo, vaid kogu sootsiumi ja kõiksuse pulseeriv ringlemine. Kui selle paradoksi jäneseurust läbi lipsata, siis on päris ülev tunne. Hing saab kergem ja ihu saab kergem.

Peeter Laurits
on kunstihuviga morbiid.
   

Karina Talts
on morbiidsete huvidega filoloog.

HÜsteeria

Ja kui te olete kinni püüdnud 
selle rändava üsa,
selle uudishimuliku emaka,
ja kui te olete ta veristanud,
ja kui te mõistate, 
et te pole mitte ainult sündinud sellest,
vaid, 
et te ka suundute tagasi 
samasse jäneseurgu,
siis kas te tõesti arvate, 
et ta võtab vastu teie vabandused?

Kas te tõesti eeldate, 
et võite vabalt edasi minna?
Või teie, kes te usute 
sellesse ainumasse,
kas te tõesti loodate istuda 
tema paremal käel
ja vaadata kustuvat päikest?

Või tuleb pigem
igavene pimedus, 
mis tapab kõik elava
ja värvib maa punaseks
nagu nii palju kordi varem?

Miks ei võiks te
iga kord, kui valmistute 
tapma, röövima, vägistama,
istuda maha
nagu iidsed targad,
sulgeda silmad
ja vaadata lõpuks ometi 
iseenda põhja.