Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Katrin Ratte

MINU RAAMATUKOGU
Aive Mets

INTERVJUU CHRISTOPHER ORRIGA
August Künnapu

INTERVJUU
CHI TI-NANIGA

Vilen Künnapu

KUIDAS MATERIALISEERIDA VAIMSUST
Heie Treier

AHVID BUDDHA PEAS, HOMMIKUMAA TRIP
Ki wa

MAIADE KADUNUD MAAILM
Mathura

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

MIDA MA AVASTASIN SOOMALSTEGA KOOS OLLES?
Andri Luup

NÄHA NAPOLIT JA SURRA…
Mehis Heinsaar

ELUST SIINPOOL TRELLE
Andrus Elbing

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

MINU VIDEOTEEK
Veiko Õunpuu

KAHEKSANURKNE PURSKKAEV
Vilen Künnapu

UNISTUSTE REISI KIRJELDUS
Nato Lumi

MEESKOND

Kuidas materialiseerida vaimsust

August Künnapu palus kirjutada Epifaniole vaimsusest ja sellest, mis hingel. Teen siis juttu oma hiljutisest kõige vapustavamast reisist. Olin novembris 2007 Philadelphias, et õppida tundma Saaremaalt pärit USA arhitekti Louis Kahni vaimset ja materiaalset pärandit.

 

Louis Kahn. Eshericki maja,
Philadelphia, 1959-61. Foto: Heie Treier

Kahn on Ameerika arhitektide ringkonnas, nagu ma aru saan, peaaegu pühaku staatuses. Teda peetakse 20. sajandi teise poole kõige olulisemaks arhitektiks. Eestis teatakse teda peamiselt eriala kitsas ringkonnas, ehkki olukord hakkab muutuma. 2006. aastal korraldas Arhitektide Liit esimesed Kahni päevad Kuressaares ning see tõi meie laiatarbemeediasse palju Kahni teemalisi artikleid. Ka Epifanios 5/2006 avaldas August Künnapu pika intervjuu Nathaniel Kahniga (Louis Kahni filmire˛issöörist poeg, kes tegi oma isast filmi “My Architect”, 2003 - toim).

Püüan edasi anda mõningaid aspekte Kahni mõtlemisest, mis on minu arusaamiseni jõudnud. Ja kirjeldada oma külastust Kahni projekteeritud Eshericki elumajja ning naabruses asuvasse Robert Venturi projekteeritud elumajja. Mulle tundusid kaks maja vastandlikud nagu öö ja päev, ehkki mõlemad kuulsad arhitektid kuuluvad n-ö Philadelphia arhitektuurikoolkonda, kusjuures Venturi on olnud Kahni õpilane ja hiljem kolleeg.

Lühidalt – Kahn taotles hoonete projekteerimisel vaimsust. Mis tähendab “vaimsust”? See avaldus projekteerimise erinevatel etappidel nii mikro- kui makrotasandil.

Louis Kahn. Eshericki maja.
Teise ja esimese korruse plaan.

Kahn mõtles tulevase hoone materjali peale. Tema paljutsiteeritud kahekõne tellisega kõlas umbes nii. Tellis, mida sa tahad? – Ma tahan kaareks saada. – Aga tellis, see pole eriti hea mõte. – Ma tahan kaareks saada.

Millise hoonetüübi jaoks võis tellis olla sobiv ehitusmaterjal? Kui kuulata, mida räägib Gabor, Kahniga tundide viisi arhitektuuri üle filosofeerinud ja kontempleerinud kaaslane, siis tema järgi oli Kahni mõttekäik selline. Tellist on hea ja õige kasutada koolimajas, sest lastel on väikesed vaimud, nii nagu tellis ise on väikene. Õppimine toimub koolis nii nagu tellistest seina ladumine – üks väike kivi teise peale, kuni lõpuks valmib terviklik hoone.

Kahn püüdis hoones ka defineerida kohta, mis võiks olla püha, nagu kirikus. Kahn on näiteks kirjeldanud oma mõtteotsinguid teatri projekteerimisel. Milline ruum võiks teatris olla püha? Näitlejate riietusruum, Kahni järgi.

Esimene Kahni hoone, mida mina külastasin, oli Philadelphia lähistel Chestnut Hill’is asuv Eshericki elumaja. Ameerika standardite kohaselt väike maja – kahekordne ja ühe magamistoaga. Valminud aastail 1959–1961. Piltide järgi tundus see üsna tavaline ehitis, mitte midagi vaimustavat. Kuna ma ei ole arhitektuuriteadlane, luban endale ebastandardseid arvamusi.

Eshericki majas viibides muutus mu eelarvamus ruttu. Psühholoogiliselt tekitas sealne ruum erilise kerguse. Viibisime perenaise Lynn Gallagheriga peaaegu 3 tundi keskses elutoas, mis ulatus üle kahe korruse ja mis pidi Kahni tähenduses olema ilmselt pühamu. Perenaise sõnul kogeb ta tolles ruumis alati zeni, erilist kerguse ja vabaduse tunnet, mis tõstab vaimu (ingl k uplifting), ja nii juba kaks aastakümmet järjest. Ta rääkis valguse langemisest eri kellaaegadel, sest eri kujuga aknad valgustavad pühamut kolmest küljest. Ning põhiliseks ehitusmaterjaliks oli soe puit, mis markeeris siin-seal kindlusarhitektuuri (väikesed aknapilud koos luukidega ja sügavad aknalauad nagu müüritises, seostudes minu kogemuses Kuressaare lossiga).

Robert Venturi. Vanna Venturi maja. Foto: Heie Treier

Teise korruse plaan.

Sisevaade. Foto: Heie Treier

Maja on pererahva käe all väga täpselt algkujuni restaureeritud, järgides Kahni vaimu kuni detailideni välja. Nii võib öelda, et siin pole tarvitatud vägivalda arhitekti tahte vastu. Sellist ajale vastuvoolu ujumist saavad endale lubada vaid armastavad ja haritud inimesed. Ja need, kellel jätkub restaureerimiseks finantse.

Eshericki maja pole minu arvates võimalik pildile jäädvustada, ka parimal fotograafil mitte. Püüdsin ka ise pildistada erinevaid rakursse, üldvaateid ja detaile, aga kahemõõtmelisena tundus kõik väga “lame”. Võimatu oli püüda fotoaparaati seda spetsiifilist vabaduse ja kerguse tunnet, mida kolmemõõtmeline ruum tekitas. Võimatu oli leida ka põhjust, mis konkreetselt sellist ruumimõju tekitas. Ilmselt oli tegemist proportsioonide, materjalide, valguse, asukoha ja x faktorite sünteesiga.

Edasi läksin vaatama põlvkonna võrra noorema arhitekti Robert Venturi projekteeritud Vanna Venturi House’i (1962) samal tänaval. Juba kaugelt vaadates võis fassaadil tuvastada vormivõtteid, mis on pähe sööbinud varajase postmodernistliku arhitektuuriajaloo näidetest. Siseruumide lahendus tekitas kahtluse, et sel arhitektil peab olema ilmselt tugev huumoritaju.

Trepp algas tohutu laia mademega, mis kutsus sind elegantselt ülespoole – ja siis äkki oli sein ees, trepp muutus niivõrd kitsaks, et minusugune normaalkaalus inimene pidi end vaat et pressima teisele korrusele, samas kui kõrval kümbles valguses tohutusuur aknalaud, millel laiutas üksik skulptuur ja suveniir. Kui see pole arhitektuuriline huumor, mis see siis on?

Venturi maja oli väga lihtne pildistada. Efektsed rakursid, eendid ja kaarjad jooned. Ka Venturil oli valguse mäng läbi mõeldud nagu Kahnil, ainult et kolmnurkne valguslaik ei langenud mitte elutoa aktiivsesse tsooni, kus laud ja toolid, vaid köögist tulevale läbikäigu teele.

Philadelphias Kahni arhiivis töötav arhitekt William Whitaker kommenteeris, et Venturi ei pidanud end iial mingiks postmodernistiks ja pealegi mõtles ta projekteerimisel kõike täiesti tõsiselt. Nii et vastuolud kui kunsti- ja arhitektuuriajaloo ühed peamised konstandid teevad selle eriala intrigeerivaks.

Kui tulla käesoleva Epifanio põhiteema – vaimsuse juurde, siis meenub jutuajamine Kahni kunagise üliõpilase John Gauntiga Kansase Ülikoolist. Milline elav arhitekt võiks tänapäeval olla “nagu Kahn”? Vastus võiks olla – Steven Holl. Tema hoonetest meile lähim on Kiasma.

Edasi jõuan sellise mõtteni. Kiasma kui muuseum (institutsioon) ja Kiasma kui arhitektuuriline lahendus on mõjutanud meie Kumu valmimist. Kumu hoone mõned rakursid meenutavad Kiasmat. Ma küll ei tea, mida arvab Kahnist Kumu arhitekt, soomlane Pekka Vapaavuori, kuid arhitektuurikonkursil valis tema projekti omakorda välja eesti arhitektidest koosnev ˛ürii. Sisetunne ütleb, et Kahni vaim on kohal ka meie Kumu juures.

Heie Treier

Heie Treier on kunstiteadlane ja “Kunst.ee” peatoimetaja.