Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Katrin Ratte

MINU RAAMATUKOGU
Aive Mets

INTERVJUU CHRISTOPHER ORRIGA
August Künnapu

INTERVJUU
CHI TI-NANIGA

Vilen Künnapu

KUIDAS MATERIALISEERIDA VAIMSUST
Heie Treier

AHVID BUDDHA PEAS, HOMMIKUMAA TRIP
Ki wa

MAIADE KADUNUD MAAILM
Mathura

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

MIDA MA AVASTASIN SOOMALSTEGA KOOS OLLES?
Andri Luup

NÄHA NAPOLIT JA SURRA…
Mehis Heinsaar

ELUST SIINPOOL TRELLE
Andrus Elbing

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

MINU VIDEOTEEK
Veiko Õunpuu

KAHEKSANURKNE PURSKKAEV
Vilen Künnapu

UNISTUSTE REISI KIRJELDUS
Nato Lumi

MEESKOND

Mida ma avastasin
soomlastega koos olles?

Elu viis mu sinnamaale, et tegin soomlaste ja eestlastega koos filmi. Pealkirjaga “Kinnunen”. Nii on. Filmi saab igaüks soovi korral vaadata, aga rääkida võiks inglise keelest.

Nimelt käib mulle viimasel ajal närvidele inglise keel. Kasutan seda ise sageli kui töövahendit, et teistest aru saada ja suhtlemiseks on ta hea lihtne keel. Ja ilus keel ka vaieldamatult. Aga mind ärritab, kui eestlased laulavad inglise keeles.

Ma ei tea, kas olen vanaks jäämas. Või mis. Aga see lausa ärritab juba. Mõni aeg tagasi, kui keeleteadlased sel teemal virisesid, et eesti keel hakkab surema ja tuleb võidelda viimast võitlust, siis mulle tundus nende jutt arusaamatu. Koomiline. Aga nüüd ei suuda ma ise ka enam kuulata, kui lauldakse inglise keeles. Olen sama asja märganud ka sõprade puhul. Neile ka ei meeldi.

Andri Luup, “Kinnuneni” re˛issöör ja stsenarist.
Fotod: Meelis Veeremets, C. J. Kask

Meile on antud meie keel ja me ei kasuta seda. Me kasutame selle asemel keelt, mis on rahvusvaheline töökeel. Kasutame seda ka tunnete tasandil. Me laulame selles keeles. Ja laul on ju ise juba võimendatud emotsioon. Kas meile tundub, et tunded, mida vahendame, on inglise keeles ehedamad? Et ei ole nii teeseldud? Ei tea.

Aga ma ei võta seda vastu. Ma panen bloki ette. Sest sa ei love mi. Sa ei love him. Sa ei miss mi. Sa ei miss hör. Ja seda teevad ka verinoored kitarrisõrmitsejad, kes on ometi siirad. Ei saa öelda, et nad valetaksid. Ja ometi nad miskitpidi teevad seda. Nad vassivad. Vassing. Vähemalt tundub nii. Sest iga omakeelne isetehtud lauluke mõjub paremini ja ehedamalt. Ka siis, kui see on piinlik.

Lauldaks siis vähemalt keldi laulu või poola laulu. Või midagi originaalset – prantsuse, saksa, vene, läti, portugali keeles. Ei? Aga taani, hollandi, soome? Stiilsed keeled. Miks te laulate inglise keeles? Miks te ei laula eesti keeles? Mis sel keelel viga on?

Hiljuti kuulsin noori inimesi rootsi laulu laulmas ja väga hea vaheldus oli – aru ei saanud midagi, aga huvitav oli. Tajusin sisu ja see puudutas mind. Oli saladus.

Kurb on vaadata, kuidas iga staarihakatist kisub kohe ingliskeele poole. Veel on ta siiras, ta on aus iseenda vastu ja oma sõnade vastu, varsti aga vormitakse temast inglisekeelne toode. Ja seda meie produtsentide poolt, kes on ise kõige suuremad “naiivitarid.” Kes ise lasevad end illusioonidel, ehk rahal, pimestada.

Veel on see tüdruk või poiss inimene, laulab laulukonkursil ausalt ja ujedalt. Ja nii hea on teda vaadata. Aga võidab ta konkursi, aastake möödub ja enam ei tunne teda ära. Ta osaleb igal pool, teeb kõik kaasa, ta on poolproff valmis. Ta laulab inglise keeles, kui vaja, avab üritusi, esineb televisioonis, lehed kirjutavad, kellega ta embleb. Aga ta vaat et ei ole enam inimene. Ta on vana. Ja tühi. Vanatühi. Ta väänatakse välja. Tehakse tühjaks. Naerdakse ära. Ja ta laseb seda endaga teha! Talle pannakse sõnad suhu, mis ei ole omad. Ja kui ta enam neid isegi ei usu, siis visatakse ta minema. Ei halastust. Ei haletsust. Sest tegu on proffidega.

Peljake proffe! Eriti neid, kes seda sõna iseenda puhul kasutavad. Inimesi, kes “teavad”. Enamasti kasutab see inimtüüp teisi inimesi lihtsalt ära. Tavaliselt on tegu huntidega, kel on lamba nägu ees. Nende mõttemaailm avaldub selles, et tuleb võtta, mis võtta annab. Ja siis jalga lasta. Maailm on nende jaoks susila. Mets, kus jahti pidada. Kahju, et neil ei ole küljepeegleid, et nad näeksid end korra kõrvalt. Ja valdavalt on tegu amatööridega, isegi mitte asjaarmastajatega, mis on sageli meeldiv, vaid lihtsalt oskustöölistega jutumärkides.

Peljake “täiskasvanuid”, kes räägivad meie ümber sõnadega: “Kasva ükskord suureks! Elus käivad asjad nii. Nii tehakse.”! Tundub, et nad ise on kõige suuremad tited neid sõnu kuuldavale tuues.

Ma ei tea tegelikult nimetadagi kuulsaid neidusid või noormehi, kes oleks sellest masinavärgist elusalt välja tulnud – kõik nad tulevad välja eestlusele surnuna. Erandid ainult kinnitavad reeglit.

Aga ma leian, et see ei ole noorte laulikute viga. See asi on ühiskonnas üleüldine. Lihtsalt silma torkab see kõige enam lauljate puhul. Nad pannakse filmi, teatrisse, telerisse. Ja nad tuhmuvad.

Kinnunen (Sesa Lehto).

Ükskõik, mis elualale ka ei vaata, sama tendents on tegelikult igal pool. Turism, kunst, kino, teater, äri, kirjastamine, raadio, televisioon. On ilmne liialdus öelda, et kurja juur on inglise keel. Aga kusagil mõtteviisis on mingi viga, et asjad käivad “nii”. Ja mitte teisiti. Aga kust see “fakt” ise pärineb?

Omavaheline konkurents. Rahvusvaheline tunnustus. Läbilöök. Turg justkui nõuab, et “lauldaks” neile arusaadavalt. Aga see on ju absurd! Mida see turg nõuab? Kus see turg on? Mida ta tahab? Kas keegi saab aru? Miks sinna turule on vaja jõuda? Mida seal teha, kui oled kohale jõudnud? Müüa? Keda? Milleks? Kellele? Miks üldse teist inimest on vaja müüa?

Kõrvalepõike korras - miks on vaja teha äriettevõtetel kampaaniaid, et “anna meile oma viie sõbra andmed ja saad auhinna.” Vanasti nimetati seda äraandmiseks. Reetmiseks. Aga mis on vahepeal väärtustes siis muutunud? Ma annan oma sõbrad üles, et saada tasu. Meenub Juudas…

Või firmanimed? Et kui me paneme nimeks ettevõttele Style Consulting, siis see on parem, siis sel firmal läheb paremini. See firma on rahvusvaheline. Leasing Partners, Loaning Mothers, Shining Sisters, Car Wash, Brain Wash, Soap Opera, etc.

Ja selles valguses on iga soomlane nagu värske tuul. Karge. Külm. Hullumeelne. Aga aus. Vaieldamatult on nad arusaamatu rahvas. Aga oma laulu laulavad nad soome keeles. Neil on oma saladus, mida lahti ei muugi.
Aga mis on meie saladus?

Soomlast on väga raske lõpuni mõista. Miks nad sellised on? Ei tea. Ei saa aru. Ei ole võimalik neid ära seletada. Aga nende üle saab uhke olla. Nemad on järjekindlalt omaenda nimede peal väljas. Kõik firmade nimed on stiilis Laiturin Nosturit OY või Imatran Housut. Ja see on õige. See ei ole teesklus. Nad ei lähe mugavaks. Nad ei mõtle, kuidas kogu rahvusvaheline areen neist paremini aru saaks.

Tegin siin soomlastega koos filmi. Ja hea oli nendega. Tegid tuju rõõmsaks – kõigil, mitte ainult mul. Tegime filmi keelest, ühisest keelest või keeletusest.

Mida ma avastasin? Avastasin, et mulle meeldib minu keel. Eesti keel. Võtteplatsil läksid keeled sageli sassi. Kord avastasin end soomlastega rääkimas vene keeles ja venelastega inglise keeles ja eestlastega soome keeles. Hea oli sealjuures see, et kui aju kord peale võtteid aru sai, mis on emakeel ja mis võõrkeel, siis ta rahunes. Pääle võtteid oli hea puhtas eesti keeles rääkida. Ja ka eesti keeles vait olla. Ilus keel. Rohkem polegi öelda.

Iga inimene vajab peeglit. Küsimus on – millist, kas kõverat või tõest. Peegli või peeglid peab inimene ise leidma. Õudne, kui inimene toetub valele peegeldusele. Või ainult teiste peegeldusele. Siis hakkabki ta “inglise” keeles laulma. Kui inimene vaatab valesse peeglisse, siis paneb ta oma ettevõttele nimeks Mirror Enterprise. Hakkab rääkima, kuidas profid teevad ja kuidas Juta on vaja tuua areenile uue lauluga Feelings. Ning tema nimi on vaja muuta Brittaks. Ja ta läheb koju, lülitab sisse maki ja kuulab uut hitti. Kusjuures surroundiga. Talle tuleb selja tagant ka see hitt kuklasse. Hit from behind. Löök tömbi esemega kuklasse ja ta muutub ise inimesena tömbiks. Siis ta peseb hambad ära ja läheb magama. Aga mille nimel peaks selline inimene ärkama? Selleks, et teha jälle uus hitt. Ja keerata tuksi uus anne.

Televiisorist tuleb praegu nagu tellitult maailma popmuusika auhindade jagamise saade ja esineb üks saksa ansambel, kes laulab inglise keeles. Vaatan seda telerit piisava nurga alt, sest otse ei kannata seda vaadata. Õnneks on puldil lahe võimalus sättida inimesed paksuks või peeneks, kas 4:3 või 16:9 formaat. Ja midagi muud selle saatega teha ei ole, kui lauljate proportsioone muuta. Kord laulja paksuks teha ja siis tükk aega lasta tal paksude jalgadega absurdivõtmes esineda. Ei muud. Seda nimetatakse küll ajaviiteks, aga iga hinna eest inglise keeles edasi antud tundetõus ei ole aja viide, vaid raise. Pidage üks paus. Teik ä breik. Käskida kahjuks ei saa, aga soovida võib ikka.

Nu vot. Selline jutt. Selle võiks nüüd inglise keelde tõlkida.

Andri Luup

Andri Luup on vabakutseline stsenarist, näitleja ja re˛issöör. Hiljuti linastus tema esimene mängufilm “Kinnunen”. Vaata ka tema tekste “Mis teeb filmist väga hea filmi?” (Epifanio 3/2006) ja “Formaadi ohvrid” (Epifanio 6/2007).