Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Katrin Ratte

MINU RAAMATUKOGU
Aive Mets

INTERVJUU CHRISTOPHER ORRIGA
August Künnapu

INTERVJUU
CHI TI-NANIGA

Vilen Künnapu

KUIDAS MATERIALISEERIDA VAIMSUST
Heie Treier

AHVID BUDDHA PEAS, HOMMIKUMAA TRIP
Ki wa

MAIADE KADUNUD MAAILM
Mathura

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

MIDA MA AVASTASIN SOOMALSTEGA KOOS OLLES?
Andri Luup

NÄHA NAPOLIT JA SURRA…
Mehis Heinsaar

ELUST SIINPOOL TRELLE
Andrus Elbing

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

MINU VIDEOTEEK
Veiko Õunpuu

KAHEKSANURKNE PURSKKAEV
Vilen Künnapu

UNISTUSTE REISI KIRJELDUS
Nato Lumi

MEESKOND

NÄha Napolit ja surra…

Ma ei käi Eestist kuigi meelsasti väljas. Esiteks on väljasõidud minu jaoks alati kaunis väsitavad ja teiseks mind ei vaimusta eriti välismaa. Kardan alati miskipärast välismaal kaotsi minna. Ei, mitte sel viisil, et mind näiteks neeruvarguse tarbeks ära röövitaks, või et ma maanteel hääletades kadunuks jääks, vaid pigem selles mõttes, et ei ole enam ärkvelolekutunnet.

Hiljuti näiteks sattusin ma Napolisse. Ja kujutage ette, seal oligi kõik täpselt nii, nagu olin enesele ette kujutanud, et kuskil lõunamaal võiks asjad nõnda olla. Iseenesest oli see ju päris huvitav. Teha uks lahti justkui mingisse lõbusasse unenäkku ja hakata seal ringi vaatama. Inimesed vehklevad alatasa kätega ja aina vaidlevad kuis jaksavad, kõik lähevad hommikul vilkalt tööle, aga tööd ei tee samas mitte keegi, iga mees seisab oma äri uksel, vaatab ilma ja teeb suitsu, lobiseb naaberäri uksel seisva ärimehega ja mõlemal on tuju hää. Ehitajategi puhul on lugu sama. Iga haamri ja naela jaoks oli olemas neli meest ja igaüks neist neljast püüab teisele tõestada, et just tema kord on parasjagu puhata ja minna nurgapealsesse kohvikusse espressot jooma. Ning tõesti, ainuke, kellel käed terve päev tööd täis on, ongi vist kohvimüüja. Sest kohvi joovad Napolis kõik, alates imikutest ja lõpetades raukadega ning lõunapause on ka iga tunni kohta vähemasti kolm. Jah, lihtsast elamise mõnust osatakse tõesti lugu pidada.

Muide, kui rääkida veel kohvist siis on see seal võrratu. Tuleb tunnistada, et pikema aja Napolis viibides, võib igaühest saada kofeomaan. Minagi ostsin igal tänavanurgal vähemalt ühe tassi kohvi – kord tavalise kohvi, mis on napoli mõistes lonks ülikanget espressot, kord külma kohvi magusa kreemiga, kord capuccinot, kord caffe latte’t ja nii edasi ja nii edasi.

Kohvikutes vaidlevate töömeeste naised on aga enamasti kodus ja pesevad pesu. Ja karjuvad alatasa midagi itaalia keeles. Äsja pestud valge pesu ripub üle kitsaste tänavate ning tilkuva pesu all sõidavad ringi mopeedidega insenerid. Ja advokaadid ja luuletajad ja väikesed tüdrukud – aga kõige kiiremini kihutavad mopeedidega ringi muidugi vanamehed.

Liikluskultuur on seal üldse vaimustavalt pea peale pööratud. On tõesti tõsi, et Napolis on iga teine auto lömmis, et valgusfoorist ei hooli keegi ja kui sa loodad, et jalakäijatele rohelise tule ajal autod kunagi seisma jäävad, siis võid seda ootama jäädagi. Tuleb lihtsalt hakata üle tee minema ja tähelepanuväärne on see, et nad viimasel hetkel pidurite kriginal umbes kolme sentimeetri kaugusel su jalaluust pidama saavad. Kusjuures alati. Ka siis, kui jalakäijatele on punane tuli. Aga ikkagi on iga teine auto lömmis ning see teeb veidike ettevaatlikuks.

Ja muidugi, kui sa Napolit külastad, siis ära kindlasti hakka üles otsima moodsa kunsti muuseumi. Sest esiteks on juba selle ülesleidmine kusagilt äärelinnast kitsaste ja räpaste tänavate vahelt paras kunsttükk ja kui sa selle siis ka pimeda õnne läbi üles leiad, ootab sind muuseumis üsna äraspidine kunstielamus. Nimelt on seal korravalvureid iga kunstisaali peale tükki neli või viis. Ja kui sa siis kummardud näiteks Andy Warholi pildi juurde, et asuda seda intiimses mõtiskelus nautima, võid üsna kindel olla, et sinuga koos kummardub seda pilti vaatama vähemalt kaks korravalvurit kummalgi pool sind, üks neist astub sulle sealjuures ka ilmtingimata täiesti kogemata jala peale ning teine ümiseb su kõrval mingit lõbusat itaalia viisikest, kuna kolmas korravalvur peab samal ajal möödapääsmatult vajalikuks sinu ja Andy Warholi vahelt vähemalt neli või viis korda läbi jalutada, kusjuures iga kord vaatab ta sind sellise pilguga, mis ütleb, et: “Ma tean sind küll, sina oledki ju see meistervaras, kes juba ainuüksi oma silmadega võib viiendiku pildist vaikselt ära varastada. Aga meie käest sul siiski pääsu ei ole!” Sealjuures on kõik moodsa kunsti muuseumi korravalvurid kummalisel kombel väga sõbralikud ja lahked, nad arutavad valjusti naerdes omavahel pereasju ja seda, kuhu õhtul välja minna. Muidugi arutavad nad ka seda, mis riided sul või su pruudil seljas on ja sedagi, et kas teist võib saada kunagi abielupaar või mitte.

“Oh, näha Napolit ja surra!” tekib seepeale tahtmine öelda.

Aga unenägu jätkub. Napoli vanalinnas, Jeesuse väljakul, istub sinu ja su pruudi kõrvale äkki ülimalt galantne joodik, kes suudleb sealsamas su pruudi kätt, küsib ta vanust ja kolmanda asjana teeb talle abieluettepaneku. Ja see kõik sünnib nii pingevabalt ja võluvalt, et su pruut juba ongi enam-vähem asjaga nõus, vaja ainult registreerimiskuupäev veel paika panna. Ainult kerge löök küünarnukiga ribide vahele toob ta jälle maa peale tagasi…

Või siis vaadelda palme ja mandariinipuid, õitsevaid tulpe ja nartsisse kesk veebruarikuud, hingata sisse maikuiselt sooja talveõhku, juua odavat, kuid ülihead veini, vaadelda Vahemerd ning veenduda, et see on tõesti sini-sinine, ja eemalt läbi piimvalge udu näha kumendamas Capri saart… Sedasama saart, kus kunagi Maksim Gorki oma boheemlastest õukonnaga elas ja millest on tehtud maailma kõige ilusam ja nukram laul…

“Ja-jaa, näha Napolit ja surra…”

Aga siis saabub päev, kus sellest Napoli-unenäost tuleb jälle välja astuda ja kus lennuk mind üle haigutama ajava Kesk-Euroopa taas Eestisse tagasi toob. Ja parem ongi, et toob. Sest ausalt öeldes – ega mulle Eestist väljas käia eriti ei meeldi. Värvilisi ja sürreaalseid unenägusid võin ju siingi igal öösel näha ja kusjuures täiesti tasuta. Pealegi – ei ole tõesti midagi võrratumat, kui istuda kesk mõnusat veebruaripakast oma soojaks köetud toas, juua mõrudat põdrasambla teed, vaadata aknast kase otsas istuvaid leevikesi ja siidisabasid ning mõtiskleda omaette muheldes sellest, et kaugel see kevadki enam on, juba paari kuu pärast õitsevad lumikellukesed ja krookused ning peagi võib kasuka vahetada välja jope vastu ja minna poristele maanteedele hulkuma – kuulatama põldude kohal laulvat külmakartmatut ja vaprat lõokest. Ja mis on selle lõokese kõrval mingi Napol…

Foto: Vilen Künnapu

Mehis Heinsaar

Mehis Heinsaar on Tartus elav kirjanik. Ta on nelja raamatu autor. Vt ka tema tekste ”Rändaja õnn” (Epifanio 4/2006), ”Kunstnik ja vanadus” (Epifanio 5/2006), ”Rahus edasi elada” (Epifanio 6/2007) ning ”Unenäo jätk” (Epifanio 7/2007).