Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Katrin Ratte

MINU RAAMATUKOGU
Aive Mets

INTERVJUU CHRISTOPHER ORRIGA
August Künnapu

INTERVJUU
CHI TI-NANIGA

Vilen Künnapu

KUIDAS MATERIALISEERIDA VAIMSUST
Heie Treier

AHVID BUDDHA PEAS, HOMMIKUMAA TRIP
Ki wa

MAIADE KADUNUD MAAILM
Mathura

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

MIDA MA AVASTASIN SOOMALSTEGA KOOS OLLES?
Andri Luup

NÄHA NAPOLIT JA SURRA…
Mehis Heinsaar

ELUST SIINPOOL TRELLE
Andrus Elbing

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

MINU VIDEOTEEK
Veiko Õunpuu

KAHEKSANURKNE PURSKKAEV
Vilen Künnapu

UNISTUSTE REISI KIRJELDUS
Nato Lumi

MEESKOND

Maiade kadunud maailm

1695. aastal sattus kirikuisa Avendagno, kes oli praeguse Guatemala kirdeosas suurde soode rägastikku ära eksinud, peale “kummalistele vanadele ehitistele”. Arusaamatud kõrguvad rajatised olid mattunud troopilise vihmametsa lopsakasse taimestikku. Kuna tollane koloniaalvõim ei olnud huvitatud nii kaugete äärealade uurimisest, jäid nood ehitised veel saja viiekümneks aastaks puutumata, enne kui need taas avastati.

Guatemala, Tikal. Fotod: Paavo Eensalu

Praeguseks on nendest kummalistest vanadest ehitistest saanud üks suuremaid vaatamisväärsusi Guatemalas, mis toob igal aastal kokku sadu ja tuhandeid huvilisi üle kogu maailma. Tegu on Tikaliga, tõenäoliselt suurima varemete kompleksiga, mis kunagistest maiade linnadest meie ajani säilinud. Kui kunagine suurlinn majutas oletatavalt ligikaudu 100 000 elanikku, siis praegusel ajal hõlmab Tikali rahvuspark enda alla ligi 600 ruutkilomeetrit kaitsealust metsa ja varemeid. Varemete pärliks on aga viis kuuekümne meetri kõrgust maiade templit.

Kuidas templid ja püramiidid Tikali ehitati, pole kellelegi täpselt teada. Veelgi segasemad on asjalood Tikali hilisema hülgamise ümber. Maailma ajalugu näib ju suuresti olevat jada saladusi ja nende vahele pikitud valesid ning mida kaugemale ajas vaadata, seda enam tuleb teha oletusi meie praegustest arusaamadest lähtuvalt. Maailma ajalugu on ühtlasi lugu kadunud maailmadest. Egiptuse püramiidid, Süüria hüljatud linnad, Peruu Machu Picchu, Lääne-India ranniku lähedal leitud veealused paleed – need ja teised näited maailmas jutustavad suurtest ja võimsatest kultuuridest, mis kunagi õilmitsenud ja nüüdseks ometigi ajatolmu vaakunud. Üks selliseid näiteid on ka vana maiade kultuur Kesk-Ameerikas. Enamus ajaloolasi on nüüdseks jõudnud ühisele arvamusele vähemasti selles, et eurooplastest maadeavastajate jõudmine Ameerikasse ei saanud olla maiade maailma taandumise ainsaks põhjuseks, isegi kui seda arvestada ühe võimaliku mõjutegurina. On neid, kes on arvanud, et maiade ühiskond hääbus seetõttu, et selle juhid kaotasid pädevuse ning muutsid eelkäijate võimsad riitused sisutühjadeks kombetalitusteks ja verevalamisteks. Ent ometigi oli maiade langus tavatult äkiline ning seletamata jääb ka küsimus sellest, kes mattis kõrguvad templid ühtlase mullakihi alla, kus need lubjakivist ehitised märksa paremini säilivad kui avatud õhu käes.

Tahaks küsida umbes nii nagu Derek Walcott ühes oma luuletuses: “Kas mereussike mattis selle saladuse selgesse liiva, korallkatedraalidesse, veealustesse katakombidesse, kas sinna, kus meduus lohistab oma purpurset keiserlikku narmastikku?”

Ent igaühel, kel piisavalt tahtmist ja vahendeid, on võimalik külastada Tikali varemeid ka ise ning teha vastavalt oma tajumustele ja teadmistele isiklikud järeldused. Nii ka mina. Kui saabun varahommikul, kihab mets veel eriskummaliste lindude häältest. Samas märkab silm vihmametsale omases hommikuudus vähe kunagist suursugusust. Isegi kui paarikümne minutilise jalutuskäigu järel jõuan Suure Jaaguari templi selja taha, ei koge ma esialgu selles midagi enneolematult muljetavaldavat. Järeldan, et maiade linnad ongi pigem saladuslikud kui muljetavaldavad. Siiski, udu hajudes ja kaugemale liikudes avanevad ka teistsugused vaatepildid.

Tikali kõrgemad templid tõusevad endiselt üle džungli katuse ning vaated sealt ulatuvad kümnete kilomeetrite taha. Tõusen treppe mööda, millel kunagi kõndinud vaid kuningad ja preestrid. Ja isegi kui on üpris peadpööritav seista mõnemeetrisel mureneval kiviribal uskumatult järsu Päikese Akropoli tipul, tasapisi tasaneva vihmametsa kohal, on see lihtsa inimese jaoks, kel keelatud kõndida praeguste maailmavalitsejate treppe mööda, üks võimalus end korrakski kuningaks mõelda. Nende templite tipul, kust hääl kajab kui kõu, pole raske seda kujutleda. “Olen oma valikute meister, olen oma maailmapildi looja. Olen see, kes sündis, et olla vaba ja võimas.” Ent siiski, istudes maiade kuningatroonil kasvab mus veendumus: seda linna ei ehitanud ega valitsenud mitte ainult inimesed, vaid ka teised, nähtamatumad olendid.

Üks Tikali püramiide kannab seejuures tabavalt nimetust “El Mundo Perdido”, “kadunud maailm”. Kuulen turiste naljatlemas, et kuidas ta siis kadunud on, kui me teame, kus ta asub. Ent mõtlen, et me võime küll näha kunagiste kultuuride varemeid ja teada nende geograafilist asukohta, võime ka lugeda nende kirju kivides, ent tundub, et oma sügavamalt sisult jäävad nad meile ikkagi kadunud maailmadeks. Isegi tänapäevased maiad on enamasti oma kaugete eelkäijate vaimu väga kauged sugulased.

Lihtne on minevikku idealiseerida. Kerge on hetke raskusele vastandada mõtet, et kunagi oli kõik vabam, loomulikum, ilusam, tervem, et inimesed olid võimekamad ja juhid targemad. Ent mõistagi ei pruugi see üldsegi nii olla. Vaevalt et maailm muudab tihti oma sügavamat olemust, olgu siis ajastu milline tahes. Üks meieni jõudnud pilt maiadest on see, et nad olid suured targad, kes arvutasid astronoomiat ja jagasid matemaatikat, et nende ühiskonnas toimisid šamaanid, kes suhtlesid kõrgemate jõududega – et nad olid oma aja geeniused. Teine pilt neist on seevastu pilt jõhkardidest, kes tõid oma jumalustele lõputuid inimohvreid, ohverdades enamasti küll vaenlasi, ent lõpuks ka oma rahvast. Ning rahvas juubeldas, kui järjekordne surnukeha templi trepist alla veeres. Tõsi küll, Euroopas kogunes rahvas samal ajal vaatama poomisi ja tuleriidal põletamisi ning see ei muuda meie jaoks ilmselt väärtusetuks tolle aja muusika, kirjanduse ja kujutava kunsti suurteoseid. Võib küll öelda, et oleme nüüdseks humaniseerunud, omame suuremat võrdsust inimeste vahel, ent kui palju ses arvamuses on sisulist tõde ja kui palju näilisust, saab ilmselt selgeks alles tulevikust vaadates.

Maiadega seoses on praegusel ajal ehk enim juttu mitte nende püramiididest ja templitest, vaid 21. detsembrist aastal 2012, mil maiade kalender ära lõpeb, võttes kokku pika ajastute tsükli. Selle kohta, kas ja mis sel ajal juhtuma peaks hakkama, pole säilinud ühtegi üleskirjutust. Arvestades, et viimane seni teadaolev maiade linn, Wakna, avastati alles kümme aastat tagasi (1998), võib ju üpris julgelt arvata, et on veel palju seda, mida me maiade pärandist ei tea. On’s detsember 2012 praeguse maailma lõpp, on see globaalne teadvuse nihe või hoopiski maiade uue tuleku algus – oletusi võib leida rohkem kui üks inimene oskaks välja mõelda. Ent kui maailma ajalugu meile midagi universaalset suudab kinnitada, siis ehk eelkõige seda, et miski siin ei kesta igavesti, et võimsamadki kultuurid ja impeeriumid ükskord kaduvikku langevad. Kui ka mitte 2012, siis küllap ükskord saab meistki veel üks kadunud maailm – kultuur, mis tõusis ja langes ja mis unustati seejärel aastatuhandeiks, kuni keegi sellele otsa komistas. Kes teab, võib-olla kultuur tähendabki seda – luua midagi, mida mõistetakse, aga harva mõistetakse.

Mathura

Mathura (ehk Margus Lattik) on eesti kirjanik ja kunstnik, kellelt on ilmunud neli luulekogu ja tõlkeid ning kes on pidanud näitusi mitmel pool kodumaal. Vaata ka: www.hot.ee/mathura.