Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Katrin Ratte

MINU RAAMATUKOGU
Aive Mets

INTERVJUU CHRISTOPHER ORRIGA
August Künnapu

INTERVJUU
CHI TI-NANIGA

Vilen Künnapu

KUIDAS MATERIALISEERIDA VAIMSUST
Heie Treier

AHVID BUDDHA PEAS, HOMMIKUMAA TRIP
Ki wa

MAIADE KADUNUD MAAILM
Mathura

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

MIDA MA AVASTASIN SOOMALSTEGA KOOS OLLES?
Andri Luup

NÄHA NAPOLIT JA SURRA…
Mehis Heinsaar

ELUST SIINPOOL TRELLE
Andrus Elbing

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

MINU VIDEOTEEK
Veiko Õunpuu

KAHEKSANURKNE PURSKKAEV
Vilen Künnapu

UNISTUSTE REISI KIRJELDUS
Nato Lumi

MEESKOND

Ahvid Buddha peas, hommikumaa trip

Bombai

Ühel detsembrihommikul astun kaks kätt taskus ja Sigue Pistolsi ketsid jalas Bombai lennujaamast välja. Suured kõrvaklapid peas, näen ilmselt nii tulnuka moodi välja, et isegi kohalikud rikshajuhid ei julge potentsiaalse kliendi pärast kaklema hakata. Ootamata oma pagasiga reisimist pooldavaid reisikaaslasi, veeren Velcro Fasteneri loo “Real Robots Don’t Die” saatel lähima palmisalu suunas. Kihutava rongi vagunilävel istudes jälgin, kuidas vilguvad mööda kodutute tolmused laagrikvartalid. Kerjused tormavad karkudel rongidele järele ja hiivavad end vilunult vagunisse, et reisijate seas väike korjandus läbi viia.

Madalaima klassi kõhnad hindud istuvad segiläbi odavaimas klassis, mõned ainult hädapärastes kaltsudes ja näomaalingutega hõimud, ent palmilehest pampude asemel firmakotid. Kõrgklassi paksud hindud sõidavad konditsioneeritud kalleimas klassis ja joovad rasvast tshaid. Keskklassi hindud, kes üritavad triiksärkide ja viigipükstega lääne inimeste moodi välja näha, sõidavad keskklassis ja igatsevad ka ruttu paksuks saada. Raudtee möödub kümnetest heleda nahaga meestüüpe propageeriva pleegitamiskreemi ning ameerika limonaadi reklaamidest, kihutab läbi kapitalistliku India sinnapoole, kus asub maailma esimene demokraatlikul teel valitud kommunistliku valitsusega osariik. Kui kapitalistlikus Indias moodustab kerjamine 4% rahvusliku kogumajanduse produktist, siis lõuna pool kohtan ainult üht kerjust, kes anekdootlikul kombel on hoopis valge, rootslanna välimusega naine.

Cheray

Krabid jooksevad mööda India ookeani liivaranda nagu rotid. Nagu näitavad vaatlusandmed, positsioneerivad nad end iga järgmise, ebakorrapärase tugevusega ja tugeva müra saatel randa tormleva laine uhteulatuse suhtes täpselt 5-11 sentimeetri kaugusele. Lähenedes kaovad nad külitsi joostes liivaaukudesse, mida rannal hulganisti leida võib. Eemal on märgata mõningaid delfiine, kes soojade ilmade tõttu on ujunud Cheray ranna lähivetesse. Ootan ookeanirannas Tsunamit, ent alles nädal peale minu lahkumist tabavad üleujutused Kerala rannapiiri ja Sri Lankat, jättes koduta 175 tuhat inimest. Kommunistide rannas pole valget turistirämpsu ollagi ja külad palmide all ümberringi on nagu eksootiline paradiis. Vaid mõni Tamili Tiigrite hulka kuuluv human bomb pidada end aegajalt õhkima. Koolilaste buss ähvardab ümber minna, kui sõitjad akende alla tormavad, et näha valget inimest. Kõikjalt kostab teletupsu aktsendiga ja valgete hammaste särades: “Hi, how are you?” Mootorratal 60 km tunnikiirusega liikluses võngeldes ilmub pidevalt sinu kõrvale mõni kaasliikleja ja kuuldub täpselt ajastatud: “Hi, where are you from?”, enne kui liiklusvool teid jälle igavesti lahku viib. Kuuldes, et minu kaugel kodumaal on kommunism võrdustatud kuritegevusega, soovitavad kohalikud kiirelt relvastatud vastupanu alustada. Siinne ideoloogia on kummaline surrogaat katoliiklusest ja marksismist, kuigi nii euroopa marksistid kui katoliiklased väidavad, et selline süntees pole võimalik. Kommunistlik valitsus on Kerala osariigis olnud aastast 1959, samal aastal sündis siin ka üks praegusi maailma esiintellektuaale Arundhati Roy, kelle Bookeri preemiaga auhinnatud raamatu “Väikeste asjade jumal” tegevus toimub samuti osaliselt siin.

Majnu Ka Tilla

Sean rattad ja tiivad uuesti põhja, Himaalaja mäestiku poole, mis kuuldavasti on täis lumeinimesi, salajasi või kadunud rahvaid, riike ja linnu. Üks rahvas ja riik on taas sisenemas müütilisse ajajärku. Tiibeti eksiilvalitsus ja Tema Pühadus Dalai Laama redutavad India territooriumil Dharam-Shalas, rahvas laiali mööda pagulaste laagreid või riigi annekteeritud territooriumil, kus toimub assimileerimine, keele ja kultuuri hävitamine. Poliitilisel kaardil on näha vilgast India ja Hiina vahele jäävate väikeriikide jagamist suurte naabrite poolt. Maailma katuseks hüütav Tiibet, mis on andnud maailmale ainsa vägivallal mittepõhineva suurreligiooni, budismi, on juba pool sajandit Hiina poolt okupeeritud. Läänemaailm vaikib ükskõikselt. Peatun New Delhis asuvas tiibeti pagulastekoloonias päeval, mil möödub aasta TP Dalai Laamale Nobeli rahupreemia andmisest. Ühe Majnu Ka Tilla meetrilaiuse tänava ääres asuva pudukaupluse leti taga mängib VHSile salvestatud tseremoonia kõne. Poe ette on kogunenud kümmekond inimest, kes vaikides vaatavad. Mõned lapsed kannavad mütse kirjaga “Free Tibet”. “Tiibet on maa meeles ja südames,” sõnab Dalai Laama välimusega mees nende kooliõpiku illustratsioonil. Krüptiline linnamaastik oma labürindisarnase koobastikuga meenutab “Kadunud laste linna”. Rohkem mõnda teise aega kuuluvate salapäraste ehitiste vahelt leiab moodsa välimusega hotelle ja küberkohvikuid. Poolteist ööpäeva mööda mägesid hüpleva ja aegajalt maoistide kontrollpostides peatatava bussiga algab teekond Nepaali poole.

Kathmandu

Istun päikesetõusul Kathmandu View nimelise viiekorruselise betoonhotelli katusel kümnete lillepottide vahel ja kuulan võimendatult läbi klappide siia kostuvat ärkava linna helimaastikku, intensiivset praginat, autosignaalidest tekkivaid banaalseid meloodiakatkeid, hääli, haukumisi, köhimisi ja vaateakende kardinate kokkurullimisi, kuhu sekkuvad üle oru lendavate Buddah Airlines lennukite madalsagedused, pilvedes vibreerivad bassihelid. Ümberringi avaneb vaade Buddha kausi nimelisele orule, mille põhja on laotatud Nepaali ainus metropol, pealinn Kathmandu. Ümbritsevate mägede silueti panoraamvaade moodustab ringkontuuri, mis paistab siia nagu mikroosakesele hiigelsuure vinüülplaadi mängurada. Seostuvad igavesti pöörlevad svastikad, mateeriasse jälje jätnud ümbersündide ring, kõlakausid ning helispektri ülim kontsentriline mõjukese. Erinevate reaalsuste vormilised manifestatsioonid sulavad siin sujuvalt, erinevate spirituaalsete reaalsuste kontsentratsioon ühe kuupsentimeetri kohta on maksimaalne. Kardetakse küll, et tärkav vabariik ei garanteeri kõikide religioonide siiani toimunud rahumeelset kooseksisteerimist. Samas lämmatas Nepaali erilise tantristlikust filosoofiast mõjutatud budismiversiooni just domineeriv ortodoksne hinduism.

Gauthama Buddha sünnimaa Nepaal on pärast aasta tagasi toimunud arvutinohiku välimusega kuningalt regendiõiguste äravõtmist mitmeparteiline liberaaldemokraatlik vabariik. Käimas on kodusõda ekstreem-kommunistlike maoistidega, kes soovivad kehtestada diktatuuri, midagi Hiina ja Kuuba vahepealset. Kui Kathmandu tänavad turistidele oma poolmüstilise õhkkonnaga keskaega meenutavad, siis maapiirkondades see kestabki, mis Nepaali majandusnäitajate poolest maailma üheks vaesemaks riigiks liigitab. Enne tosin aastaid kestnud ja siiani jätkuvalt keerukaid poliitiliste muudatuste aegu oli Kathmandu tuntud kui Aasia Amsterdam või San Francisco. Turiste hakati Kathmandusse lubama alles 50ndatel aastatel, kui mitutuhat aastat kestnud keskaegne monarhia enam endisena ei saanud edasi eksisteerida. Hipide, lillelaste ja friikide subkultuur õilmitses siin 60-70ndatel. Prekonventsionaalsest protestimeelsest lääne kapitalistliku ühiskonna, “rottide võidujooksu” ja hüpokriisi vastu otsiti siin kiirnirvaanat, mis seisnes pealiskaudsetes religioonifilosoofia-alastes teadmistes ning radikaaltantristlikus elustiilis. Aegade muutudes rändasid true-headid odavamasse Indiasse, ülejäänud imeti tagasi konventsionaalsesse ühiskonda ja vaid üksikud nendest elavad oma eksootilist elu edasi müütilises ajamõõtmes. Keegi ei mäleta enam üht inimloomulikkuse eest võitlejat, kes siin 70ndate alguses riiete mittekandmise tõttu korduvalt vanglasse pandi, kus ta lõpuks talle keha katmiseks toodud linaga end protestimärgiks üles poos.

Päike loojub Langtang Himali 6000 meetri kõrguste tippude taustal oleva Swayambu pühamukompleksi taha, nii et “ahvide tempel” linna kohal mäeküljel kuldses pilves helendama jääb. Kathmandu muutub veel rohkem iseendaks, “poolmüstiline linn eilse serval”, nagu kirjutab David Hatcher Childress oma kadunud linnade raamatus. Graafiku järgi toimub erinevate linnajagude pimendamine, mis on üks osa kohaliku kultuuri askeetlikust mõõdukusest, nagu ka küttesüsteemide puudumine ja ökoloogiline mõtteviis. Kõikjal hõljub viirukite lõhn, iga nurga taha või väiksele väljakule on püstitatud templeid, pühamuid ja pagoode, kujudel ripuvad lillevanikud. Kitsaste tänavate labürinte ääristavad tänavakaubitsejad ning valgustatud, viimse võimaluseni tekstiile, maitseaineid, viirukeid ja ehteid täis riputatud poekesed. Inimeste vahel sõeluvad lilledega ehitud velorikshad, juhid haugatavad pea kohal: “Yes, sir, tadgy, sir!” Üks taibukam neist üritab ka helikopteri pakkumisega tähelepanu pälvida. Muistsele linnamaastikule on külge kleepunud õrn kiht moodsat lääne kultuuri, mis aga koheselt on kattunud tolmuga ja nii omandavad isegi reklaamplakatid ja kastid kapitalistide limonaadipudelitega siinse spetsiifilise välimuse, sulades kohalikku linnamiljöösse. Kõikjal sõeluvad signaalitavad mootorratturid. Üldse kannavad pooled inimesed ümmargusi kiivreid ja/või näomaske, kui nad tumedate majade avadest hõljuvates apokalüptilistes valgusvihkudes ringi sebivad või kaelakuti tänavatel põlevate lõkete ümber hängivad.

Ühel õhtul suundun india sigaretti suitsetades mööda tänavat raamatuäri poole. Vastu sammub soliidse välimusega, mõnda Kitano filmi yakuza pealikku meenutav kivistunud näoga härrasmees, kes möödudes mulle otsa vaatab ja konstateerib: “Smoking. Hush.” “Yes. No sir, it’s tobacco,” ütlen üle õla. “Smoking,” kinnitab tundmatu uuesti. Järgmisel päeval samal kellaajal kõnnib sama mees minust jälle mööda. Nüüd suitsetan ma tavalist euroopa sigaretti. Ta vaatab mulle otsa ja konstateerib ükskõiksel, ent kindlal häälel: “Smoking.”

Kohalikes raamatupoodides on valik suurem, kui ühe elu jooksul lugeda jõuaks, ainuüksi tühjusest kirjutatud raamatud täidavad ühe viieteistruutmeetrise ruumi. Ilmselt pealkirjade tõttu on siia sattunud ka Viktor Pelevini “Buddha’s Little Finger” ning Jack Kerouaci “Dharma Bums”.

Hoone ees kasvava, sajanditevanuste juurte alla ehitatud pühamuga bodhipuu otsas elav öökull jääb istuma rõduservale ja takseerib mu helisalvestajat, pöörab pea selja taha, linna poole, kust kostab helimaastik ja siis vaatab uuesti mind, nagu tahaks küsida: “Misjauks neid helisid reprodutseerida?” Vastust ära ootamata lendab ta pimedusse ja naaseb mõne aja pärast, nokas üks linna arvukatest rottidest. Naerva Buddha kujulise termose kaane all prõgisevad teemullid (“Yes, sir, tea. Tshai, tshaaja. Ginga, extra strong.”)

Chisa Pani

Päikese loojudes kella kuue paiku läheb mägedes nii pimedaks, et pole võimalik aru saada, kus on ülal, kus all. Sellise pimedaga võib jääda jeti kätte, kukkuda kuristikku, langeda maoistide kätte vangi või saada tina nepaali armee piiluritelt, kelle garnison asub siinsamas mäeserval hotelli läheduses. Südaöö paiku hakkab täiskuu peegeldama lumistelt mäetippudelt, nii et kõik ümberringi sädeleb nagu esimene lumi uv-valguses. Eemalasuvast hoonest kostab vaikselt kellegi ekstaatilist trummimängu ja joigu. Taevas säravad üksikud tähed, sama kaugel all orus mõned tuled, väike tuli paistab ka üles kaljuservale peidetud laskezlotist. Siitkandist olid pärit need kolm buddha munka, keda piibel nimetab kolmeks targaks. Kokkusattumuslikult on just alanud päev, mil läänemaailm tähistab sündi, mida need targad kuulutasid. Siin mägedes õppis Kristus ka piibli nn “puuduvatel aastatel” meditatiivse transi tehnikaid, mille abil ta hiljem end kataleptilisse seisundisse viies ristilöömise üle elas ja siis väidetavalt Kashmiri rändas.

Mägede siluett taamal on nagu vibratsiooni lainekuju, ääretus avaruses kostub vaikseid helisid, ma tunnen mikroorganismide tegevust ja vaatan lõpmatusse. Mul on kõrvaklapid, helisalvesti ja pudel vett. Hotelli seinad pole mõeldud külma pidama ja kütmist siin ei harrastata. Tuld tehakse harva, kui on kogunenud piisavalt kapitalistlike tarbijaobjektide tühje pakendeid. Istun jakinahast kasukasse mähitult rõdul nagu Hincus filmist “Hukkunud Alpinisti hotell” ja kuulan Alva Noto plaati “Postfabric”. Siinuslaineline ja valgemüraline arhitektuur on nagu heliks kodeeritud arhitektuur teiselt planeedilt, minimalistlik esteetika on sama askeetlikult mikro- ja makrotasandeid ühildav kui koidik mägedes.

On vaatepunkte, kust näeb galaktikate lõpmatust. On vaatepunkte, kust näeb tühjust aatomites. Tühjuses ei ole kaja, lõpmatuses kaja ei vaibu. Peeglid on nii tühjuse kui lõpmatuse illusiooni masinad. Nii mõnigi peegelpilt on optiliselt kodeeritud. Nii mõnigi heli tekitab orienteerumishäireid. Mida peegel ei näita, pole olemas, mida kuulda pole, on ürgheli.

Pimeduses tuiab üksik püha lehm, saba alt paistmas pooleldi seedimata kapitalistide limonaadipudel; paar ahvi istuvad kuldse buddhakuju peas, jõllitades oma tumedate nööpsilmadega nagu odaliskid. Tiibeti piirini on jäänud veel vaid paarkümmend kilomeetrit.

Fotod: KI WA

Ki wa

Ki wa on laiade huvidega kultuuritöötaja. Vaata ka tema teksti “Muusika ja vaimsus” (Epifanio 7/2007) ja
www.nihe.ee.