Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Johanna Ulfsak

MINU FILMOTEEK
Tim Kolk

MINU RAAMATUKOGU
Edgar Künnapu

ARHITEKT STEINER JA JUMAL
Vilen Künnapu

ANDRUS ELBING

INDIGOLAPS TAMBET

VESTLUS ÖKOARHITEKTUURIST
Leena Torim, Rene Valner

PRIGHUDIE, REVISITED

IDEAALNE KOHVIK.
IDEAALNE TEATER.
IDEAALNE KOHVIKTEATER.

Mart Aas

MUUSIKA JA VAIMSUS
Kiwa

TARKOVSKI JA TEMA NÄGEMUS
Mathura

ELUST JA KUNSTIST
Toomas Altnurme

UNENÄO JÄTK
Mehis Heinsaar

UNISTUSTE REISI KIRJELDUS
Nato Lumi

FRIEZS'i KUNSTIMESSI MÄNG

MEESKOND

UNENÄO JÄTK

Äratuskella tirin katkestas Felixi unenäo. Ta avas vastumeelselt silmad, tundes, et teda valdab mingi imeline meeleolu. See meeleolu sisaldas endas ühtaegu hämmingut ja armastust... Aga armastust kelle vastu?
Vihasel ilmel põrnitses mees äratuskella, mis teda üles oli ajanud kõige magusamal hetkel. Liiati kui ülesärkamisel polnud erilist mõtet, kuna ta oli juba rohkem kui kuu aega töötu olnud.

Õnneks oli Felixil unenägu enam-vähem meeles.

Ta mäletas seda hetkest, mil ta oli läbi õhtuse Tallinna jalutanud Balti Jaama poole. Ümbritsev õhk meenus Felixile uduse, sooja ning sombusena. Inimesi oli ümberringi liikumas vähe ja Schnelli tiikide ääres valitses niiske, üksildane vaikus.

Keset rahulikku jalutuskäiku oli Felixi tähelepanu korraga köitnud pargimurule sadanud vihmaveeloik. Loigu seest kerkis aegamisi õhku pappkast. See oli nelinurkne kast, mille maht võis olla ligikaudu üks kuupmeeter. Kui kast oli umbes kolme meetri kõrgusele kerkinud, laotas see end ristikujuliselt lahti, jäädes nõnda umbes kümneks sekundiks õhku rippuma. Seejärel vajus ilmutus aegamisi veeloiku tagasi. Pärast seda tabas Felixit sügavalt religioosne tunne. Ettevaatlikult lähenes mees vihmaveelombile, et näha, kui sügav see õieti on, kuid veeloigu põhjas hõljus tavaline muru ning Felixi silma järgi mõõtes võis lombil sügavust olla kõige enam paar-kolm sentimeetrit… Mida see kõik pidi tähendama?

Pargist suundus mees edasi Balti Jaama vanasse piimasaali (saali, mida ei eksisteeri siinpool und enam kümmekond aastat). Piimasaal oli hämar ja inimtühi, lõhnates mitte just kõige paremini, ometi Felixile meeldis seal. Ta ostis enesele piimaga kohvi ja paar rasvapirukat. Juues väikeste sõõmudega kuuma ja lahjat jooki ning kuulates kusagilt kaugusest kostvat bossanovat, tundis Felix korraga, kuis talle selja tagant läheneb keegi. Hetk hiljem riivas see keegi oma näoga õrnalt ta juukseid ning Felixi hinge läbistas kõrvetav iha. Ja ilma, et mees oleks selja taga seisjat õieti näinudki, armus ta temasse…

Siis ärkas ta üles.

 

Nüüd, tagantjärele, meenus Felixile, et ta polnud õhtul äratuskella ju üles keeranudki. Ometi oli see tirisenud, ta üles äratanud ning unenäoilmast välja visanud.

Felix virgus mõtiskelust.

Tuba oli öö jooksul külmaks muutunud. Akna taga haigutas november, härmatis katmas aiateibaid, agulimajade katuseid ning puuoksi. Felix hüppas lõdisedes voodist välja ja pani end kiiruga riidesse. Ta luges üle oma allesjäänud raha ning seda polnud just palju. Ühe purgisupi jaoks pidi sellest ometi jätkuma.

Sidudes kingapaelad kinni, oli ta juba oma kitsukesest kööktoast lahkumas, kui teda korraga rammestav igatsus haaras. Igatsus tolle tundmatu järele, kes oli unes ta selja taga seisnud ning oma näoga ta juukseid riivanud. Janu veelkord tundmatut näha kasvas Felixis sedavõrd suureks, et ta sealsamas koos riietega tagasi voodisse heitis, teki üle pea tõmbas ning silmad kõvasti kinni pigistas. Lootuses, et ehk õnnestub tal uuesti samasse unenäkku ärgata.

Ja kummaline küll - see õnnestuski…

 

Ta leidis end seismas Balti Jaama ligidal. Rongiperroonil. Ilm oli endiselt sompus, udune, ja soe. Aga kui enne oli olnud õhtu, siis nüüd oli justkui hommik. Felixil oli käes kohver, nagu oleks ta saabunud kusagilt pikemalt reisilt, ometi ei teadnud ta, kuhu peab suunduma. Mees otsustas usaldada sisetunnet. Piki Vana-Kalamaja tänavat edasi kõndides keeras ta peagi Soo tänavale, hinges mingi kummaline ootusärevus ja paine. Inimesed kes talle vastu tulid, vaatasid meest kuidagi kohkunud pilgul ja tõmbusid temast eemale, otsekui kartes teda. Felix eksles piki kitsaid ja kivisöehõnguseid agulitänavaid edasi, vaatas majade numbreid ning millegipärast oli tal tunne, et ta teab, kuhu läheb. Keerates viimaks ühest väiksemast umbtänavast sisse, astus ta kõrge taraga piiratud hoovi, jäädes siis imestunult seisma.

Hoovis seisis paljajalu pikk ja kõhn tumesinises suvekleidis naine ning Felix tundis ta kohe ära. See oli seesama tundmatu, kes puhvetis tema selja taga oli seisnud, selles polnud mingit kahtlust… Tal oli piimvalge nägu, ebatavaliselt suured ja tumedad silmad ning väljakutsuvalt punased huuled. Metsik, hoolitsemata juuksepahmakas kattis ta pead nagu põõsas. Naine nõjatus naeratades vastu aeda, tema kleidi kaelus oli kuni kõhuni lahti nööbitud, nii et võis näha üht valget rinnakumerust. Naise naeratava näo vastas aga seisis - õigemini hõljus - suur hõbedasoomuseline karpkala. Aeglaselt uimi liigutava kala ja naise vahel tundus pooleli olevat mingi intiimne vestlus, kuna mehe ilmumise peale naine võpatas, hõbedane kala aga ehmunult puuriida taha kadus.

Kuid naine kogus end kohe.

“Miks sa tagasi tulid?” küsis ta mehelt ootamatult rahulikul häälel. “Miks sa topid oma nina asjadesse, mis sinusse enam ei puutu?”

Felix, täis hingelist segadust ja tärkavat armukadedust, ei osanud enda kaitseks suurt midagi öelda.
“Ma lihtsalt… tahtsin lihtsalt teada, millega see kõik jätkub. Tahtsin teada kes sa oled, mis nägu sa oled, ja… öelda sulle, et ma…”

“Lõpeta palun. Sinu aeg siin on läbi ja sa tead seda. Ehk panid sa tähele, et sind kardetakse. Sa oled siin surnu. Mõistad – surnu! Mine ära, mine siit kohe ära. Sa ei tohi siin olla!”

“Aga ometi sa ju puutusid mind ja meie vahel...”

“Mis oli, oli siis… ja mis on, on nüüd. Sul pole enam enam siia asja. Mõistad?!”

Puuriida tagant kostus vaikne ja kutsuv vile. Naise rubiinpunastele huultele ilmus lapselik naeratus ning kutsumata külalisest enam välja tegemata kadus temagi puuriida taha.

Hämmingus, solvatu ja armukadedana jooksis Felix naisele järele, kuid puuriida taga polnud enam kedagi. Täis meeleheidet, tõstis Felix oma pilgu üles taeva poole ja karjatas...

Siis ärkas ta.

 

Felixi peas valitses nüüd ebameeldiv segadus. Ta ei mäletanud enam, mida unes näinud oli, ainult mingi rusuv tunne painas ta hinge. Kell oli paarkümmend minutit üle kümne. Mees leidis end lamamas pooleldi riietatuna diivanil, üks sokk jalas, teine higisesse peopessa surutud… Imelik, mõtles ta. Pingsalt püüdis ta veelkord meenutada, mis unes juhtunud oli, kuid see tundus võimatu ettevõtmine. Keegi oleks justkui peoga läbi pea pühkinud. Kätega nägu hõõrudes ajas Felix end ärkvele, hüppas voodist üles, pani kingad jalga ning mantli selga. Siis väljus ta majast.

Sadas kerget lund. Raagus puude otsas istusid varesed. Karge õhk ja hetketi pilvede vahelt vilksatav päike hajutasid Felixi rusutud meeleolu peagi. Kesklinnale lähenedes muutus ta samm juba reipamaks.

Mehis Heinsaar

Mehis Heinsaar on Tartus elav kirjanik. Ta on nelja raamatu autor ja kirjandusrühmituse “Erakkond” liige. Vaata ka tema tekste “Rändaja õnn” (Epifanio 4 / 2006), “Kunstnik ja vanadus” (Epifanio 5/2006) ning “Rahus edasi elada” (Epifanio 6/2007).

August Künnapu, Vilen Künnapu, Mehis Heinsaar, Arne Maasik, Kiwa.