Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Johanna Ulfsak

MINU FILMOTEEK
Tim Kolk

MINU RAAMATUKOGU
Edgar Künnapu

ARHITEKT STEINER JA JUMAL
Vilen Künnapu

ANDRUS ELBING

INDIGOLAPS TAMBET

VESTLUS ÖKOARHITEKTUURIST
Leena Torim, Rene Valner

PRIGHUDIE, REVISITED

IDEAALNE KOHVIK.
IDEAALNE TEATER.
IDEAALNE KOHVIKTEATER.

Mart Aas

MUUSIKA JA VAIMSUS
Kiwa

TARKOVSKI JA TEMA NÄGEMUS
Mathura

ELUST JA KUNSTIST
Toomas Altnurme

UNENÄO JÄTK
Mehis Heinsaar

UNISTUSTE REISI KIRJELDUS
Nato Lumi

FRIEZS'i KUNSTIMESSI MÄNG

MEESKOND

Tarkovski ja tema nÄgemus

Andrei Tarkovski on nimi, kes kinohuvilise jaoks pikemat tutvustust ei vaja. Jüri Järveti osatäitmine tema “Solarises” ja osaliselt Tallinnas filmitud “Stalker” on ehk Eesti lähimad kokkupuuted maailma kinoklassikaga meie senises kultuuriloos. Küllap on aga vähem neid, kes on tuttavad ka Tarkovski nende mõtete ja nägemustega, mis jäid väljapoole kinolina, tema filmide taustale. Järgnevalt neist, sest Tarkovski visiooni sügavus on just see, mis muudab teda erakordseks ja suureks autoriks.

Tarkovski loometöö juhindus veendumusest, et teda on loodud looma. Ta nägi endal missiooni, sest anne tähendas tema arusaama tõepoolest midagi, mis on antud. (Vene keeles tähendab sõna dar, anne, ühtlasi kingitust.) Seepärast oli ta ka selgelt tauniv kunstnike suhtes, kes pidasid talenti enda omandiks ning eirasid vastutust, mis andega kaasneb. “Mind vapustavad kunstnikud, kes arvavad, et nad on loodud iseenda jaoks,” ütles ta. Kunstniku vastutust nägi ta seejuures mitte niivõrd teatud kindla sõnumi kuulutamises, vaid loome kvaliteedi ja teenimisvalimiduse ilmutamises. Ta on öelnud: “Minu arvates tegeleme me oma elukutsega mitte niivõrd selleks, et veenda kedagi oma õiguses jutustada seda, mida jutustame, vaid selleks, et väljendada oma tahet teenida.”

Autoportree: Andrei Tarkovski

Tarkovski kohta võib öelda, et ta oli vaimne, nägemuslik looja. Kultuuri vaimsuse küsimus on tema käsitluses üks keskseid. Vaimsuse all ei pea ma seejuures silmas, nagu ka Tarkovski ei pidanud, ühtegi kindlapiirilist religioossust. Kuigi ta religioossust ei eitanud, ei pidanud ta vajalikuks seda ka rõhutada. Filmihuviliste küsimusele sellest, milline on tema usutunnistus, vastas ta, et tema loomingu mõistmise seisukohalt pole täpsustamisel mingit tähtsust. Tarkovski huviobjektiks polnud niivõrd religioosne lunastus, vaid pigem inimese sisemine vabadus selle mõiste kõige avaramas tähenduses. Isegi tema (tinglikult) kiriklikus filmis “Andrei Rubljov” eenduvad kunstniku valikute ja (taaskord) vastutuse teema.

Tänapäeva loomekuulsustest on Tarkovski üks avameelsemaid ja kompromissitumaid sotsiaalseid ja kultuurilisi kriitikuid Lääne ühiskonnas. “Tervitan igati lääne demokraatiat,” ütleb ta, ja lisab kohe: “Pean teile aga ütlema, et samas on see võtnud inimeselt vajaduse tajuda end vaimse olendina. Lääne intelligendi eksistentsis pole vaimsus sugugi kohustuslik. Vaimsuse all pean ma silmas inimese huvi elu mõtte vastu. Milleks me elame? Kuhu oleme teel? Millist mõtet kannab meie viibimine sel planeedil? Inimene, kes pole veel esitanud endale selliseid küsimusi, on vaimsusetu isiksus. See tähendab, et ta elab kassi tasandil − loomad ei esita endale taolisi küsimusi.”

Need on viited asjaolule, et tarbijaslikkusele suunatud ühiskond püüab inimese eest varjata tema tegelikku palet. Inimesele püütakse väita, et tal on millestki puudu − millestki, mida suudab talle pakkuda tootja, kes nõuab üha uut tarbimist. Sellise ühiskonna valikuvabadused on enamasti illusoorsed, kuna näilise mitmekesisuse taga pakutakse ühesugust sisemist kõledust. Nagu Tarkovski osutab, on üldlevinud maailmapildist erinevate mehhanismide läbi kaotatud vaimu mõõde, seeläbi pakutud ajalooline või konfessionaalne sõltumatus on aga jätnud inimese ilma ka tema usust oma loomupärasesse vabadusse ja vägevusse. Olukorda, kus inimene küsiks, mis on elu mõte ja milleks teda on loodud, püütakse seetõttu pigem vältida ja sellistele küsimustele antakse ebaolulisuse või igandlikkuse värving. Kõige põhilisemad, maailmavaatelised valikud, püüab indiviidi asemel langetada ühiskond, kahandades sedasi inimese suutlikkust ja vajadust rakendada oma isiklikku otsusvõimet ja tahtejõudu.

Andrei Tarkovski tsitaadid pärinevad raamatust “Kummardus Andrei Tarkovskile” (Püha Issidori õigeusu Kirjastusselts, Tallinn, 2001). Tõlget on artikli jaoks toimetatud. Foto: Arvo Iho

“Inimene on sündinud vabaks ja kartmatuks,” lausub seevastu Tarkovski. “Kuid meie ajalugu seisneb soovis peita ja kaitsta end loomuse eest ning see sunnib meid üha tihedamini üksteise külge liibuma. Me suhtleme mitte sellepärast, et see meile meeldib ega ka sellepärast, et saada suhtlemisest rahuldust, vaid selleks, et meil poleks nii hirmus. Tsivilisatsioon, kus inimsuhted on rajatud sellisele põhimõttele, on ekslik. Kogu nn. tehnoloogiline progress loob sisuliselt vaid proteese. Jah, me liigume mitu korda kiiremini kui möödunud sajandil. Kuid me pole saanud sellest õnnelikumaks. Oleme süsteemi orjad.”

Sääraste eksituste ohvriks on läinud ka suur osa kunstist. Looja ei püüa ei kedagi (sh. end) ülendada või ärgitada, ta pigem kinnitab valitsevat mentaliteeti, kas müüdavuse nimel või mõnel muul põhjusel. Seepärast oli Tarkovski kunsti üldmassi suhtes sama kriitiline kui ta oli seda ühiskonna suhtes laiemalt. “Kunstnik, keda ei huvita, miks me elame, polegi kunstnik,” kuulutas ta ja andis sõnale “realist” hoopis uue tõlgenduse: “Kunstnik pole realist, kui ta heidab kõrvale ühe kõige olulisema probleemi: mis teeb inimesest inimese? Arvan, et on olemas ainult üks tee − hea või halb, kuid alternatiivitu: kunstnik peab teenima oma annet ja püüdma endale selgeks teha, milleks ta elab. Ta peab määrama mingid vaimsed ja kõlbelised, elutähtsad ideaalid, mis aitavad tal endal ja tema rahval vaimselt areneda.”

“On täiesti selge, et tänapäeval viibib kunst sügava depressiooni seisundis,” oli ta veendunud. “Põhjus peitub nähtavasti selles,” selgitas ta, “et kunst on muutumas üha vaimuvaesemaks. Ta leiab eesmärgi milleski muus, mitte selles, milles peaks seda otsima. Nii olemegi jõudnud sinnani, et suhtume kunsti kui meelelahutusse.”
Eriti eredalt väljendub “vaimu-statuse” ja kaasaja konflikt Tarkovski eelviimases filmis “Nostalgia”.

Nostalgia, mis kajastub filmis igatsusena kodumaa järele, omandab lisaks sellele laiemad mõõtmed. See on nostalgia millegi äärmiselt omase järele, nostalgia lihtsuse järele, nostalgia omaenese hingelise terviklikkuse ja väärtustatuse järele, mida meil on üha raskem üles leida. Tulemuseks on karje, katastroof − kuristik, mille ületamine nõuab põhimõttelist muudatust. Selles olukorras tundub hull Domenico ainus, kellel on õigust pretendeerida puhtusele, ja see, et peategelane Andrei leiab end filmi lõpus kodukoha ümber kasvanud kloostrivaremete vahel, mõjub enam kui sümboolselt. “Meie ajastu kurjus”, hüüab Domenico enne, kui ta end süütab, “lasub selles, et pole alles suuri õpetajaid.”

See on kahtlematult huvitav vaatenurk kurjusele, mis laiendatavas terrorismihirmus on üha päevakajalisem teema. Tarkovski kohta võib öelda, et kui ta ka ei olnud suur õpetaja, oli ta kindlasti oluline viitaja suurtele väärtustele. “Kui teile on mu filmidest jäänud mulje, et elu on saladus, pean ma oma tööd kordaläinuks,” kinnitas ta ühele huvilisele.

Andrei Tarkovski ja Aleksandr Kaidanovski filmi “Stalker” võtetel Jägalas 1977. aasta suvel. Foto: Arvo Iho

 

Mathura (ehk Margus Lattik) on eesti kirjanik ja kunstnik, kellelt on ilmunud neli luulekogu ja tõlkeid ning kes on pidanud näitusi mitmel pool Eestis. Tema viimatine raamat “Kohalolu” kandideeris Kultuurkapitali aastapreemiale luule vallas.