Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Johanna Ulfsak

MINU FILMOTEEK
Tim Kolk

MINU RAAMATUKOGU
Edgar Künnapu

ARHITEKT STEINER JA JUMAL
Vilen Künnapu

ANDRUS ELBING

INDIGOLAPS TAMBET

VESTLUS ÖKOARHITEKTUURIST
Leena Torim, Rene Valner

PRIGHUDIE, REVISITED

IDEAALNE KOHVIK.
IDEAALNE TEATER.
IDEAALNE KOHVIKTEATER.

Mart Aas

MUUSIKA JA VAIMSUS
Kiwa

TARKOVSKI JA TEMA NÄGEMUS
Mathura

ELUST JA KUNSTIST
Toomas Altnurme

UNENÄO JÄTK
Mehis Heinsaar

UNISTUSTE REISI KIRJELDUS
Nato Lumi

FRIEZS'i KUNSTIMESSI MÄNG

MEESKOND

Arhitekt Steiner ja Jumal

Steineri elu oli möödunud nii, et ta ei mõelnud Jumala peale. Tema huvi metafüüsilise kunsti ja arhitektuuri vastu oli pigem nähtus, mis mahtus esteetika valdkonda. Kord nooruses, kui Steiner projekteeris ühes suurettevõttes hanefarme, näidati talle noort ja sportlikku inseneri ja öeldi, et see mees on usklik. Steiner vaatas inseneri ja oli vapustatud. Kuidas siis nii? On usklik ja käib kirikus. Kuidas on see võimalik – küsis ta endalt.

Möödusid aastad. Steineri ego muudkui kasvas ja kasvas. Ta hakkas kõvasti jooma ja kangeid rahusteid tarvitama. Tema loominguline aktiivsus oli kõrge, kuid iga saavutusega kaasnesid uued ja uued annuseid erguteid. Mees tundis, et kriis läheneb.

Kord teatas Steineri partner NiaKirdap Bar Raban talle, et ühel väikesel saarel toimub indiaanilaager ning sellele järgneb mingi salapärane öine tseremoonia. Steiner oli kahevahel, kas minna või mitte. Siiski pakkis ta reisikoti, võttis kaasa hunniku raamatuid ning astus pühapäeva hommikul kalapaadile, mis mootori popsutades suuna saarele võttis. Koos indiaanlastega ehitati üles tipi, seati korda laagriplats. Õhtu saabudes tõmbusid inimesed eri nurkadesse justkui ennast millekski tähtsaks ette valmistades. Steiner küsis ühelt kenalt noormehelt, kas seal saab raske olema? “Sõltub, kui hea inimene sa oled,” kõlas vastuseks. Steineri imestunud näo peale lisas noormees, et ärgu Steiner muretsegu, kõik osalejad on indiaanipreestrite poolt läbikatsutud inimesed.

Tseremoonia algas kell üksteist. Kuus indiaani roadmani ja umbes kakskümmend Steineri kaaslast istusid ringis ümber kotkakujulise lõkke. Pidevad trummirütmid, pühad laulud ja palved, päripäeva ringis liikuvad pühad esemed ja lõpuks püha aine Etoiep ise.

Vilen Künnapu. Sünnitusmaja. Projekt, 2007.

Esimesed tunnid tundis Steiner ennast üsna ebamugavalt. Siis järsku algas midagi ülimalt ootamatut. Ta justkui tõusis õhku ja kandus mingisse teise reaalsusesse. See oli midagi sellist, millele inimkeeles ei ole seletust. Ta nägi midagi suurt. Ta nägi iseennast koos oma ego, sõltuvuste ja hirmudega. Steiner hakkas saabuma tagasi reaalsusesse. Teda olid vastu võtmas kaks teemantitena hõõguvat võimsalt kiirgavat silma. Indiaanipreester Snerol võttis ta vastu nagu kosmoselaeva. Tahad veel Etoiepit, küsis mees muheledes. Steiner oli kogenud midagi erakordset. Hommikul väljus tipist hoopis teine mees, tema intellektile toetuv mina oli pragunenud ja kokkuvarisenud. Järgnevad päevad kõndis Steiner mööda saart ringi justkui tehes midagi uut ja tähtsat. Ta sai aru, et teispoolsusesse ta oma patte ja sõltuvusi kaasa võtta ei saa. Steineri vaimne muutumine oli saanud alguse.

Möödus kolm aastat. Steiner oli saanud lahti alkoholist, kuid tabletiringist väljumine näis võimatuna. Siis tuli suvi, kus arhitekt oli kuu aega ilma tablettideta. See oli võimatult raske. Ta peaaegu et ei maganud, süda ja pea lõhkusid valutada. Kuu aja pärast oli ta päris otsa lõppenud, kuid sisemuses toimus suur puhastumine.
Ühel õhtupoolikul kõndis ta üle lossimäe ja märkas äkki midagi ootamatut. Paekivist kindlusloss oli hakanud järsku elama. Vähestest akendest vaatas välja ehitise vaim. Steiner oli üle elanud järjekordse ülemeelelise elamuse. Ta hakkas uuesti tablette võtma. Lõplik kriis saabus talvel. Steiner tundis ennast järsku halvasti.

Töökaaslased panid ta kabineti sohvale pikali ja kutsusid kiirabi. Lebades sohval, tundis Steiner, et ta hing hakkab tema seest lahkuma. “Kuidas siis nii?”, mõtles ta. Kas ongi juba kõik? Ta ei teadnud ühtegi palvet, kuid leidis siiski mineku jaoks sobiva rituaali. Steiner kujutas ette, et on koduõues kasvava seedripuu tipp. Ta samastus puu ülemiste okste ja okastega. Juhtus midagi imelist. Valud rinnus ja peas lakkasid, tema enesetunne muutus ülimalt meeldivaks ja õndsaks. Ta justkui eemaldus millestki ja hakkas sisenema suurde valgusküllasesse tunnelisse. Õndsus ja turvatunne suurenesid. Surisev keha tundus olevat temast kaugemal.
Läbi udu kostusid kiirabiauto sireenid ja Steiner mõtles, et tuleks ots ringi pöörata, muidu teevad nad seda elektrišokkidega niikuinii. Ta sisenes taas reaalelu sagedusse ning jälle trummeldas ta meelekohtadel ja südames oli suur valu. Arstid tegid talle süsti ja viisid ära kiirabihaiglasse. Steiner oli läbinud oma surma ja pöördunud tagasi uude ellu. Ta oli kogenud, et tema hing on igavene, et sealpoolsus on tegelik reaalsus, et surma pole olemas.

Steiner töötas välja tablettide vähendamise graafiku. Seitsme kuuga pidi kogus vähenema nullini. Ühel kevadpäeval tundis Steiner, et väljub narkomaaniast ja sel hetkel sai ta ühenduse kõrgema jõuga. Ühendus Jumalaga oli suur, tugev ja stabiilne. Jumal oli tema jaoks energiaväli, millesse sisenedes ta saavutas ühenduse kõiksusega. Sellesse seisundisse jäi ta algul tundideks, siis päevadeks ja lõpuks oli ta seal pidevalt. Augustis võttis ta viimase tabletiveerandi. Ta oli tundmatuseni muutunud. Suurenenud kehakaal, rahulik kõnemaneer, vaikne kõnnak - kõik see kõneles uuest inimesest. Arhitekt tundis, et hetkel, kui ta on ühenduses jumala väega, ei saa teda ükski negatiivne asi tabada.

Kord sattus Steiner kristlikku kirikusse ja talle meeldis seal väga. Liturgilised laulud panid ta nutma. Egiptuses kohtas ta õnnelikke moslemeid, kes märkasid kohe tema religioossust. “Kas sa oled koraani lugenud?”, küsisid nad. Ka indiaanlaste higistamistseremooniad liigutasid Steinerit hingepõhjani. Hindude valgusmeditatsioonid, budistide mandalakultus, eesti nõidade hiietsetemooniad – kõik see oli üks. Steiner ei saanud üldse aru, miks erinevad jumalamehed omavahel tülitsesid. Jah, teed mäetippu on erinevad, kuid tipp on ikkagi üks ja seesama, mõtles ta. Steiner avastas, et tema uute sõprade hulgas on endiseid kurjategijaid, nn hulle, nõidasid, preestreid, üks Oscari nominendist filmire˛issöör ja endine miss Aasia. Ateistlikud poeedid, kunstnikud ja filosoofid olid kuskile kadunud. Steiner ei vajanud neid enam.

Arhitekt hakkas külastama üht vanglat ja ehitas selle peaväljakule punase ümartempli. Tal lubati selles läbi viia mitmesuguseid tseremooniaid. Steiner nägi, et tema religioossus nakatab ka vange. See asjaolu pani ta südame rõõmust kiiremini tuksuma. Koos partneri NiaKirdap Bar Rabaniga ehitasid nad mitu templit Astoria maakohtadesse ning ühe kõrge spiraaltorni, mis paiknes väikelinna Utrati keskpunktis. Arhitektid mõistsid, et armastuse energia, mida nad oma projektidesse panevad, hakkab tuhandekordse suurendusega valmisehitatud projektidelt ümbrusele kiirgama. Steiner tajus ka, et teatud geomeetrilised kujundid ja nende kombinatsioonid seisavad Jumalale eriti lähedal.

Steineri vaimne areng kulges tohutu intensiivsusega. Teda jälgis vaimne õpetaja Alusru, vastasel korral oleks ta lihtsalt hulluks läinud. Ühel päeval tundis arhitekt, et ring on täis saanud ja temast endast sai vaimne õpetaja. Ta kuulutas:

  • Jumal on kõikjal ja teda ei ole kusagil
  • Jumal on teie sees
  • Jumal on igas molekulis

Steiner tunnetas Jumalat kui kõrgemat armastuse välja. Inimene, kes saab ühenduse väljaga, on kõikvõimas ja puutumatu. Ta ei tee ise halba ja talle ei saa keegi teine halba teha. Alandlikkus ja isetus on aga juurdepääsuteeks selle ülimalt kõrge võnkesagedusega välja juurde. Armasta Jumalat, armasta ligimest, armasta loomi, armasta loodust, armasta iseennast – nii mõtles Steiner.

Ühel õhtupoolikul peatus ta auto metsataguses bensiinijaamas. Steiner märkas letil CD-d pealkirjaga “Rahutu Tuhkatriinu”. Õndsat muusikat kuulates taipas ta järsku, et on lõpuks leidnud endale Jumala asemiku maa peal. Väike plaadike hakkas teda saatma kõikjal ta reisidel. Tasus ainult nupule vajutada, kui kõlaritest kostus malbe tütarlapsehääl, mis laulis nii:

INGLID LENDAVAD KÕRGELT
SA JU SOOVID OLLA NENDEGA KOOS
ÜHEPÄEVALIBLIKANA LENDAD
KUID OLED LIIGA NOOR LIIGA NOOR

Steineri silmad täitusid tänupisaratega, ta vaatas tõusvat päikest ja loojuvat kuud, ta vaatas rahulikku merd ja pilvi selle kohal ning tundis, et on lõplikult õnnelik.

 

Vilen Künnapu

Vilen Künnapu on arhitekt ja kunstnik. Vaata ka tema kirjatükke eelmistest Epifaniotest.