Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Johanna Ulfsak

MINU FILMOTEEK
Tim Kolk

MINU RAAMATUKOGU
Edgar Künnapu

ARHITEKT STEINER JA JUMAL
Vilen Künnapu

ANDRUS ELBING

INDIGOLAPS TAMBET

VESTLUS ÖKOARHITEKTUURIST
Leena Torim, Rene Valner

PRIGHUDIE, REVISITED

IDEAALNE KOHVIK.
IDEAALNE TEATER.
IDEAALNE KOHVIKTEATER.

Mart Aas

MUUSIKA JA VAIMSUS
Kiwa

TARKOVSKI JA TEMA NÄGEMUS
Mathura

ELUST JA KUNSTIST
Toomas Altnurme

UNENÄO JÄTK
Mehis Heinsaar

UNISTUSTE REISI KIRJELDUS
Nato Lumi

FRIEZS'i KUNSTIMESSI MÄNG

MEESKOND

Ideaalne kohvik.
Ideaalne teater.
Ideaalne kohvikteater.

“Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik.”
Tõnu Trubetsky.

Mulle meeldivad kohvikud. Miks? Püüan sellest aru saada.
Mulle meeldib teater. Miks? Püüan sellestki aru saada.
Mõlemale mõtlen. Mõlemaga käin, kannan neid oma pea sees kaasas. Kokkuvõttes olen mõelnud kohvikteatrile juba rohkem kui seitse aastat.

Kas mingile Absoluutsele KohvikTeatrile, mida on võimatu reaalselt tekitada?

Olen seda ideaalset ruumi mitmeti ette kujutanud. See kujutis on üsna eeterlik - kerge ja lendlev. Nagu muusika. Aga elu on iseasi. Elus on nii, et puit on puit ja kivi on kivi, eelarve on eelarve ja inimesed on inimesed. Sellest pole tegelikult midagi, kujutleda võib ikka - seda ei saa sinult keegi võtta. Kujutleda saab enda sees isegi vang ja sinna valvurid ei pääse.

Kohvik - mis see on? Miks inimesed saiakesi kodus ei söö? Võin vaid aimata: kodus pole teisi inimesi. Ei saa vaadata ja mõelda et “huvitav, kes see on ja mida ta parasjagu mõtleb?”. Kohvikus tunneb inimene ilmselt, et ta ei ole üksi – teised on ka seal. Ja võib fantaseerida: “Eile oli see naine (imelik nina tal) kuidagi rõõmus ja selline, aga täna on kuidagi... Ei tea mis tal vahepeal juhtunud on?”.

Joonistus / Drawing: Angelika Schneider

Ja kohvikus ei ole kohustuse tunnet. Tahan – istun, ei taha – ei istu.
Siin on justkui aega rohkem kui väljaspool. Mõte saab vabamalt lennata.

Teater. Enne etendust. Valgus tumedal taustal. Keegi tegelane on kohe sellesse valgusse tulemas, et midagi seal teha, mõelda... Keegi, kes julgeb end avada. Näe, selles valguses on õhus natuke tolmu... Võib-olla oleks tore, kui ühtki tegelast ei ilmukski? Sest nii on päris hea... Vaikus, valgus, tolmuebemed õhus. Midagi on tulekul. Kõik on ees. Midagi peab kohe juhtuma... Inimesed istuvad ja ootavad - koos... Nii võikski igavesti kesta.

Aga nii ei saa. Teatris tulevad alati inimesed lõpuks lavale, nii peab olema, see on paratamatu, nii on kombeks.

Jajah... tulebki üks tegelane, hakkab pihta... Äkki on mingi jama...?

Etenduste algused, siis kui tegelased tulevad, ei ole peaaegu kunagi eriti köitvad. Nad jäävad tühjale lavale ja pro˛ektorivalgusele tumedal taustal kõvasti alla. Aga siis, umbes veerand tunni pärast, läheb huvitavamaks. Ja seejärel juba unustad end vaatama. Hea etenduse puhul. Aga etenduste algused... jah... Planeedil Maa võiks midagi nende algustega ette võtta, et kohe alguses, kohe saaks nagu... ma ei tea... et oleks... noh... nagu pärast on, viiks su mõtted kaasa...

Mis see teater siis on? Inimesed on laval välja valgustatud, saab istuda pimedas ja omaette mõelda, et mida ta seal teeb ja mõtleb – see tegelane, mis temast edasi saab? Mida ta nüüd teeb? Oota, miks ta nüüd nii teeb? Mida ma ise teeks? See on ju umbes nagu mul ükskord oli... See on täpselt selline mees nagu Alfred, luristab samamoodi nina. Mul on siin hea istuda koos teistega. Teised on nagu mina - huvitav et ma seda varem pole märganud... Ma mõtlesin, et see kuldketiga mees seal teises reas on mingi põmmpea, aga näe, ta naeris samas kohas kus minagi...“.

...

Näe, unustasin ennast ära, et istun siin - teatris. Nüüd äkki nagu ärkasin, kui etendus läbi sai ja jälle valgeks läks.

Seinad, mis enne olid pimedas ja nüüd on jälle välja valgustatud, on kuidagi julmad. Ja juba peab ära minema... Ahh, läks meelest, pean Guidole homse asjus helistama, lubasin talle Jüri numbri anda... Ikka täiesti selline tunne, et olen kuskil vahepeal ära olnud, täiesti teises maailmas. Jope selga... vihm.
- Huhh, hakkab jälle pihta...
- Mis asi?
- Noh, see kõik...

Ideaalne teater kannab sind kaasa ja tekitab seoseid, paneb su kujutluse sedavõrd lendama, et unustad parematel hetkedel enda ja lendad koos kogu saaliga. Sul on kerge tunne. Isegi kui see, mille keskel lendad, on kohutav. Kõiges on kaunist. Lennata on hea. Aga maanduda on ebamugav. Teatrist väljuda on kahju. Kõik saalis viibinud on mõttekaaslased, tahaks nendega koos kusagil istuda ja rääkida, aga nojah, eks igaühel omad tegevused. Näe, Toits ja Vilma! Tere, käisite ka etendusel, jah? Lähme istume kuskil!

Midagi sellist see teater vahel on – parematel hetkedel, ideaalis, harva. Etendus käib edasi ka pärast etendust. Mõju kestab. Pluss siis veel et mis mõte sel kõigel oli ja nii edasi – kõik see ratsionaalne.
Tundub, et nii kohvikus kui ka teatris ollakse ära, nagu lennus. Kohustused ei paina. Saadakse ära. Pääsetakse mõneks ajaks millestki. Millest? Ma ei tea.

Selliseid kohti on veel. Lennujaam. Vaadake inimesi lennujaamas, ooteruumis. Lennukini on aega mitu tundi. Nad ei saa minna tagasi, läbi turvakontrolli. Nad ei saa minna edasi, lennukile. Paus. Neil on aega mõelda, nad on vabamad. Ootavad lennukit. Kohale jõudmine on veel kaugel ja on võimalus kõike ette kujutada nii nagu tahad – seda mis ees ootab.

Mis kohad on veel sellised, kus pääsed ära? Saun? Loodus? Kirik? Narko? Kuidas kellelegi. Kuhu keegi läheb, et pääseda mõneks ajaks enda jaoks Paremasse Kohta, Vabamasse Kohta.

Kui kohvik ja teater on Vabadus, Kujutlus ja Pääsemine mõneks ajaks, siis seda enam ideaalne KohvikTeater. See ei ole lamav puhkus, see on lennuvõime, liigse pingeta ja keskendunult aktsioonis olek, erksus. Kottlõdvalt lamades ei ole võimalik etendusi anda ega vaadata. See nõuab julgemist ja endast andmist. Siis saab erksalt lennata, end ja teisi kasvõi mõneks hetkeks unustama panna, luua maailmu enda sees ja meie vahel. Inimene on loov olend ja kui ei loo, siis rasvud.

Ideaalne KohvikTeater. Mõtlen sellele, see muutub, täieneb ja elab oma elu.
Muusika mu sees. Tekstid, mida “esitatakse” ja olukorrad, mida laval lahti mängitakse. Vaikus. Erinevad valgused. Poeetiline – ütleme siis nii. Õhkkonna poolest Inimeste Liit. Partei see pole – igaks juhuks ütlen.
Aga KohvikTeatri visuaalne pool? Film ja foto, maalikunst kui nende ema – kõik loomulikult esindatud, olemas! Visuaalne, sõnaline, heliline pool võiks sõbralikult läbi saada ja teineteisele ka ruumi jätta. Kord ühe soolo, teised taustaks, siis teise oma.

Akadeemiline intelligentsus, lamav boheemlus – ka need võiks teineteist ses ruumis respekteerida.
Ja malemeistrid, tere tulemast! Koos miimidega, kes neid järgi aimavad.
Värsked ajalehed üle kogu ilma – nagu Kultases see asi oli olnud.
Ja loengud vahel, miks ka mitte...

Täispikad etendused õhtupoole kuskil kell kaheksa. Lühivormid noortelt autoritelt, nende sõbrad esitaksid neid ja pärast tekiks vaidlus, et “miks sa selles kohas istusid, ma ütlesin, et see on raudselt seisukoht!”
Ja kirjutavad näitlejad – monologistid, dialogistid jne, kes julgevad end avada seal valgussõõris, kus teised hämarusest, varjust vastu vaatavad. Julgevad avaldada seda, mida näinud ja kasvõi aimamisi välja näidata, et kuidas suhtuvad. Võibolla luuletades pisut ja ka välja mõeldes, aga seda võib ju teha, kui on lugu rääkida või ükskõik mis, mida kujutluses oled näinud. Kui kujutluses nägid – järelikult oli olemas.

Hiljuti kujutasin näiteks ette kaht etteastet. Üks monologist – ea poolest juba üsna vana härra, kes näitlejana väga napp ja täpne, - nii teda ette kujutasin – tegi etteaste teemal “Mida tema üldse mäletab”, mis tal oma elust meelde jäänud on. Seljas ülikond, mis kogu ulatuses kollaseid ja kleebitavaid post-it märkmepabereid täis. Sealt ta võttis siis neid mälestusi, sest peas ei olnud enam üldse midagi. Vaatas märkmeid ja tal ei tulnud midagi meelde, ei tulnud oma elu üldse tuttav ette. See oli naljakas, sest oli enda juures äratuntav. See mees – ta oli sellel hetkel olemas, kui kujutlesin teda. Ta elas. Ja elab uuesti, kui temast rääkida.
Teine mees seal kohvikteatri laval tegi etteaste teema “Mida tema üldse teab”. Ja tuli välja, et ei teadnud midagi – see selgus alles jutu lõpus.

Aa, muide – muusikata pole KohvikTeatrit – see on üks, mis selge. Võid ise proovida – ei mängi välja, ei saa kujutleda... Või äkki saab? Tumm kohvikteater, kus mitte keegi midagi ei räägi ja üldse kõik on absoluutselt vaikne? Tundub – ka see on võimalik, kui pisut kujutleda. Lendavad ettekandjad? Palun väga! Peas, filmis, tekstis, lõuendil ja muusikas on kõik ju võimalik.

Näete nüüd ise, sellist kohta ei saa reaalselt olemas olla – Ideaalset KohvikTeatrit? Saab see eksisteerida vaid kujutluses? Aga järelikult saab seda kujuteldut ka konkreetses vormis – näiteks tekstidena, maalidena, etteastetena, muusikana jne, väljendada. Sest asi pole mitte tingimata ulmelise kohviku ehituses, vaid sõnade, muusika, kõige nähtava ja kuuldava abil õhustiku loomises mingis kindlas ruumis. Sellest ideaalsest KohvikTeatrist rääkides, maalides, helisid tekitades jne tekibki see kohvik kõigi osalejate ja külastajate meeltesse.

Ühesõnaga, mõtlen sellise ürituse, projekti – olgu ta siis kasvõi ühekordne – läbiviimisele Tallinnas. Nimetagem seda projekti näiteks “Cafe`Utopia”. Ja toimugu see siis kasvõi ühel korral ja ühes kohas.

Lase mõttel vabalt lennata. Kirjuta mulle teemal “Ideaalse Kohviku kirjeldus” või “Ideaalse Teatri kirjeldus” või “Ideaalse KohvikTeatri kirjeldus” või “Ideaalse etenduse kirjeldus KohvikTeatris”. Ja see tekst, sinu kujutlus, võiks olla lavalt ette loetav või esitatav, lahti mängitav või kasvõi näiteks lauldav. Mida detailsemalt ja täpsemalt sa oma kujutlusest kirjutad, seda elavam pilt tekib hiljem ka esitajail, kuulajail ja vaatajail. Ideaalset (absoluutset) kohvikut, teatrit või kohvikteatrit on raske tekitada – kõiksugune mateeria jne. seab omad piirid. Aga kujutlus on piiritu. Mõte on saada kokku etendus/kava/helid/luule/muusika/pilt/maal/valgus/kohvi jne., milles on väljendatud kujutlust, milline see ideaal võiks olla.

Kui mõte haagib, kirjuta ühel neist nimetatud teemadest:
boheemland@gmail.com

 

Mart Aas on vabakutseline kirjutav näitleja.