Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Johanna Ulfsak

MINU FILMOTEEK
Tim Kolk

MINU RAAMATUKOGU
Edgar Künnapu

ARHITEKT STEINER JA JUMAL
Vilen Künnapu

ANDRUS ELBING

INDIGOLAPS TAMBET

VESTLUS ÖKOARHITEKTUURIST
Leena Torim, Rene Valner

PRIGHUDIE, REVISITED

IDEAALNE KOHVIK.
IDEAALNE TEATER.
IDEAALNE KOHVIKTEATER.

Mart Aas

MUUSIKA JA VAIMSUS
Kiwa

TARKOVSKI JA TEMA NÄGEMUS
Mathura

ELUST JA KUNSTIST
Toomas Altnurme

UNENÄO JÄTK
Mehis Heinsaar

UNISTUSTE REISI KIRJELDUS
Nato Lumi

FRIEZS'i KUNSTIMESSI MÄNG

MEESKOND

Minu filmoteek

Kohe alguses tuleb ära öelda, et süstemaatilist filmikogu mul ei ole. On lihtsalt kogum erinevate vektorite mõjul kuhjunud dii-vuu-diisid. Luxembourgi üürikorterite kohustuslikule sisustuselemendile – klaaslauakesele – on neist moodustunud torn. Mõned filmid on ka televiisorilaua all – sealt leiab nt “Kolmanda mehe” (Carol Reed “The Third Man”, 1949), millega mul tekkis side 13 aastat tagasi ühel unetul ööl Emsdettenis, mis tugevnes veelgi Saksa lennuväeohvitseride kooli lõpuaktusel Müncheni lähistel, mille käigus keegi mängis hämaras saalis selle filmi tunnusmeloodiat. Tekst on mul peaaegu peas – “I never got to know the old Vienna with its Strauss music and easy charm…”. See film omakorda aitas luua sideme Viiniga. Televiisorit mul ei ole.

Kõik dvd-d on minuni jõudnud neis sisalduva millegi tõttu, mis mind otseselt ja isiklikult puudutab. Kõigiga neist on seotud mingi pikem või lühem lugu ja kui keegi nad kõik läbi vaataks, teaks ta minust ilmselt rohkem, kui ma oleks ise valmis teada andma.

Eriti meeldib mulle see, mida võiks kirjeldada päikeselises sügisilmas sisalduva nukrusena. Mõeldagu nt septembrikuisele Jurmalale või oktoobrikuisele Odessale, sõjajärgsele Lõuna-Prantsusmaale (Agnes Varda “Du côté de la côte”, 1958). Ohtralt sisaldub seda ka Otar Iosseliani filmides, mis on ka minu filmoteegi ainus süstemaatiline osa – kõik on olemas. Mõned igaks juhuks isegi kahes eksemplaris. Esile tahaksin tõsta ka Iosseliani õpilase Julie Bertuccelli teost “Depuis qu’Otar est parti”, millest ma vaatan nüüdseks, kus tervet filmi olen juba ligi seitse korda näinud, tavaliselt ainult algust. Ja see on taevalik!

August Künnapu. Tim Pariisis.
Akrüül, lõuend, 2007.

Niimoodi ma neid külastangi, astun sisse lõigukesse siit ja lõigukesse sealt, enne tööle minekut ja pärast peolt tulekut, sõltuvalt vajadusest. Näiteks õnnetu armumise korral tasub avada see episood filmist “Jaam kahele” (Eldar Rjazanov, 1982), kus Nikita Mihhalkov teatab reipalt midagi umbes taolist: “ljubov okontshilos, ostalis tolko delovõje kontaktõ”. Aga niisugusel lähenemisel on ka oma varjukülg. Nimelt võib filmi üldine idee või mõni osa sellest ununeda ja on juhtunud, et soovitasin üht teost (Alexander Payne “About Schmidt”, 2003) kellelegi, kelle puhul see kutsus esile nii tugevaid negatiivseid emotsioone, et mina pidin hiljem vaatama juba mainitud episoodi filmist “Jaam kahele”.

Lisaks hoian filmide kaudu sidet ka Istanbuli (Fatih Akin “Gegen die Wand” (2004), “Crossing the Bridge: the Sound of Istanbul” (2005)), Iisraeli (Claude Lanzmann “Pourquoi Israël”, 1972) ja Itaaliaga (Ettore Scola “Gente di Roma”, 2003), samuti Islandi rokiga (Gudmundsson, Arnarsson ja Hardarson “HAM Living Dead”, 2001).

 

Tim Kolk

Tim Kolk on jurist-lingvist. Ta pesitseb praegu Luxembourgis.