The Micragirls

60ndate alguses, kui tekkis garaažirock, olid ka olemas esimesed naistebändid – siiamaani võib neid vanal tuttaval kujul kohata. Taolist vanakooli vaimus garaažirocki, siiski väga lärmakat sellist, teeb Eestiski mitmeid kordi esinenud Soome bänd The Micragirls.

Sellest ajast pärineb ka üks märkimisväärsemaid veidrusi kogu rockmuusikas – trio The Shaggs (pikemalt artiklis “Outsider music” Epifanios 4/2006).

Shangri-Las

60ndatest tooks veel esile kahest õdede paarist (ühed neist olid identsed kaksikud) koosneva kvarteti The Shangri-Las. Võrreldes teiste all-female bändidega olid nende laulutekstid veidi eneseteadlikumad ja riietus isikupärasem – seega justkui tulevase pungilaine kerge eelvirvendus.

Gladys Bentley

60ndail tekkis teise laine feministliku liikumisega seoses nähtus women-music, mis tähistas naisõiguslike vaadetega peamiselt folkmuusikat esitavaid artiste ja bände. Naiste tehtud ja neist endist jutustav muusika, sihtgrupiks samuti naised. Tuntuim nimi siinkohal kindlasti Joan Baez. Naiste-muusika kurioosseks eelkäijaks võib pidada mehelikult tursket ja valget frakki kandnud lesbilist bluusilauljat Gladys Bentley’t, keda saatis tavaliselt drag-queen’ide varieteetrupp.

Wendy ja Bonnie

1969 ilmus õdedel Wendy (17) ja Bonnie (13) Floweril plaat “Genesis”. Aastakümneid unustuses olnud ja alles hiljuti taasavaldatud võrratu näide haruldaselt siirast lillelapselikust hoiakust kantud San Francisco dream-pop’ist. Lugude sissemängimisel olid abiks oma aja parimad stuudiomuusikud.

The Slits

Aga huvitavaid pungitaustaga naistebände on küll. Ajaloorubriigis on võimatu mööda minna näiteks Inglismaal 1976ndal kokku tulnud The Slitsist. Algselt kontsertidel väga käravalt esinenud bänd saavutas 1979 ilmunud debüütplaadil omanäolise reggae’l ja dub’il põhineva puhta kõla, mis muutus hilisematel albumitel juba päris avangardseks postpungiks. Paar tuntumat naiste 70ndate lõpu postpungi bändi olid veel The Raincoats ja Kleenex. Viimane neist pidi oma nime (võetud Šveitsi tampoone tootva firma järgi) kohtusse kaebamise ähvardusel muutma ja uueks nimeks võeti LiLiPUT.

The Bangles

Los Angeleses tekkisid garaažirocki, pungi, psühhedeelia ja folkrocki põhjal 80ndate alguses aga sootuks teistsugused bändid – popiliku kõlaga The Go-Go’s ja The Bangles, mis olid esimesed tõeliselt massilist tuntust saavutanud iseseisvad naistebändid.

80ndate lõpus kujunes Ameerikas välja võimas ja mässumeelne naistebändide suund. Eeskujuks mitmed pretensioonikad naisartistid nagu Patti Smith, Yoko Ono, Joan Jett ja Lydia Lunch, tekkis Riot Grrrl liikumine. Asja juurde käis väljakutsuv ja shokeeriv naisartistidele “sobimatu” käitumine. Üheks selliste bändide tunnuseks oli ka nn. kinderwhore imidž – nukulikult süütu ja lapsik riietus, mis moodustas kontrasti agressiivse ja lärmaka muusikaga. Paralleelselt käivitus grungeinvasioon, mis teeb määratlemise teinekord segaseks – näiteks bändide Hole ja L7 puhul, kuid parimateks stiilinäideteks on Bikini Kill ja Babes In Toyland. Isiklikud mälestused on küll äärmiselt ähmased, kuid minu arust vastas antud mõõdupuule ka üks 90ndate keskel tegutsenud Eesti bänd – Marie Curie. Riot Grrrl’iga samaaegselt tekkis veel teine sarnane suund queercore, mis keskendus eriti teravalt homo ja lesbi teemadele, olles samavõrd muusikaline kui ka üldine kontrakultuuri nähtus. Üks tuntumaid queercore bände (kuid mitte all-female bänd) on God Is My Co-Pilot.

Kuskil 90ndate lõpus, kui hakati kuulama electroclash’i sai varsti selgeks, et vähemalt pooltes bändides oli vähemalt üks androgüünselt vambilik naisliige. Ma ei tea küll kui palju on selles osas all-female bände, peale Ladytroni ja Chicks On Speedi, kuid igaljuhul on kõikvõimalikke indietronica ja casiopopi bände hetkel kõikjal liiga palju. Kvantiteedi alt kvaliteedi väljatuhnimine tundub lootusetult vaevanõudev ettevõtmine...

Ah jaa, äärepealt oleks jäänud nimetamata Eesti 90ndate indie scene’i pärl – Sauelt pärit Zriamuli.

Bikini Kill

Babes In Toyland

The 5,6,7,8s

OOIOO

The 5,6,7,8s – Tänu filmile Kill Bill laiema tuntuse saavutanud Tokyost pärit retro rock’n’rolli trio, mille nimi tähistab nelja aastakümmet – sellest ajavahemikust ka nende repertuaar. Bänd esitab covereid vanadelt Ameerika r’n’r ja surfrocki plaatidelt leitud lugudest. Seega veidi sarnane The Cramps’iga mis on samuti pidevalt tegelenud rock’n’rolli hämarama ajaloo taasväärtustamisega.

OOIOO – Jaapani noise-rocki legendi The Boredoms trummari Yoshimi P-WE projekt, mis meenutab oma kosmilise kõlaga (massiivsed kajaefektid, mitmekihilised vokaalharmooniad, mantralikud kordused) eelkõige just ... The Boredoms’i.

eX-Girl

eX-Girl – Tallinnastki läbihüpanud fantastiline trio, mis väidab, et on pärit planeedilt Kero. eX-Girl on tõeliselt raskesti paikapandav – nad esinevad isetehtud sätendavates loomakostüümides, esitavad positiivsest energiast laetud ekstsentrilist segu garaažirockist, progest, süntesaatorpopist, postpungist, jne. Vahepaladena esitavad aga a capella lugusid.

Hoahio – avant-pop bänd, mis teeb kammerlikku ebatavaliste instrumentidega (koto, mandoliin) muusikat, mille aluseks punk, minimalism, etnomuusika, noise ja ambient.

CocoRosie

CocoRosie – Ameerikast päris õdede Sierra ja Bianca Cassady duo, mida võiks liigitada nn. New Weird America ehk freakfolk suuna alla. Endi sõnul mõjutatud ooperimuusikast ja hip-hopist, esitab Cocorosie koduste vahenditega salvestatud folkballaade, saateks harf või akustiline kitarr ja ragisevad sämplid, mille algupäraks arvatavasti kodumasinate ja mänguasjade helid.

Erase Errata

Erase Errata on pärit San Franciscost ja teeb ehedal ning rikkumatul kujul kitarripõhist atonaalset no-wave’i, mis võib meenutada ehk Captain Beefhearti, The Contortionsit ja Marc Ribot’d.

Death By Chocolate on teismeliste duo Inglismaalt, mis teeb naiivset, kuid provotseeriva hoiakuga, 60ndate bubblegum-poppi, kus ready-made taustadele on deklameeritud näiteks toiduretsepte jne.

Cobra Killer

Cobra Killer – Saksa digital hardcore duo.

Stella

Eesti bändidest meenuvad ilma pikemalt mõtlemata friigidisko grupp Stella ja kaootilist primipunki mängiv Zhuut.