Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FONOTEEK
Riho Baumann

MINU RAAMATUKOGU
Vilen Künnapu

MÄLUMAASTIKUD
Leena Torim

MINU ISA
Toivo Tammik

DIAGONAALNE RADA
Sukhdev Kaur

ETENDUS SU MEELTES
Eve Apro
Ina Stockem

FLO FLOST
Flo Kasearu

ÜHE MEESTERAHVA PILK NAISTEBÄNDIDELE
Mhkel Kleis

RAHUS EDASI ELADA
Mehis Heinsaar

PÕGUS, LÄHEDANE
Lauri Sommer

FORMAADI OHVRID
Andri Luup

KÕNE RAHASTAJATELE KESKKONNAVASTASE PARTEI ASUTAMISKOOSOLEKUL
Nato Lumi

MEESKOND

Ühe meesterahva pilk naistebÄndidele

Kogu artikli kirjutamise vältel painab mind küsimus: miks ometi?! Mida intrigeerivat kirjutada naistebändidest? Sest pole selles ju midagi erilist. Samahästi võiks kirjutada naispoliitikutest. Et näete, kunagi oli see ja teine esimene omasugune ja see oli tohutult suur samm ja nüüd on juba palju naispresidente ja kõik läheb paremuse poole ja... Igav, eksole. Kas kitsendada kuidagi teemaringi? Naistebändid islamimaades? – täielik infopuudus. Feministlikud bändid? – läheks igavaks targutamiseks. Igal juhul tuleb leppida faktiga, et esimene asi, mis naistebändide puhul silma torkab on nende vähesus vastassugupoole omadega kõrvutades. Olukord süvamuusikas illustreerib seda kõige paremini. Paistab et reegel kehtib juba sajandeid. Otsustan koostada lihtsalt ühe ülevaatliku lookese, kus natuke ajalugu ja tänapäeva ning mõned värvikamad näited siit ja sealt.

Niisiis.

Vanema süvamuusika vallas on teada põhiliselt kaks naisheliloojat – Preisi printsess Anna Amalia ja prantslanna Germaine Tailleferre. Üks esimesi professionaalseid heliplaadile jõudnud bluusilauljaid oli naine – Ma Rainey. Rockmuusikale eelnenud big-bändide ajastul olid samuti juba olemas naiste orkestrid, näiteks International Sweethearts Of Rhythm.

The Micragirls

60ndate alguses, kui tekkis garaa˛irock, olid ka olemas esimesed naistebändid – siiamaani võib neid vanal tuttaval kujul kohata. Taolist vanakooli vaimus garaa˛irocki, siiski väga lärmakat sellist, teeb Eestiski mitmeid kordi esinenud Soome bänd The Micragirls.

Sellest ajast pärineb ka üks märkimisväärsemaid veidrusi kogu rockmuusikas – trio The Shaggs (pikemalt artiklis “Outsider music” Epifanios 4/2006).

Shangri-Las

60ndatest tooks veel esile kahest õdede paarist (ühed neist olid identsed kaksikud) koosneva kvarteti The Shangri-Las. Võrreldes teiste all-female bändidega olid nende laulutekstid veidi eneseteadlikumad ja riietus isikupärasem – seega justkui tulevase pungilaine kerge eelvirvendus.

   

Gladys Bentley

60ndail tekkis teise laine feministliku liikumisega seoses nähtus women-music, mis tähistas naisõiguslike vaadetega peamiselt folkmuusikat esitavaid artiste ja bände. Naiste tehtud ja neist endist jutustav muusika, sihtgrupiks samuti naised. Tuntuim nimi siinkohal kindlasti Joan Baez. Naiste-muusika kurioosseks eelkäijaks võib pidada mehelikult tursket ja valget frakki kandnud lesbilist bluusilauljat Gladys Bentley’t, keda saatis tavaliselt drag-queen’ide varieteetrupp.

Wendy ja Bonnie

1969 ilmus õdedel Wendy (17) ja Bonnie (13) Floweril plaat “Genesis”. Aastakümneid unustuses olnud ja alles hiljuti taasavaldatud võrratu näide haruldaselt siirast lillelapselikust hoiakust kantud San Francisco dream-pop’ist. Lugude sissemängimisel olid abiks oma aja parimad stuudiomuusikud.

70ndate kõige mõjukamaks rocki ilminguks oli punk, kuid kahjuks puudub mul igasugune isu kirjutada nähtusest, millest on saanud juba nii iseenesest mõistetav ja põline osa noortekultuurist. Lõpuks on ju peaaegu iga kooli igas 8ndas klassis mõni punkar. Seoses pungiga leidsid vähemalt paljud esinemisvajadusega poisid ja tüdrukud omale sobiva väljundi.

The Slits

Aga huvitavaid pungitaustaga naistebände on küll. Ajaloorubriigis on võimatu mööda minna näiteks Inglismaal 1976ndal kokku tulnud The Slitsist. Algselt kontsertidel väga käravalt esinenud bänd saavutas 1979 ilmunud debüütplaadil omanäolise reggae’l ja dub’il põhineva puhta kõla, mis muutus hilisematel albumitel juba päris avangardseks postpungiks. Paar tuntumat naiste 70ndate lõpu postpungi bändi olid veel The Raincoats ja Kleenex. Viimane neist pidi oma nime (võetud Šveitsi tampoone tootva firma järgi) kohtusse kaebamise ähvardusel muutma ja uueks nimeks võeti LiLiPUT.

The Bangles

Los Angeleses tekkisid garaa˛irocki, pungi, psühhedeelia ja folkrocki põhjal 80ndate alguses aga sootuks teistsugused bändid – popiliku kõlaga The Go-Go’s ja The Bangles, mis olid esimesed tõeliselt massilist tuntust saavutanud iseseisvad naistebändid.

   

80ndate lõpus kujunes Ameerikas välja võimas ja mässumeelne naistebändide suund. Eeskujuks mitmed pretensioonikad naisartistid nagu Patti Smith, Yoko Ono, Joan Jett ja Lydia Lunch, tekkis Riot Grrrl liikumine. Asja juurde käis väljakutsuv ja shokeeriv naisartistidele “sobimatu” käitumine. Üheks selliste bändide tunnuseks oli ka nn. kinderwhore imid˛ – nukulikult süütu ja lapsik riietus, mis moodustas kontrasti agressiivse ja lärmaka muusikaga. Paralleelselt käivitus grungeinvasioon, mis teeb määratlemise teinekord segaseks – näiteks bändide Hole ja L7 puhul, kuid parimateks stiilinäideteks on Bikini Kill ja Babes In Toyland. Isiklikud mälestused on küll äärmiselt ähmased, kuid minu arust vastas antud mõõdupuule ka üks 90ndate keskel tegutsenud Eesti bänd – Marie Curie. Riot Grrrl’iga samaaegselt tekkis veel teine sarnane suund queercore, mis keskendus eriti teravalt homo ja lesbi teemadele, olles samavõrd muusikaline kui ka üldine kontrakultuuri nähtus. Üks tuntumaid queercore bände (kuid mitte all-female bänd) on God Is My Co-Pilot.

Kuskil 90ndate lõpus, kui hakati kuulama electroclash’i sai varsti selgeks, et vähemalt pooltes bändides oli vähemalt üks androgüünselt vambilik naisliige. Ma ei tea küll kui palju on selles osas all-female bände, peale Ladytroni ja Chicks On Speedi, kuid igaljuhul on kõikvõimalikke indietronica ja casiopopi bände hetkel kõikjal liiga palju. Kvantiteedi alt kvaliteedi väljatuhnimine tundub lootusetult vaevanõudev ettevõtmine...

Ah jaa, äärepealt oleks jäänud nimetamata Eesti 90ndate indie scene’i pärl – Sauelt pärit Zriamuli.

Bikini Kill

Babes In Toyland

Lõpuks mainin ära mõned praegusel ajal tegutsevad naistebändid, keda julgen soovitada kui huvitavaid ja omanäolisi. Tegelikult on neid loomulikult rohkem.

Päris mitu huvitavat naistebändi on Jaapanis:

The 5,6,7,8s

OOIOO

The 5,6,7,8s – Tänu filmile Kill Bill laiema tuntuse saavutanud Tokyost pärit retro rock’n’rolli trio, mille nimi tähistab nelja aastakümmet – sellest ajavahemikust ka nende repertuaar. Bänd esitab covereid vanadelt Ameerika r’n’r ja surfrocki plaatidelt leitud lugudest. Seega veidi sarnane The Cramps’iga mis on samuti pidevalt tegelenud rock’n’rolli hämarama ajaloo taasväärtustamisega.

OOIOO – Jaapani noise-rocki legendi The Boredoms trummari Yoshimi P-WE projekt, mis meenutab oma kosmilise kõlaga (massiivsed kajaefektid, mitmekihilised vokaalharmooniad, mantralikud kordused) eelkõige just ... The Boredoms’i.

eX-Girl

eX-Girl – Tallinnastki läbihüpanud fantastiline trio, mis väidab, et on pärit planeedilt Kero. eX-Girl on tõeliselt raskesti paikapandav – nad esinevad isetehtud sätendavates loomakostüümides, esitavad positiivsest energiast laetud ekstsentrilist segu garaa˛irockist, progest, süntesaatorpopist, postpungist, jne. Vahepaladena esitavad aga a capella lugusid.

Hoahio – avant-pop bänd, mis teeb kammerlikku ebatavaliste instrumentidega (koto, mandoliin) muusikat, mille aluseks punk, minimalism, etnomuusika, noise ja ambient.

Mujal maailmas seevastu on:

CocoRosie

CocoRosie – Ameerikast päris õdede Sierra ja Bianca Cassady duo, mida võiks liigitada nn. New Weird America ehk freakfolk suuna alla. Endi sõnul mõjutatud ooperimuusikast ja hip-hopist, esitab Cocorosie koduste vahenditega salvestatud folkballaade, saateks harf või akustiline kitarr ja ragisevad sämplid, mille algupäraks arvatavasti kodumasinate ja mänguasjade helid.

Erase Errata

Erase Errata on pärit San Franciscost ja teeb ehedal ning rikkumatul kujul kitarripõhist atonaalset no-wave’i, mis võib meenutada ehk Captain Beefhearti, The Contortionsit ja Marc Ribot’d.

Death By Chocolate on teismeliste duo Inglismaalt, mis teeb naiivset, kuid provotseeriva hoiakuga, 60ndate bubblegum-poppi, kus ready-made taustadele on deklameeritud näiteks toiduretsepte jne.

   

Cobra Killer

Cobra Killer – Saksa digital hardcore duo.

Stella

Eesti bändidest meenuvad ilma pikemalt mõtlemata friigidisko grupp Stella ja kaootilist primipunki mängiv Zhuut.

 

Mihkel Kleis

Mihkel Kleis (s. 1977 Tallinnas) on muusikalise kollektiivi “Luarvik Luarvik” eestvedaja ja kunstnik. Aeg-ajalt juhib ta saateid “Fantaasia” ja “Ideaalmaailmad” Klassikaraadios. Vaata ka tema tekste “Outsider Music” ja “Minu plaadikogu” (Epifanio 4/2006) ning “Lee Hazlewood” (Epifanio 5/2006).