Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FONOTEEK
Riho Baumann

MINU RAAMATUKOGU
Vilen Künnapu

MÄLUMAASTIKUD
Leena Torim

MINU ISA
Toivo Tammik

DIAGONAALNE RADA
Sukhdev Kaur

ETENDUS SU MEELTES
Eve Apro
Ina Stockem

FLO FLOST
Flo Kasearu

ÜHE MEESTERAHVA PILK NAISTEBÄNDIDELE
Mhkel Kleis

RAHUS EDASI ELADA
Mehis Heinsaar

PÕGUS, LÄHEDANE
Lauri Sommer

FORMAADI OHVRID
Andri Luup

KÕNE RAHASTAJATELE KESKKONNAVASTASE PARTEI ASUTAMISKOOSOLEKUL
Nato Lumi

MEESKOND

Minu isa

Foto/Photo: Toivo Tammik

Niipalju kui mäletan, on isa mulle jutustanud lugusid. Mõned lood on sellised, mida ma tean, aga mida isa enam isegi ei mäleta, sest viimati rääkis ta neid mulle kolmkümmend aastat tagasi. Ma olen kuulnud jutte orjaajast ja karjatüdrukutest ja vanatüdrukutest ja vanakuradist ja kabelimäest ja sellest kuidas tüdruk pidi peol hoolega vaatama, et kenal tundmatul poisil mitte kabi all ei oleks ja palju muud. Teadsin juba titena, mis vahe on asunikul ja põlistalunikul, mis tunne on omanikul ja milline sulasel, ja kes on moonakas ja kes antvärk. Tänu isale tean ma, millise kummarduse olevat teinud teretamise juures mõisnik, Vana Taal, kirikuväraval, kui talunaised vastu tulid, samuti seda, kuidas Öötla 5-harulisel ristteel vanakuradit välja saab kutsuda. Mäletan lugu Sargvere mehest, kes tegi endale eluajal kirstu valmis. Ja kuidas tallu sisenenud sibulavenelane pakkunud just „sibulid” kui „surnu” kirstust üles tõusnud ja küsinud, et palju „sibulid” maksavad. Ja ma mäletan lugu, kuida hernhuutluse ajal kaks pätti sisenesid vennastekoguduse palvetunnile, esinedes rändjutlustajatena. Üks pidas eeskambris väikese jutluse ja teine viilis taga rahakirstu lahti. Vahepeal võeti võltsjutlustaja ettepanekul ette laul, mis kõlas „Viili hääl on kuulda selgelt, pane rasva vahele”. Ja kuidas viilija võtnudki hoiatust kuulda ja vargus õnnestus edukalt. Ja nii edasi. Ja ma ei tea, kas mina neid asju kellelegi edasi oskan jutustada ja kes neid kuulata oskaks.

20. sajandi esimese poole Järvamaa on isa jutustustes üks isevärki imedemaa. Kui ma kuskilt kuulen roheliste sõnavõtte või programmilisi esinemisi, meenub mulle see muinasjutuline maailm: Narvast elektrit ei toodud, ühtki mootorit peale rehepeksumasina ei olnud, mahetoit tuli laudast ja põllult ning posti käis keegi külakorda Paidest hobusega toomas. Ringi liikusid puulaste ja tohtlaste moodi inimesed, kes elasid puust majades ja kandsid linaseid ja kalevist õmmeldud kuubi. Huuksis elanud koguni üks mees nimega Vilderson, kes naaberkülla peole minnes võtnud laual hammastega servast ja tantsinud siis sellega.

Olen märganud, et väljend „vaatad üles, nii et müts kukub maha” on minu sõprade seas levinud; ega keegi vist tea, millistes oludes see karm väljend kord sündis. Kui isa koos vennaga naabripoisi ees kelkis, et meile ehitatakse uut maja, aga sina pead ikka oma vanas logus elama, vastanud too, et meie ehitame endale varsti viiekorruselise maja, nii et vaatad üles ja müts kukub maha. Naabripoiss võetud hiljem saksa sõjaväkke ja sinna ta jäigi.

Kord omaenda lapsepõlves küsisin isa käest, kas tema lapsepõlve aegu tunti juba liivapaberit. Selle peale ta veidi solvus. Kuna olud tundusid minu ja tema lapsepõlve vahel vägagi erinevad olevat, mäletan ennast ka pärivat, et kas tema lapsepõlveajal veel mammutid ringi liikusid. Üks olevat tõesti veel olnud, tuli vastus pärast väikest järelemõtlemist.

Mäletan ikka seda fakti, et minu isa läks esimesse klassi „eesti ajal”, teise klassi „vene ajal” ja kolmandasse klassi „saksa ajal”.

Saksa ajal laulsid SS-lased Weissensteinis Erikat, ja Litzmann lendas lennukiga Mäo kolmnurka, kus landherr’i linnasoleku ajal said poisid lennukiaknast sisse kiigata. Kui Litzmann uuesti lennukile lähenes, ajas vahisõdur poisid eemale.

Peale sõda metsavennana langenud õemehest jäi isale pööningule kuulipilduja ning laetäite sisse kaevatuna veel mõned relvad, mida oli hea kolmekümne aasta pärast välja kaevata.

Siis tulevad nõukogudeaegsed lood. Kujutan veel päris hästi ette esimest nõukogudeaegset üldlaulupidu, mil isa magas suveööl kuskil praeguse Olümpia hotelli kandis põlenud alal kellegi suures metsistunud aias takjalehtede all, hommikul kisendasid kuked.

Viiekümnendate algul paigutatakse Ilmarise töölisühiselamu tuppa läbisõitev autojuht, kes ütleb pärast õliste puhvaikapükstega linade vahele pugemist, et „ja iz Moskvõ”. Kui tuimad eestlased rõõmuhõisetega ei reageeri, siis hiljem rõhuga: „ja iz samoi Moskvõ”.

Tean ja oskan detailideni ette kujutada sõjajärgset vabrikuelu, jääpurjetajaid Pirital Sapoznini äiale kuulunud suvilas, „Ilmarine” tehase mootorratta „M” teekonnalehti kirjaga Põhja pst - Pirita ja vastupidi, samuti vana kaupmeheperekonna Tsutselovide korterit Kadriorus ja neid endid klaveri saatel romansse laulmas.

Ma mäletan neid lugusid, kuidas isa oli noor autojuht ZIS-5-l ja Kristjan Palusalu oli transporditööline ja viskas laiemaks keevitatud kühvellabidaga autole koormat peale.
Kui vana Rootsi mees võib vabalt elada korteris, kus sündis tema vanaisa, siis eesti inimene elab keset mõttelist varemetevälja. Ta on elanud oma aja üle: ei ole enam neid turvalisi maju ega neid vabrikuid, kus möödus tema noorus.

Kuid on ka asju, mis on alles. Vahel räägime Laari Mardist. Kui Laar meile nõukogudeaegses 24. keskkoolis ajalugu õpetas, ajas ta muide kartmatult „Eesti asja”; ja seda vormis, mille eest oleks võinud ka kinni minna. Isa oli neist ennemuistsetest eesti-aja juttudest liigutatud, kuid palus lapsel olla ettevaatlik, sest äkki on tegemist provokaatoriga nagu neid pärastsõjaaegsetes koolides ette tuli. Eluterve ohutustehnika, kuid tagantjäreletarkusena küll ebavajalik. Laarist sai isa lemmik ja selleks on ta ka jäänud. Tänavu, pärast Laari poolt hääletamist paneb isa kindlasti suusad alla ja läheb teeb ühe 10-kilomeetrise ringi Järve metsas.

Mul on keeruline neid ridu kättevõetud teemal ühte pisikesse kirjatükki kokku saada. Minu isa rääkis mõned aastad tagasi kui raske oli tal koos paari abilisega Olümpia hotelli katusel tuule käes paigale panna uusi tähti, kõige rohkem tuli kangutada M-i. Ta käib ikka veel tööl kui on vaja teha asju, mida keegi teine teha ei oska. Seda lugu pole isa mulle rääkinud, aga ma tean: Järva-Peetri kiriku sünnimeetrikasse kandis tema ristinime, Erich, sisse Järvamaa praost Christoph Beermann, sama mees, kes hoidis sinimustvalget lippu ärkamisajal Otepääl, kui EÜS seda sisse õnnistas. Nii pikukene see eestlase iseolemise ajalugu ongi.

 

Toivo Tammik

Toivo Tammik on Tallinnas elav ja töötav arhitekt, kes juhib arhitektuuribürood “Ansambel”. Vaata ka tema lugusid “Eesti kui Suur-Tallinn. Deus absconditus” (Epifanio 1 / 2005), “Astrahan” ja “Hull sakslane” (Epifanio 3 / 2006) ning “Hacienda. México.” (Epifanio 4/2006).