Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FONOTEEK
Riho Baumann

MINU RAAMATUKOGU
Vilen Künnapu

MÄLUMAASTIKUD
Leena Torim

MINU ISA
Toivo Tammik

DIAGONAALNE RADA
Sukhdev Kaur

ETENDUS SU MEELTES
Eve Apro
Ina Stockem

FLO FLOST
Flo Kasearu

ÜHE MEESTERAHVA PILK NAISTEBÄNDIDELE
Mhkel Kleis

RAHUS EDASI ELADA
Mehis Heinsaar

PÕGUS, LÄHEDANE
Lauri Sommer

FORMAADI OHVRID
Andri Luup

KÕNE RAHASTAJATELE KESKKONNAVASTASE PARTEI ASUTAMISKOOSOLEKUL
Nato Lumi

MEESKOND

PÕgus, lÄhedane

Tuhandetest muutumise märkidest näeme elu möödumas – tähendab, ta on yyrike, habras, kergesti manduv. Kas selle kaduva sees õnnestub leida midagi tähtsat, ilusat ja jäävat?

Need mõtted teevad hingesopis nukraks ja panevad tegutsema. Igayks, kel hing sees, tahaks saada siit võimalikult palju tema jaoks parimat. Olgu selleks siis rikkus, kuulsus, hea seks, turvatunne, toredad lapsed, reisid, vaimsed naudingud, sygavad mõistmised või midagi muud. Ahnus on aga see suhtumine, mis maailma tuhmistab ja kitsamaks teeb. See kehtib ka vaimuasjades – produktiivne laiutamine ja võimu haaramine ei vii sygavamale. Väheste sõnadega, mõne selgushetkel märgatud detailiga, tundliku pintslitõmbe või minimalistliku muusikapalaga saab tihti edasi anda rohkem kui nad väliselt mahutavad: elu saladuse, ratsionaliseerimata terviku. Lyhidus ja mõistmine on isetud, suur ego sinna ei mahu. Miniatuur vajab vähe aega, ruumi ja materjali, aga palju keskendumist, settimist ja suunatud kogemist. “Kõik yhes” väljendub meil väga ilusti näiteks “ivades”, kõnekäändudes ja vanasõnades, millel on tihti ka omapärane rytm: “Pikk jutt – sitt jutt”, “Tyhi kott ei seisa pysti”, jne. Kui vaadata kaugustesse, siis ilmub lyhidus eriti mitmekesisena Jaapani vana värsitraditsiooni pärlites, tanka- ja haikukultuuris. See on ideaalis selge ja yllatava märkamise, täpsuse ning seostamise kool, aga koolide kirjandustundide kohustuslikud “haikutamised” ja harrastajate ponnistused on selle meie jaoks tihti aastaajaga seotud postkaardilikeks pildikesteks lamestanud. Proovige mõni kirjutada. Enamasti hakkate kas keele ja mõttega vigurdama või seate silpe lugedes kokku mõne endastmõistetava pildikese. Kerge on luua pisikesi tyhiasju ja korda saata mõttetuid tegusid. Lööva lyhiduseni ulatavad vähesed. Sama on enamusega inimestest, massidega, keda riik sinna-tänna liigutab ja yhikutena yle loeb. Nende jutt uitab laiamise, negativismi ja targutamise ringis. Nad ei ulatu oluliseni, liiga palju on meeleplekke ja loba, komplekse, ihasid, ambitsioone ja kõhklusi ees. Maadega on ju samuti. Jaapan on kaugel/Eesti on kaugemal veel/ytlevad tuuled, teadis Juhan Viiding. Praeguse suure reisivaimustuse ja turistliku eksootikajahi juures oleme unustanud oma maa ilu ja enamuse neist kaasmaalastest, keda meedia ei upita. Paljude lähedastega on meil ykskõiksed, vahendatud, pragmaatilised rollisuhted, me oleme nende sisimat sisu „maha magamas“. Keel, milles räägime on segu ajalehest, interneti jututoast ja magedast telesaatest ja nende uinuva mõistuse sõnadega ei saagi selgelt mõelda. Pysimiseks ja leidmiseks on vaja vaadata sygavamale. Kes enese, samameelsete, paikade ja teiste kultuuride sisse ulatab, peatab korraks maailma ja näeb seda terviklikumalt ja selgemalt. Silmitsege kasvõi Fred Jyssi ja Ingmar Muusikuse fotosid - Eesti looduses on lõputult nyansse. Kaugelt tulnud imestavad, mis siin kõik alles on, aga me ise ei oska tähele panna, ei viitsi vaatama minna, tarbime loiult teiste silmade nähtut. Jaapani kultuuri kuuluvad isiksuse põhisisu arendavad vaatluslikud rituaalid, nagu kirsiõite, kuu, ujuvlaternate, kauguste ja palju muu vaatamine ja nendesse syyvimine, ning detailide teateid on õpitud mõistma. Mis saab osaks, mida märkame väljas, see saab nähtavaks seeski, nende kahe side on voolav. Paljud tänasedki Jaapani asjad, kasvõi Chihei Hatakeyama ambient on samast peenusest ehitatud. Samuraide, preestrite, poeetide ja geišade geenid kestavad. Kui mõelda oskame, on ka Eestis valla omapärased ja avarad võimalused. Ja neid saab väga vahvalt sõnastada. Meie keeles, vanatarkustes, regivärsis, murretes ja rändkirjutajate loomingus on poolpeidul olemas olnud terviklik ja läbitunnetatud kõrgstiil, mille parimate näidete olemuslikkust saab kõrvutada Heiani õukondlaste või Bash? kaasaegsete saavutustega. Me oleme seda väljendanud teisiti, lihtrahvalikumalt – yhelt poolt me polnud keskajal kirjakultuur ja olulisemad asjad kanti edasi laulude, pajatuste ja loitsusõnadena, teiselt tuleneb erinevus siinse keskkonna, aastaaegade rytmi, valguse muutumise, keelepsyhholoogia, jms. kogutulemusest. Enne sõdivat ja võimutsevat keskaega võisime olla sarnasemad – ainude ja muistsete eestlaste maausus leiab taolisi suhtumisi. Eesti ytlemises on terviklik lyhidus ikka olemas olnud alates juba regivärsi minoorsest poolitatud trohheusest, puutudes Enno meditatiivselt, mantralike kordustega leelutavat lõpmatusse minekut ja Juhan Liivi nappe kargeid looduspilte, mis yletasid oma aja ilutseva pealiskaudsuse ja võiksid olla ka mõne budistliku rändmunga omad. Need teemärkmed on hingelise kasvamise kroonikad, avatuse proovikivid – “Pikk tee sisemaale” nagu Bash? yhe päeviku nime on tõlgitud. Loomulik siis, et ka meie olulisemad luuletajad on hulkurid olnud vähemalt Kristjan Jaagust peale. Rändaja peab olema valmis kohtuma uuega, temas peab ruumi olema, et tabada selle olemust, essentsi, mis vahel on tuuleõhuna kerge, vahel naljakas, meelitav või salapärane, vahel vajutab end meelde nagu tuline raud. Maastikul käies tajus jaapani luuletaja sellel paikade ja vaadete ning nähtava nyansside tiheõrna võrgustikku, eelkäijate ulmade jälgi, mis tedagi maailma värskemalt tajuda lasid ja mida ta motiivide tasandil tihti edasi arendas. Mida ergem rändur, seda rohkem kihistusi, ning ajalooline teadmine ei sega, vaid toob paigad peale neist tekkiva loomuliku ilutunde ka mõistuslikult lähemale – toidab taju terviklikkust. Sama kehtib ka meie maa unustatud soppide, nende kymnete metsade, rabade, allikate, kyngaste, randade, kivikylvide ja kylateede kohta. Yks Eesti kultuuri elav ja meid maailma vaimuvaramuga ainupäraselt yhendav osa on ikka laiali nendes tyhjaks jäävates kohtades, vaikuses, voolavates minekumõtetes, rännupäevadel kohatud inimestes, keda me pikal rajal teisiti teretame kui tormaval linnatänaval, leidmised ja detailid, mis end õigel hetkel ise näitavad. Tuleb ainult minna ja paljugi linnade igapäevasest oravarattast, meie lippamisest ja rabelemisest hakkab tunduma illusioonina. Viimati kõik. Siis saab ennast avastada ning lähevad lahti ka lyhivormid – igale omal kujul.

Lauri Sommer

Lauri Sommer (1973) on muusik ja kirjanik. Elab Tartus ja Räestu kylas. Vaata ka tema kirjatükki “Richard Gary Brautigan. Võltsameerika kõverpeegel” (Epifanio 5/2006) ja www.ounaviks.ee/kago

 

Jukka Käärman, Liis Keerberg, Lauri Sommer, Mehis Heinsaar, Hani, Kutsa, Martiini.
Foto: Martiini