Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

EPIFANIO SOOVITAB

MINU VIDEOTEEGI LÕPP...
Marko Raat

RÄNDAJA ÕNN
Mehis Heinsaar

AMEERIKA. REIS NR 4
Vilen Künnapu

VAIMSUS INTELLEKTUAALSUSE VASTANDINA
Mathura (Margus Lattik)

UNE NÄGU
Marje Essenson, Karin Bachmann

MINU PLAADIKOGU
Mihkel Kleis

OUTSIDER MUSIC
Mihkel Kleis

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

DOSHI SANGATH AHMEDABADIS
Udo Kultermann

HACIENDA. MÉXICO
Toivo Tammik

OMA RUUM JA IGAVENE SUVI
Rael Artel

MINU PINKYKOGU
Mari Laaniste

EPIFANIO RAMIREZ

ELU ILMA
Nato Lumi

MEESKOND

MINU VIDEOTEEGI LÕPP...

Filme, mida ma korduvalt tahan vaadata, on tegelikult vähe. Aga kuna seda kunagi ette ei tea, siis on salvestusi TV-st ja üksikuid originaalkassette aja jooksul siiski seinatäis kogunenud. Ja kuna filmide välja andmine koos vaatama õhutava jutuga on iseenesest mõnus, siis võis seda VHS-e täis seina ühel hetkel tõesti videoteegiks nimetada.

Filmi soovitamine, otsimine ja laenamine oli võimalus oma elamuserutuse kiireks ümber jutustamiseks. Ja ma ei saa tegelikult tänaseni aru, kui keegi pärast filmi nägemist seda elamust sealt ei leidnud või millegipärast sama intensiivselt ei kogenud.

Kassettide tagastamist ma väga tõsiselt ei võtnud. Filmide ja muusika konservid peavad minu arust kogu aeg inimeste vahel vabalt ja tasuta ringi rändama. Nagu raamatud. Ega ma ise ka eriti kiirelt filme ei tagastanud, vaid pigem andsin edasi. Kuni selliste natuke ebamugavate olukordadeni välja, et kinkisin üks kord Andres Maimikule ühe vähestest tollal, “ei mäleta enam, kust”, minu riiulisse pidama jäänud originaalkasseti (“Trainspotting”), mis osutus aga sünnipäeval kohal olnud Arbo Tammiksaare äratundmist mööda tema omaks.

Reeglina ma oma rändama läinud kassette tagasi ei nõudnud. Kui tulid, siis tulid. Välja arvatud mõned isiklikult väga olulised kassetid, mida ma pidasin ka oma kollektsiooni ainukesteks tegelikeks rariteetideks. Üks oli kindlasti peale suurt jahtimist saadud Jaan Toominga “Lõppematu päev”. Aga kindlasti ka kaukaasia ekspressionist Sergej Paradzanovi “Esivanemate varjud” (see kassett kuulus vist küll rohkem Rainer Sarneti kogusse, kuid ma levitasin seda paremini) ja üks 70-ndate lühikate kogumik, kus peal J. L. Godard’i täiesti sarmitu ja seetõttu väga õpetlik lühikas, millest kasvas välja vastupandamatu “Alphaville”. Kunagi väga ammu olid nõutud haruldused ka John Watersi lõbusad perverssused ja Peter Jacksoni varased vaimukad splätterid (jah, seesama Uus-Meremaalt pärit lavastaja, kes nüüd Ameerikas kogupere hea ja kurja võitlusi filmib).

Ühed viimastest, umbes kaks aastat tagasi ise lindistatud ja nummerdatult riiulile tõstetud, isiklikult olulistest lintidest on dokid pianist Glenn Gouldist.

Aga enam pole sel riiulil vist mingit mõtet. Pole õieti enam seda riiulit ja seinagi.
Uus elu, uued filmid, uued elamused ja nende vaatamise tehnoloogiad.
Asi pole isegi mitte niivõrd VHS-i kehvas kvaliteedis, vaid filmide väga kerges kättesaadavuses. Netist saab igaüks ja iga kell kõike tõmmata. Ei pea kiiruse peale hammastega kassetikilet rebima, midagi jahtima ega reaalajas lindistama.

Protseduur on nii lihtne, et nii filmi küsides kui andes on õhus ükskõikset laiskust ja retoorilist küsimust, “et miks sa/ma ise võrgust seda ei tõmba?”. Ja sellises õhkkonnas tunduvad ka nakatavad innustusjutlused ja elamuste eelhäälestused kuidagi kohatud.

Marko Raat

Marko Raat on re˛issöör ja lavastaja, filmis ja teatris.