Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

EPIFANIO SOOVITAB

MINU VIDEOTEEGI LÕPP...
Marko Raat

RÄNDAJA ÕNN
Mehis Heinsaar

AMEERIKA. REIS NR 4
Vilen Künnapu

VAIMSUS INTELLEKTUAALSUSE VASTANDINA
Mathura (Margus Lattik)

UNE NÄGU
Marje Essenson, Karin Bachmann

MINU PLAADIKOGU
Mihkel Kleis

OUTSIDER MUSIC
Mihkel Kleis

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

DOSHI SANGATH AHMEDABADIS
Udo Kultermann

HACIENDA. MÉXICO
Toivo Tammik

OMA RUUM JA IGAVENE SUVI
Rael Artel

MINU PINKYKOGU
Mari Laaniste

EPIFANIO RAMIREZ

ELU ILMA
Nato Lumi

MEESKOND

Vaimsus intellektuaalsuse vastandina

Paljud inimesed püüdlevad vaimsuse poole või peavad end vaimsuse praktiseerijateks, ent erinevate inimeste arusaam sellest mõistest võib olla väga erinev. Kultuuriinimeste hulgas on vaimsus ja intellektuaalsus kaks nähtust, mida tõenäoliselt on sagedamini võrdsustatud kui vastandatud. Tavakäsitluse seisukohalt võib seetõttu olla üllatav või isegi arusaamatu, kuidas neid on võimalik omavahel opositisiooni seada. Ometigi võivad nad asuda üksteisest ka diametraalsel kaugusel ning ehkki vaimsus võib kasutada intellektuaalset vormi, ei kehasta intellektuaalne vorm üksinda kunagi vaimsust.

Mis on vaimsus – see sõltub muidugi sellest, kuidas määratleda vaimu. Teisisõnu on küsimus selles, mis laadi olend on inimene. Tavaliselt jagatakse sellesisulised vastused kahte kategooriasse – inimene on kas keha või vaim. Selline dualism võib olla paraku eksitav, eriti juhul, kui vaimu juurde kuuluvateks arvatakse ka inimese mõtteprotsessid. Mõtteprotsessid on pigem osa inimese füüsilisest funktsioneerimisest, tema ajutegevuse väljendus. Mõtlemine ei ole paratamatu nähtus ning selle peatumise tulemuseks ei pea olema mitte loomalike instinktide võimutsemine, vaid pigem tajumuse kirgastumine mõtete tulvaveest – see on sageli täis ka vahtu ja prügi. Pidades inimese vaimseks aspektiks mentaaltasandit, saab vaimuinimeseks suur mõtleja ning vaimukultuuriks mõistuse poolt loodud kultuur.

Teine sagedane eksitus on vaimsuse sidumine religioossusega. Religioon oma algsel institutsioonideta kujul võib küll olla vaimsuse väljenduseks, ent pole sellele eeltingimuseks. Seda enam, et paljud kirikuid on samuti ajaloos muutunud pigem oma staatuse säilitajateks kui puhta ja rikkumata vaimu kandjateks. Sedasi on ka nende kirikute liikmed keskendunud pigem oma senise eksistentsi kinnistamisele, mitte selle transformeerimisele. Vaimsuse määratlejaks võiks pigem olla faktor, mis on paratamatult seotud iga inimesega, midagi, mis on nii sügaval temas, et seda ei saa tema identiteedist eales lahutada. Üheks selliseks faktoriks on olemine. Inimene ei saa mitte olla ning isegi kui uskuda, et elusolend kehalise surmaga tõepoolest sureb, on olemine temas siiski see aspekt, mis ei ole sõltuv tema ühiskondlikust kuuluvusest või filosoofilistest veendumustest. Kui pidada olemist inimese vaimuks, tema kõige põhilisemaks ja muutumatumaks tuumaks, siis on vaimsus see, mis puudutab otseselt tema olemise kvaliteeti – sellist kvaliteeti, mis ei sõltu välistest tingimustest. Kui inimene teadvustab oma olemasolu viisil, mis viib teda selle põhjalikuma kogemiseni, siis tähendab see enese ja end ümbritseva sügavamat ja selgemat tajumist ja tundmist.

Vaimne kultuur ja loome ei sünni mitte niivõrd mõtetest ja emotsioonidest, vaid on otseselt seotud inimese olemise ehk hingega. See ei stimuleeri ka vastuvõtjat – kuulajat, vaatajat jne – mitte niivõrd mõtlemisele, vaid olemise sügavustesse sukeldumisele. Vaimse kultuuri märksõnadeks on näiteks tajumuslikkus, tunnetuslikkus, struktureerimatus (ehk sõltumatus ettemääratud struktuuridest), sisemine lahtiolek ehk vabadus, sageli ka apoliitilisus ja ajatus. Intellektuaalne kultuur vastandub neile mõttelisuse, järelduslikkuse, struktureerituse, süstematiseerituse ja tihti ka ajakohasusega lühemas või pikemas perspektiivis. Muuhulgas on intellektuaalne kultuur üldiselt traditsiooniteadlik. See ei ole aga tingimata vajadus vaimsuse jaoks. Mõistagi ei tähenda igasugune intellektuaalsusele vastandumine vaimsust. Nii vastandub näiteks massikultuur enamasti neile mõlemale.

Ebakõlade pärast väljakujunenud kultuuripildi suhtes on vaimseid loojaid sageli käsitletud kui mässajaid või revolutsionääre. India klassikaline luuletaja Kabir kirjutas: “See, mida näed, ei ole tõde. Seda, mis on, ei saagi öelda.” See oli tema ühiskonnale, kus tõe traditsiooni peeti ju aastatuhandete pikkuseks, jahmatav. Nagu seegi, et ta hoidus kuulutamast enda kuulumist ühtegi usutunnistusse. Temast umbes sajandi jagu hiljem elanud Mirabai jahmatas aga kõiki juba ainuüksi asjaoluga, et naine otsustas ühiskonna tavapärasest skeemist välja astuda. Ometigi oli nende mõlema spontaansuses sädet ja väärtusi, mida pole võimalik välja mõelda. Nende looming ei sündinud millestki muust kui sisemisest vajadusest end iseenda jaoks väljendada.
Kaasaegsemast ajast on üheks kurioosseks näiteks prantsuse maalikunstnik Paul Gauguin. Gauguin hülgas samuti kõik tuttavad sotsiaalsed, filosoofilised ja moraalsed struktuurid ja teostas selle, mida tundis elu tähtsama ülesandena – kogeda maksimaalselt oma elusust. “Nii lihtne oli maalida kõike nii, nagu ma seda nägin. Seadsin igasuguse kaalumiseta punase sinise kõrvale. Kuldsed kujutised ojades ja mererannal köitsid mind. Miks kõhklesin seada kogu seda päikeselist hiilgust oma lõuendile? Oh jaa, vanad euroopa traditsioonid! Mandunud rasside eneseväljenduse ujedus!” Sedasi kirjutas ta oma päevikusse kaugel Tahiitil.

Huvitavaks näiteks on ka 20. sajandi abstraktsionistide, eeskätt ekspressiivsete abstraktsionistide maalilooming. Eredaim näide neist on ilmselt Mark Rothko, kes põhimõtteliselt keeldus oma maale pealkirjastamast või neid selgitamast. Ta väitis, et tema maalid väljendavad puhast kogemist ning kõik etteantud määratlused (näiteks pealkirjad) vaid segaks nende vastuvõttu vaataja poolt. Oli inimesi, kes tema suuremõõtmeliste abstraktsete värvipindade ees ootamatult nutma puhkesid, kuigi nood ei kandnud otseselt ei sü˛eelist ega emotsionaalset sõnumit või sisu.

Mida vahetum on loome, seda suurem on võimalus selle vaimsuseks. Vaimne looja on pigem puhta olemise vahendaja kui millegi looja, selle sõna otseses tähenduses.

Võime ju loota, et tulevikuks sünnib laialdasem kultuur ja ühiskond, mida juhivad mitte need, kes suudavad kõige paremini analüüsida ja arutleda, vaid need, kes suudavad elada igas hetkes täieliku kohalolu ja olemisrõõmuga ning näevad kõigis pikkades ja üürikestes päevades kordumatut kingitust. Teisalt, vaevalt vaimsus ise seda kunagi vajab.

Raamatu “Mirabai laulud” esitluse ja Kirtana Rasa kontserti fotod: Paavo Eensalu

Mathura (Margus Lattik)

Mathura (Margus Lattik) on sündinud 1973. a. Tallinnas, lõpetanud Tallinna Reaalkooli ja Tartu Ülikooli. Avaldanud kolm luulekogu ja pidanud mõned isiknäitused, kirjutanud artikleid kirjandusest-kultuurist. Rühmituse Erakkond liige. Täiendanud oma kogemusi Rootsis, Indias ja Filipiinidel.