Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

EPIFANIO SOOVITAB

MINU VIDEOTEEGI LÕPP...
Marko Raat

RÄNDAJA ÕNN
Mehis Heinsaar

AMEERIKA. REIS NR 4
Vilen Künnapu

VAIMSUS INTELLEKTUAALSUSE VASTANDINA
Mathura (Margus Lattik)

UNE NÄGU
Marje Essenson, Karin Bachmann

MINU PLAADIKOGU
Mihkel Kleis

OUTSIDER MUSIC
Mihkel Kleis

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

DOSHI SANGATH AHMEDABADIS
Udo Kultermann

HACIENDA. MÉXICO
Toivo Tammik

OMA RUUM JA IGAVENE SUVI
Rael Artel

MINU PINKYKOGU
Mari Laaniste

EPIFANIO RAMIREZ

ELU ILMA
Nato Lumi

MEESKOND

Une nÄgu

Esitades meie ihasid soovtäitumustena, juhivad unenäod meid ennekõike tulevikku. Kuid tulevik, mida unenäonägija esitab enesele olevikuna, on vormitud tema hävimatu iha poolt millegi sellise järele, mis sarnaneks täiusliku minevikuga.

S. Freud “Traumdeutung”

Fotod: Marje Essenson

Unenäod on pööraselt paeluv teema, teadagi. Sellega tegelema sattumine oli üksnes aja küsimus: läks vaja vaid kahte peaaegu sarnaselt mõtlevat inimest, kes oma rännakutega on samasse punkti jõudnud ning hea õnne peale kohtuvad. Nii ka juhtus. Peale mitmeid kohviku- ja köögilauavestlusi sündis mõte unenäod inimestelt vastu võtta ja neile raamatus uued kodud pakkuda. Sest unel on nägu ja iga nägu näeb und. Aeg-ajalt jääb mõnele näole mõni unenägu meelde, aga teinekord ei jää ka. Ja mõnikord jääb mõnd nägu mõni unenägu lausa painama. Ja vahel jälle tundub, et unenägu justkui ennustaks midagi: tekitab ärevust, hirmu, rõõmu eelaimust. Ja vahel ta annabki aimu millestki. Või siis näeme me seda tähendust, sest ei saa ju olla, et on niisama... unes.

On hämmastav, kuidas unenägude teema puudutab. Ja tõepoolest, on see ju moodsalt öeldes intellektuaalne omand, mis tuleb meie seest; me oleme loojad ja algusallikad – ehk on see ainuke asi, mis on igaühel väga oma? Sõnu kasutavad kõik, kuid järjekord ja valik teeb jutustused ainulaadseiks, eristuvaiks. Kuid mis siis, kui nähakse üht unenägu? Kas siis minnakse kuhugi koos, luuakse koos, tekib kolmas, keegi meie?

Kas pelk kirjasõna suudab üht hoopis teist maailma edasi anda? Nii, et see saaks fotoks vormuda näiteks? Ka see on üks proovikive. Tahame unenäojutustuste kõrvale pakkuda omalt poolt fotoseeria, mille täpsemat sisu on praegu veel võimatu ennustada. Kindlasti on need pildid vägagi mõjutatud meie eneste unenägudest, võibolla lipsab sinna ka mõni meile saadetud unenägu sisse. Kõigile unenäosaatjatele jääb võimalus oma unenägu ise endale sobival viisil illustreerida.

Reaalsus on neile, kes ei suuda taluda unenägu. (Üks hipide motodest)

Igaüks meist on re˛issöör, näitleja; ilmselt ei vajaks me videotreeninguid, sest öistel filmiseanssidel on end võimalik pidevalt kõrvalt jälgida. Pealekauba erinevates rollides, situatsioonides. Unenäod on igamehe tasuta kinobuss, mille menüü sobib just sellele kinnisilmsele publikule – sihtgrupi valikuga ei ole võimalik eksida.

Inimesed armastavad reisikirju, eriti need, kes ka ise reisivad. Need viivad paikadesse, kuhu ehk omal jalal ei saa. Sama lugu on unenägudega – nad on vahel ainsateks niitideks teise inimese siseilmaga; põgus pilguheit katte alla. Selliseid reisimuljeid tahamegi koguda. Mitte väljavõtteid päevikust, mitte siseheitlusi ega saladusi – hoopis retki, kuhu ka teistel on huvitav kaasa tulla. Ja mida raatsitakse jagada. On ka sellisid käike, kuhu saab minna vaid iseendaga, teejuhiks iseoma vaist – paljakskoorimist ei oota siinsest seltskonnast keegi.

Lapseeast mäletan ka juhust, kui magasime ühes suures voodis kolmekesi. Nõukogude aeg, eksole, ruumi vähe. Nii juhtusimegi magama koos – ema, mina ja kui õigesti mäletan, siis kolmas oli tädi. Ja me nägime kõik ühel ööl sama unenägu. Mäletan, et enne ärkamist olime kõik ühe suure varbaküüne all sealsamas voodis. Nägime seda asja kuidagi voodi kohalt lae alt.

Ühed arvavad, et unenägu on teine maailm, kuhu saab öösel külla minna. Keha lamab, kuid samas oled ärkvel, ajad tolle ilma asju. Mida või keda seal kohatakse, milline on tegevuse eesmärk või kuhu see viib, saab päevase toimetamise käigus kuidagiviisi selgeks.

Teised teavad, et unenäol on päeva moonutatud nägu. See, kuidas päise päeva ajal või ka õhtul hilja ärkvel olles asju nähakse, mõjutab unenägusid. Või hoopis vastupidi? Kindlapeale on inimese loodav visuaal saanud mõjutusi unedest ja ka asjad, mida enda ümber päriselt nähakse, tungivad läbi silmade otse ajju, kus nad öösiti iseenda moodi filmis mängima hakkavad.

Kolmandate meelest on unenägu ilmutamata film, neljandate meelest aga sõnum “teistelt”. Õnneks ei tea keegi, kus tõde on, seega säilib igaöine põnevus ka täiskasvanute kainesse maailma jõudnuile; ka neile, kes enam muinasjuttu ei usu.

On olemas raamatute sari, kus on juba ilmunud “Eesti raudteejaamad”, “Eesti taluhäärberid” jne. Aga mina andsin välja raamatu “Eesti garaa˛id”.

Inimene on kõige kaitsetum, kui ta magab või kui on alasti. Magades ollaksegi vahel alasti, kuid alasti olles ilmtingimata ei magata. Voodis lamav inimene on ÄRA. Samamoodi, kui ollakse ära ehk surmas või unistustes või teadvuseta. Kehal endal ei ole võimet enda ümber toimuvat näha – palju on lugusid emadest, kes sügavas unes enda alla imikuid lämmatavad. Unes keha ei võta teadvuse funktsiooni üle, sõrmed ei muutu tundlikuks nagu pimedail ega kõrvad erakordselt ergaks. Seepärast on uni vahel ka ohtlik. Miks nutavad lapsed enne uinumist ja võitlevad unega viimse jõuraasuni? Sest selle sügavus ja tuimestus pelutavad. Kust teame ette kindlat ärkamist? Tsivilisatsioon ja tänapäeva üleväsimus on pannud inimesi und hindama, imik seda veel ei tea. Ja võib üksnes kujutleda, kuidas koopainimesed alguses vaeva nägid ärkvelpüsimisega – ei erinenud ju magav kaaslane surnust suurt.

Kange om hummal, hummalest kangemb om uni; Uni om hullub kui tõbi; Uni vaesõ mehe pruukost; Tõrkuja jägu süüakse ära, magaja jägu panna peaotsi, külaskäija jägu jääta järele; Uni om surma veli; Unenäul üks jalg all ja seegi läheb katki.

Kas unenägu on hinge peegel? Võib olla küll, oleneb, kes kust vaatab. Kuid peegeldus on silme ette/kujutlustesse manatav pilt ses hetkes muutumatust objektist. Sest hing, mis peegeldab, jääb alles; ehk rikastub erinevate peegelduste vastastikku peegeldumisel ja hetkelisel segunemisel. Ei saa toimuda lõplikku segunemist, sest peegeldav objekt (ehk siis hing) ei muutu peegeldamisest. Peegeldus ongi ju katse jagada jagamatut. Anda veidi sealt, kust anda ei saa. Ja näidata nähtamatut.
Võib olla on unenägu poikvel aken, kust vahel saab sisse piiluda, kui jalg parajasti karniisile ulatub? Sest ka aknad peegeldavad teinekord.

Pidin Lennart Merile otsima Eesti kaardil üht kohta, sellelt märkmiku taga olevast kiduralt kaardilt. Alati leidsin selle üles, kui Lennu-taadu oli eemal; niikui ta minu juurde tuli, kadus see jälle käest ja lappasin mõttetult lehti, endal häbi maani. Lennu-taadu oli sõbralik, aga mina kirusin end mõttes terve aja, et selline jobu olen. Lõpuks näitas talle seda kohta keegi teine. Tegevus oleks justkui toimunud Rakvere vallimäel, ainult et seal oli palju puid ja linn paistis olevat rohkem puust.

Peale esimest ettevaatlikku katset (selgitav kiri internetis) uurida, kuidas inimesed kutsungile reageerivad, tekkis kohati tahtmine surra, magada ja vahest undki näha. Vaenulikkus lausa jahmatas – tüüpiliste eestlastena kahtlustati meid äriprojektis; päriti, palju unenäo eest makstakse (nii meile kui ka unenäo saatjatele); toodi näiteks Truman Capote’i juttu “Master Misery”, milles kirjeldatakse hingetut saatanat inimestelt unenägusid ostmas..... Ost-müük näikse olevat esimene, mis meeles mõlgub. Miskipärast on kergem uskuda, et teiste eesmärgid pole puhtad; kergemini saadakse aru raskest lapsepõlvest tingitud alkoholiprobleemidest ja löögivalmis käest kui soovist siiralt midagi teiste inimeste kohta teada saada. Küllap on eestlased palju haiget saanud, et selline äng koos punaste ja valgete libledega soontes kihutab. Ravimiks olekski avanemine, mida paraku jällegi ehk isegi natside või kommunistide käepikenduste kavalusena nähakse. Ei õnnestu eestlasel taaka maha raputada – ka unenägudest huvitumine võib olla millegi eba­ausa algus.

Ajab ju naermagi kohati. Ja tegelikult on see pisukene osa ebakindlaid inimesi tähtsusetu – enamus mõistis motiive õigesti. Et kui unenäopüüdjad puhtaks kloppida, võib väärt kraami näppu jääda. Midagi sellist, mis oleks piisavalt põnev, kuid mitte üdini isiklik; millel oleks ambitsiooni jutuks saada.
Harilikult peetakse “öiste kogemuste” kirjeldamist võimatuks, igavaks või võimatult igavaks. Eelkõige ilmselt seetõttu, et kuigi uni võib kesta vaid paar minutit, jääb unenägijale meelde tuhat pisikest detaili, mis kärsitumat vestluskaaslast heidutama kipuvad. Seevastu hilisemal üleskirjutamisel võtab uneretk ilukirjanduslikumalt väljapeetuma kuju.

Kõik, mida sa näed, on illusioon. Ainuke reaalsus leiab aset sinu peas.
(G. Orwell, “1984”)

Unenäod tulevadki meie peast. Vist. Nii et ehk on nad ainuke reaalsus, mida üldse kunagi õnnestub näha. Katse seda jagada ja teineteisele tutvustada on ääretult põnev.
Prooviks koos?

Nägin oma toonase peigmehega sama und, samal ajal. Läksime justkui kuhugi ja kohtusime vana roosa maja juures. Hommikul vesteldes selguski, et olime seal koos käinud. Teineteisele maja kirjeldades saime kahekorruselise roosa stalinistliku dekooriga, madala viilkatusega hoone.

Kes tunneb, et tahab mõnele oma unenäole pakkuda kodu paberil ja kaante vahel, on lahkesti palutud kirjutama aadressile unen2gu@mutaatum.com. Unenäole lisaks läheb raamatusse eesnimi, vanus ja elukutse. Muu info hoiame rangelt enda teada ja raamatu ilmudes ehk ilmumise ebaõnnestumisel saadame kosmosesse.

Ka igasugused küsimused, kriitika ja arvamused on teretulnud. On see ju kõigi soovijate ühine projekt, mitte kahe unehuvilise tütarlapse egotripp.

 

Marje Essenson, fotograaf, (marje@baas.ee)
Karin Bachmann, maastikuarhitekt, karin.bachmann@mail.ee