Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

EPIFANIO SOOVITAB

MINU VIDEOTEEGI LÕPP...
Marko Raat

RÄNDAJA ÕNN
Mehis Heinsaar

AMEERIKA. REIS NR 4
Vilen Künnapu

VAIMSUS INTELLEKTUAALSUSE VASTANDINA
Mathura (Margus Lattik)

UNE NÄGU
Marje Essenson, Karin Bachmann

MINU PLAADIKOGU
Mihkel Kleis

OUTSIDER MUSIC
Mihkel Kleis

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

DOSHI SANGATH AHMEDABADIS
Udo Kultermann

HACIENDA. MÉXICO
Toivo Tammik

OMA RUUM JA IGAVENE SUVI
Rael Artel

MINU PINKYKOGU
Mari Laaniste

EPIFANIO RAMIREZ

ELU ILMA
Nato Lumi

MEESKOND

DOSHI SANGATH AHMEDABADis

India arhitekt ja planeerija Balkrishna V. Doshi on üks kõige mitmekülgsemalt ennast teostanud ja mõjukamaid isiksusi sellel maal; peale selle on tema filosoofia- ja kultuuriteooriate õpetus asetanud ta silmapaistvale kohale ka rahvusvahelisel areenil. Oma varastest kokkupuudetest ja pikast koostööst Le Corbusier’ga viimase Indias töötamise ajal õppis Doshi “arvestama ja jälgima kliimat, traditsioone, funktsiooni, struktuuri, majandust ja enda ümber asuvat maastikku”. Lisaks õppis ta Louis I. Kahni ning tema India meistriteoste kaudu vaatlema kunsti ja arhitektuuri kui universaalse harmoonia saavutusi ja ruumide jagunemist kui tähenduslikku ühiskondlikku korda. Ent samas oli Doshile selge, et need vägevad ja kirkad õppetunnid ei teinud tema arhitektuurist ehtsat India arhitektuuri.

“… Kahe viimase aastakümne jooksul olen tasapisi avastanud, et minu kujundatud majadel on mingi välismaine mekk juures.” Doshi põhjendab seda nii: “Ma omandasin hariduse väljaspool Indiat ning õppisin suurtelt meistritelt, ent mu koolitus ei olnud siiski sügavalt sisemine.”

Doshilt nõudis pidevat pingutust leida muidu hiilgavas karjääris omaenda identiteet, ent väljaspool seda oli hädavajalik avastada ka konkreetne väljendus sellele, mida tema kodumaa kõige enam vajas – sotsiaalsete ja majanduslike tingimustega harmoonias olevat arhitektuuri, mis ei kaotaks tähtsust ka väljaspool tema eluaega ja kaasaegset väärtustesüsteemi, arhitektuuri, mis (Doshi sõnu kasutades) väljendaks tagasihoidlikkust ning ebaisikulikkust. Oluline samm selle eesmärgi täitmise suunas on tehtud Doshi enda arhitektuuribüroo Sangathi puhul Ahmedabadis (projekteeritud 1978. ning valminud 1980. aastal), mis on tolleaegse rahvusvahelise arhitektuuri üks silmapaistvamaid väljendusi.

Hoonele antud nimi „Sangath” tähendab „osalemise kaudu kokku saamine” ning küünib otstarbekalt kõrgemale lihtsalt arhitektuurist ning büroode projekteerimisest Vastu-Shilpas. Viimane on Doshi firma, mille nimi tähendab hindi keeles „oskust luua struktuure”. Vastu-Shilpa tegeleb paljude asjadega, mille hulka kuulub Vastu Shilpa Fondi uurimistöö, kunsti, käsitöö ja ehitustehnoloogia alal eksperimenteerimine ning nagu Doshile meeldib väljenduda, „tehnoloogia kunstiliste, sotsiaalsete ja humanistlike dimensioonide avastamine”.

Nende mitmesuguste eesmärkide saavutamiseks on Sangathis erinevateks otstarveteks terve komplekt avatud ning suletud ruume, mille kõigi ühiseks omaduseks on (Doshi sõnu järgides) India külaelu põhilisemaid jooni – „jagamine, kuna oled õppinud respekteerima teise inimese eelisõigust niisama olulisena kui su enda oma”. Suletud ning avatud ruumide vastandus on üks neid omadusi, mis teeb Sangathist traditsioonilise ehitise, mis saab oma tugevuse ja ilu kohalikest materjalidest, nii väljaõppinud kui -õppimata meisterlikkusest ning kohalikest arhitektuurilistest väärtustest. Traditsiooniliste väärtuste taastutvustamise üks tulemusi on astmeline amfiteater vabas õhus loengute ja teiste kogunemiste jaoks.

Sangathi arhitektuuriliselt domineerivad vormid on võlvkaared, mis jällegi on arendatud kohalikest traditsioonidest ja materjalidest ning kultuuriliselt ette antud ajaloolistest näidetest nagu india templid ning traditsioonilised peakatted. Nende määravate elementide liitumisel sündis disainis keerukas uus vorm. Lisaks sellele ühendati põhistuudio põranda maapinnast allapoole viimisega suletud ruumid omavahel nii sees kui väljas, mis andis võlvkaartele domineeriva mulje. Tähelepanuväärne on see, et võlvkaari kasutatakse kaasaegses arhitektuuris nii kõrgtehnoloogiliste ehitiste puhul (nagu Louis I. Kahni Kimbelli Muuseumis Fort Worthis ja Arata Isozaki Kitakyushu raamatukogus) kui ka tehnoloogiliselt vähem keerukate hoonete juures (näiteks Hassan Fathy ja Rames Wissa Wassefi tööd Egiptuses, samuti ka paljud näited Aafrikas, nagu näiteks Arengu õpitoad Chicalis, Nigeris). Ilmselgelt on see arhitektuuriline element võimeline vastama kaasaegsetele vajadustele mitmetes rakendustes.

Teisaldatava raketise abil ehitati Sangathi võlvkaared seinte sisse kiilutud seest õõnsatest savitahvlitest. Väline kiht saadi odavalt – see kaeti tootja jääkmaterjalidest saadud katkiste kahhelplaaditükkidega. Sama tehnikat on varem kasutanud suur katalaani arhitekt Antonio Gaudi Barcelona Parc Güelli parkide puhul. Doshi kasutusviisi puhul vähendab see traditsiooniline ehitusvõte hoone sees kuumust. Seega pole jääkmaterjalide kasutamine mitte ainult Kolmanda maailma metodoloogia oluline element, see on ka üks tõhusamaid mooduseid suure hulga päikesekiirte mõju vähendamiseks. Õhu konditsioneerimine pole saavutatud mitte kalli mehaanilise tehnoloogia abil, vaid traditsiooniliste jahutusseadmetega, mille toimet tõstavad veelgi laiad lamedad veemahutid, mille kaudu jahe õhk siseruumidesse tõmmatakse ning laiali puhutakse.

Arhitektuuribüroo ja uurimiskeskusena ületab Sangath varasemaid lahendusi, mis rajanesid Le Corbusier ja Louis I. Kahni Indias tehtud tööde näidistel. Hoonetüpoloogiast rääkides võib Sangathi võrrelda Frank Lloyd Wrighti arhitektuuriliste saavutustega ning pole just kokkusattumus, et ka tema lõi enda Oak Parki stuudio võlvkaare vormis. Teisi sarnasusi võib leida Wrighti jahutusseadmetes tema Taliesin Westi stuudios ja uurimiskeskuses, mille keskkonnaga haakuv arhitektuuriline plaan sarnaneb omakorda Doshi stuudio ja uurimiskeskusega Ahmedabadis. Nii erinevad kui ka kultuurilised ja geograafilised tingimused poleks, põhinevad kahe arhitekti tööd kohalike tingimuste ja väärtuste hoolikal arvesse võtmisel.

Sangath kujutab endast tegelikult sõltumatu ja isikupärase india arhitektuuri võimsat manifestatsiooni, mis loominguliselt taasavastab traditsiooniliste ja kohalike elementide ning koha, inimeste ja nende mineviku vahelise harmoonia. Doshi väljendas seda mõtet sõnades 1980. aastal Ammanis Khani seminaril suure arhitektuuri järjepidevuse pika- ja lühiajalistest perspektiividest kõneldes: „On vaid üks võimalus – ühiskonna kasu laiemas plaanis ning seetõttu arengu aeglane tempo, millest lähtuvalt – pika-ajaline perspektiiv. Lühiajalised eesmärgid sunnivad ühiskonda jõude maksimaalselt kokku võtma, ent hävitavad selle protsessi käigus kohalikud ressursid ja oskused. See viib ka eneseusalduse kahanemise ning majandusliku ja sotsiaalse sõltumatuse kaoni. Seetõttu saavad säilitamine ja alalhoidmine väga oluliseks. Lühidalt öeldes peaks meie disain põhinema kohalikul potentsiaalil ning välisele abile võimalikult vähe toetuma, et julgustada avalikkuse osalemist, mitte aga monopolide ainukontrolli.”

Doshi võttis need mõtted kokku järgmiselt: „Sunduslik piiratud olukord on voorus ning peab olema disaini aluseks. Ühiskondlikud tavad on ühiskonna selgrooks ning peavad arenguprotsessis olema kõige prioriteetsemad. Ehitiste puhul peaks vältima keerukaid tehnoloogiaid, kui nad pole võimelised orgaaniliseks ühtesulamiseks keskkonnaga ning tehnoloogiate importimist peaks vähendama, et ühiskond saaks jääda isemajandavaks.”

Ehkki tegu on üldiste mõtetega islamistliku arhitektuuri saatuse kohta tänapäeval, kehtivad need ka Sangathi ja Doshi teiste hiljutiste projektide kohta, milles väljendub seesama uus suund kaasaegse india arhitektuuri poole. Doshi loodud Mahatma Gandhi Tööuuringute Instituut (Ahmedabad) ning India Juhtimisinstituut (Bangalore) on kaasaegsed näited tagasihoidlikkust ning ebaisikulikkust väljendavast arhitektuurist, mida Doshi peab india suure arhitektuurilise ja humanistliku traditsiooni järjepidevuse taastamise seisukohalt keskselt oluliseks – traditsiooni, mis manifesteeris end (paljude muude ehitiste ning linlike struktuuride hulgas) Dhamnari koopatemplites, Taj Mahalis, Rad˛astani linnades ning Fatehpur Sikris.

Udo Kultermann

Udo Kultermann, Saksamaal sündinud Udo Kultermann on St Louisis, Missouris asuva Washingtoni Ülikooli emeriitprofessor. Ta on 35 kunsti ning arhitektuuri käsitleva raamatu autor, nende hulgas „Uued suundumused aafrika arhitektuuris”. Vaata ka tema esseid „Nähtavad linnad, nähtamatud linnad”, „Noerdlingen” ning „Robert Colescott” eelmistest Epifaniotest (Epifanio 1/2005, 2/2005, 3/2006).