Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

EPIFANIO SOOVITAB

MINU VIDEOTEEGI LÕPP...
Marko Raat

RÄNDAJA ÕNN
Mehis Heinsaar

AMEERIKA. REIS NR 4
Vilen Künnapu

VAIMSUS INTELLEKTUAALSUSE VASTANDINA
Mathura (Margus Lattik)

UNE NÄGU
Marje Essenson, Karin Bachmann

MINU PLAADIKOGU
Mihkel Kleis

OUTSIDER MUSIC
Mihkel Kleis

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

DOSHI SANGATH AHMEDABADIS
Udo Kultermann

HACIENDA. MÉXICO
Toivo Tammik

OMA RUUM JA IGAVENE SUVI
Rael Artel

MINU PINKYKOGU
Mari Laaniste

EPIFANIO RAMIREZ

ELU ILMA
Nato Lumi

MEESKOND

RÄndaja Õnn

Rändaja õnn tuli Lätimaa poolt. Kes teab, mis tuju tal tulla oli või kelle poolt ta teele saadetud sai, igatahes suure lõunatuulega ta tuli. Ühes hilissuviste pilvedega triivis ta üle suurte metsade ja raielankide, üle jõgede ja külade nagu sädelev õhk või aurustunud vesi – helitu, värvitu ja lõhnatuna –, kandudes aina edasi, aina edasi Eestimaa poole. Üle Ruhja ja Ungurini, üle Lilli ja Karksi, kuni tuulepuhang ta kesk Hallistet ühe mehe suuaugust sisse puhus, kui too oma õue peal haigutas. Õnn libises mehe hingetorust alla, otse rohketest söökidest-jookidest ärakurnatud makku, segunes seal näärmete ja hapetega, kandus piki kurnatud närvijõgesid ajju ja hinge, sai enesele kuju ja mõtlemise, silmad ja kuulmise, sai viimati aru, et ta nimi on nüüd Aap Anderson, ja mõtles rõõmustades:

“Ja-jah, olen juba viiekümne aastane mees, olen eluaeg tööd rüganud teha ja mul kolm tervet ja tugevat last, neli pangaarvet, kaks maja, naine, keda ma ei armasta, kuid kes armastab seda rohkem mind ning veel ka armuke Haapsalus, kes mu hinge noore hoiab. Mida rohkemat võiksin veel elult tahta!”

Ja rändaja õnn läks tuppa ning süütas kaminasse tule, toppis piibu tubakat täis ning valas enesele viiskümmend grammi. Ei, tore on ikka elada!

Joonud ära konjaki ja süüdanud piibu, meenus õnnele nüüd ta kunagine noorus ja esimene armastus, too ilus ja vaene tüdruk, kelle ta parema elu nimel hüljanud oli, lõputud töörügamise aastad erinevates majandites, ilusad hetked sõpradega kalavetel ja mägedes ning kõik see tõi talle nüüd heldimuspisara silma.

“Ja-jah, olen elanud rasket, aga huvitavat elu,” mõtles ta. “Olen teinud tööd ja näinud vaeva, kogunud vara, minust peetakse lugu ja üldse läheb mul vaatamata maohaavadele ja neerukividele aina paremini.”
Siis aga hakkas õnnel selles ülekurnatud ja hingeldavas keres miskipärast igav ning piibusuitsu ja hingeõhu kaudu lahkus ta Aap Andersonist, lennates avatud õhuakna kaudu majast välja ning ühes lõunatuulega edasi Viljandi poole.

Üle kollaste viljapõldude, roheliste kuusikute ja madalate lepikute kandus ta lõhnatu ja värvitu hõljumina, õhkõrna värelusena, kuni üks putukaid püüdev pääsuke ta kogemata kinni napsas ning alla neelas. Rändaja õnn sai nüüd pääsukeseks ja liugles putukaid jahtides üles-alla, välksööstudega ette ja taha, tundes rõõmu soojast valgusest enese ümber ja kärbeste magusast lihast, kuid Mustla kohal heitis lind ta enese taguotsast välja ning õnn sadas linnusitana otse ühe murul pikutava mehe silma. See kargas ehmunult istuli, hõõrus silmi ja pressis nõnda õnne veelgi sügavamale enese pealuusse, soolestikku ja närvilõpmetesse, kuni õnn viimaks mehega päris ühte sulas ning aru sai, et tema nimi on nüüd hoopis plekksepp Venjamin, et tal puudub küll vasak käsi ning maks on joomise tõttu läbi kulunud, kuid et elu on siiski ilus ja kõike seda vaeva väärt. Veel mõnda aega vaatas õnn nüüd ühes Venjaminiga rändavaid pilvi ja pääsukesi pilvede vahel, jõi ära pool pudelit viina, mis ta kõrval murul vedeles, rebis siis naerdes rihma vöölt ja läks vilet lastes tuppa naist peksma.

Köögis askeldav naine taipas meest nähes kohe, et see täna kuidagi eriliselt heas tujus on, ja sättis seetõttu oma laia tagumiku üsna meelsasti õnneliku Venjamini ette. Ning kui siis peksmiseks läks, ulgus ta küll suure viha ja valuga ning täiest kõrist, kuid selles ulgumises oli ka paras annus iha ja lusti.

“Jah, varandust mul pole, katus sajab läbi ja lapsed on ka häda sunnil lastekodusse viidud,” mõtiskles samal ajal rändaja õnn, “ja üldse on kogu mu elu suuremalt jaolt persse läinud, kuid ometi on mul naine, keda ma armastan ja keda on mõnus peksta. Saan riigilt pensioni ja magan palju tahan, keegi ei tule mind keelama ega kamandama – eehh! – tore on siiski see elu…”

Ja suurest lustist lasi plekksepp Venjamin sealsamas kärtsu peeru, miskaudu rändaja õnn temast jälle välja paiskus ning plekksepa tuju taas üsna sandiks muutus, nõnda et ta koguni enam naist ei viitsinud peksta.
Kuid rändaja õnnel polnud sellega enam asja, taas lõunatuultega ühinedes lendas ta õrna sädelusena edasi Viljandi poole.

Pilved koondusid, hakkas sadama vihma ja rändaja õnn sadas saja tuhande piisana alla ühe noore tüdruku ihule, tema pehmeisse juustesse, heledaile kulmudele ja riietele, imbus veena ta nahapooridesse ja huulte vahele, sulas nõnda ühte tema hingamise ja meeltega, kuni tundis, et temast on saanud noor tüdruk Mari-Ann.

Astudes läbi vihma kodu poole, tundis õnn nüüd korraga erilist rõõmu enese siredast kehast, õõtsuvaist puusadest ja tugevaist rindadest, tundis rõõmu oma pikkadest ja valgetest juustest, oma ärevusest ja uudishimust selle maailma vastu ja sellestki, et ta ilma põhjuseta äkki igale vastutulijale naeratab. Ta tundis rõõmu oma säravatest silmadest, süütusest, lihtsatest ja selgetest mõtetest enese peas ning meeste pilkudest, mis talle tänaval iharalt järele vaatasid.

Nähes ja tundes seda kõike, hakkas õnn rõõmsana mingit viisi ümisema, libisedes nõnda tüdruku punaste huulte vahelt taas välja, kerkis soojade õhuvooludega üles taeva alla ning kandus edasi, aina edasi põhja poole.

Toravere ja Koltsi vahel tihenes rändaja õnn korraks valgeks pilveks, hõljus üle mahajäetud heinamaa, peatus hetkeks ühe muldvana naise pilgus ning hajus siis jällegi nähtamatuks ja värelevaks olluseks.

Kusagil Rapla kohal tuul äkki pöördus, hakates puhuma kagu suunast. Rändaja õnngi kandus seetõttu nüüd mere poole, jõudis Rooslepa rannani, kleepus seal ühes tolmuebemetega võileiva peale, mida sõi üks valgepäine poiss, kandus piki söögitoru ta makku ja sealtkaudu laiali kogu kehasse, tundes viimaks, et ta nimi on nüüd Ilmar ja et tal on vanust vaid kaheksa aastat. Hämmingut täis silmadega jäi õnn nüüd silmitsema kõverikke mände, mis kaldatuules õõtsusid, kuulatama lainete müha ning vaatama taamal värelevat silmapiiri. Kaugeid ja kutsuvaid endeid tundis ta eneses korraga kohumas, mingit ebamäärast värelust vahelihastes pakitsemas ja suurte alguste lõhna.

Kõik need tundmused täitsid õnneliku poisi hinge sädeleva rahutusega, nõnda et ta ei saanud enam muidu, kui et pidi huilates piki kallast jooksu pistma ja selle huilgamise kaudu lendas õnn temast jälle välja, tõusis keereldes kõrgesse õhku ja kandus üle päikselise mere loode suunas edasi.

Kusagil Hiiumaa südames, Pihla-Kaibaldi metsade kohal, takerdus õnn korraga kuuseokste ja ämblikuvõrkude vahele ja sadas siis ülevalt alla otse kellegi vahutavate lõugade vahele, kellegi, kes oma nime ei teadnud ja omakorda kedagi teist enda ees taga ajas. Ja olles tolle olevuse kõrist alla libisenud ning tema kehamahlades laiali valgunud, sai rändaja õnn üheks tema verd täisvalgunud silmade ja tema näljaga – tema meeletu jahiga olevusele, kes ta ees jooksis ja kelle ta pidi iga hinna eest kätte saama. Ning vaatamata eesjooksja väledatele haakidele lähenes ta oma saagile üha, paiskas selle jalust ja lõi oma teravad kihvad talle kaela. Midagi magusat ja mahlast, sooja ja toitvat tundis rändaja õnn nüüd ühes olevusega enese hammaste vahel, midagi, mis ta kõhna ja nälginud kere taas jõu ja värskusega täitis, midagi, mis ta tuhmunud nägemise selgeks lõi, elujanu taas kurjaks ja tugevaks muutis ning kere kiimaga täitis. Rebides suuri ja lahmakaid lihatükke oma saagist ja neid pooltervena alla kugistades tundis ta vajadust sealsamas mahamurtud saagi sees äkki püherdama hakata, määrides end nõnda ülepea kokku kuuma vere ja roojaga – need lõhnad hullutasid ja täitsid ta tiirasusega, nõnda et ta pidi sealsamas lõhnastama ära lähimad puud – kuid ühes kusega voolas ka õnn välja sellest, kelles ta veel äsja olnud oli, tõusis soojade aurudega taas üles õhku ning kandus tuule toel edasi lääne poole.

Üle Tihu järvede ja kõrgete luitemändide lendles ta edasi – värvitu, lõhnatu ja sädelevana –, lipsates päris kõpu tipus, Kalana külje all ühes merekohina ja kajakakisaga sisse ühe poolpimeda vanamehe kõrvast, kes oli korraks ilma kuulatama jäänud. Lipsas sisse, valgus laiali mööda kuivetunud keret ning sai sedaviisi puruvanaks Jaanus Laidmaaks, kes oma möödunud elust enam suurt midagi ei mäletanud ega õigupoolest tahtnudki mäletada. Ühes vanamehega läks õnn tuppa, istus lahtise ahjusuu ette maha ning jäi oma poolpimedail silmil tulle vahtima, ainult sooja valguse kuma tajusid ta elu poolt räsitud silmad veel.

Rändaja õnn tundis nüüd, kuis ta peas ringlevad mingid kummalised, omavahel seostumatud mälestused ja sõnad, justkui udust välja ilmuvad ja jälle uttu kaduvad tumedad loomad, kes talle tundmatud ja võõrad paistsid, ning õnnele pakkus äkki veidrat lõbu teadmine, et tema hinges toimub midagi, millest ta enam mõhkugi aru ei saa ja mis talle enam sugugi korda ei lähe. Seetõttu hakkasid nood vanad ja võõrad mälestused, mis temas ikka veel kummitustena hingitsesid, talle äkki kangesti nalja tegema, nõnda et ta koguni soolakala järamise pooleli jättis ja naeru kihistama hakkas, siis omakorda oma naermist naerma hakkas ja sedakaudu järjest suurema naeruhoo küüsi sattus, kuni itsitamine ja hirnumine niivõrd suure hoo sisse sai, et vana Jaanus Laidmaa enam mitte mahti hingamisekski ei leidnud, suure naermise tõttu läkastama hakkas ning sinnasamasse ahjusuu ette siruli kukkus ning sootuks naerukrampidesse lämbus, poolik vobla pihus ja kangestuv irve suul. Veel viimast korda hingas ta korinal õhku välja ja ühes selle viimase hingamisega lahkus vanamehest ka rändaja õnn, kes tõmbetuulega lõõride kaudu jälle üles taeva alla kerkis ja külmade idatuultega mere kohale kandus.

Meri, soe sügisene meri aga aina mäsles ja kohises ning üksikud päikesekiired, mis pilvede vahelt läbi tungisid, lõid tumeda veepinna kohati sädelema ja helklema. Rändaja õnn aga kandus üle selle kõige aina edasi, läbi pilvede ja lindude, üle lainete ja laidude, sinna, kuhu tuul teda parasjagu kandis. Aega oli tal küllaga käes.

Mehis Heinsaar

Mehis Heinsaar on Tartus elav kirjanik. Ta on kolme raamatu autor ja kirjandusrühmituse “Erakkond” liige.

Joonistus taustal: Soho Fond

 

Joonistus: Angelika Schneider