Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

EPIFANIO SOOVITAB

MINU VIDEOTEEGI LÕPP...
Marko Raat

RÄNDAJA ÕNN
Mehis Heinsaar

AMEERIKA. REIS NR 4
Vilen Künnapu

VAIMSUS INTELLEKTUAALSUSE VASTANDINA
Mathura (Margus Lattik)

UNE NÄGU
Marje Essenson, Karin Bachmann

MINU PLAADIKOGU
Mihkel Kleis

OUTSIDER MUSIC
Mihkel Kleis

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

DOSHI SANGATH AHMEDABADIS
Udo Kultermann

HACIENDA. MÉXICO
Toivo Tammik

OMA RUUM JA IGAVENE SUVI
Rael Artel

MINU PINKYKOGU
Mari Laaniste

EPIFANIO RAMIREZ

ELU ILMA
Nato Lumi

MEESKOND

Outsider Music

Autsaider-muusikat ei saa hinnata nende kriteeriumite järgi, mis kehtivad tavapärases popmuusikas. Selle mõõdupuu järgi saab jõuda ainult järelduseni, et tegemist on halva ja küündimatu loominguga. Kõne all oleva muusika võlu peitubki just kõiges selles, mida ei leia professionaalsest muusikast – oskamatus mängida veatult, puudulikud või täiesti olematud teadmised lugude “õigest” arran˛eerimisest ning mis kõige tähelepanuväärsem – oma siiruses ja valimatus otsekohesuses tihtilugu lausa jahmatav teemadevalik.

Autsaider-muusikud elavad üldtunnustatud muusikamaailmaga paralleelselt eksisteerivas maailmas, kus on samuti omad rahvusvahelised staarid, rokkarid ja folkmuusikud, elektroonikagurud, ooperilauljad ja isegi süvamuusika heliloojad. Enamasti ei puuduta nende autsaiderlus mitte ainult muusikabisnesit, vaid nad on seda ka üldisemas ühiskondlikus tähenduses. Kodutud, eraklikud veidrikud, skisofreenikud, läbipõlenud alkohoolikud, narkosõltlased ja autistid moodustavad kireva autsaider-muusika enamuse. Nende paralleelmaailmade omavahelist ristumist on siiamaani juhtunud üliharva. Mitte et autsaider-muusika vastu oleks olemas mingi muusikatööstuse või raadioprogrammide koostajate vandenõu. Keskmise muusikatarbija silmaring lihtsalt ei ulatu selliste äärmusteni. Nagu näiteks keskmise televaataja puhul, kes eelistab iga kell kvaliteetseriaale amatöörfilmidele, puudub tavalisel kuulajal huvi ja aeg niisuguse muusika tarbimiseks. Inimene, kes on hõivatud perekohustuste, karjääri, arvete maksmise, autoremondi ja õigel ajal magama minekuga, eelistab tavaliselt muusikas kindlat ja usaldusväärset kvaliteeti. Teravaid elamusi otsib see inimene samuti nendest valdkondadest, kus see on ootuspärasem – eksootiline toit, kunst või ekstreemsport. See ei tähenda muidugi, et autsaider-muusika nautimiseks peaks olema hullumeelne või ajukahjustusega, kuid reeglina huvitab see teema vaid väga veidra maitsega inimesi, kes on ise samuti üsna ebatavaliste eluviisidega.

Autsaider-muusika on üks paljudest sedasorti ˛anritest, kus on äärmiselt oluline koht ehtsusel. Kõik need, kes püüavad teha teadlikult imelikku muusikat, ei ole autsaiderid. Ärge ajage autsaider-muusikat segamini lihtsalt halva muusikaga, veidra avangardiga (välja arvatud juhud, kui tegemist on täiesti seletamatult veidrate teostega), exotica või lounge’iga, camp’iks muutunud möödunud aegade muusikaga või ükskõik millega, kus on tunda, et esitaja on teadlik oma muusika kitšilikkusest. Mõned tuntumad autsaider-muusika esindajad on ansambel The Shaggs, Jandek, Shooby Taylor, Wesley Willis, Lucia Pamela ning Anton Maiden. Nendest ja veel mõnest silmapaistvamast autsaiderist aga mõne aja pärast lähemalt.

Kuid kas autsaider-muusika on siis ehedam või siiram kui kommerts? Popmuusikute miljonilised läbimüügid ja sellega kaasnev glamuur seltskonnaajakirjades on tekitanud alatasa arvamust, et nende muusika on võlts kasuahnusele ülesehitatud toodang. Mingit loomingulise aususe mõõteriista ju ei eksisteeri ja teada on, et enamusel autsaideritel poleks endilgi midagi popikooni hüvede maitsmise vastu, paljud neist on tegelikult tohutult auahned ja ambitsioonikad. Erinevus seiseb eelkõige hoopis tootmises. Kommertsliku muusika tootmisprotsess on aja jooksul kujunenud üsna reeglipäraseks. Läbitakse kindlad etapid, mis muudavad teose müügikõlblikuks, toodang on suunatud kindlale sihtgrupile ning see vormitakse vastavalt publiku ootustele. Ühe keskmise hiti tootmisprotsessiga on hõivatud kümneid inimesi, umbes nagu filmide puhul, mille lõpus jooksevad viieminutilised tiitrid. Muusika algse autori osalus on siinkohal umbes sama suur kui stsenaristil.

Autsaider-muusikutel seevastu puudub otsene sihtgrupp, samuti pole neil toeks meeskonda, kes tegeleks tootmisega. Kõik otsused tuleb vastu võtta iseseisvalt, enamjaolt ei ole nad võimelised või nõus mingisuguseks koostööks nii või teisiti. Nende loomeprotsess on seetõttu palju vabam ja tulemus naturaalsem. Siinkohal on irooniline, et paljude autsaiderite muusika on kõike muud kui loomulik ja iseenesestmõistetav. Selle muusika võlu peitub tema tabamatuses. Üsna raske on hõlmata seda allikate ja mõjutuste hulka – umbes nagu kunstiteoste puhul, kus säilib teatav saladuslikkuse võlu, mille tõelist tähendust oskab võibolla seletada ainult kunstnik ise. Autsaider-muusikat võib kuulata, analüüsida, austada või põlata, kuid üsna võimatu on seda täielikult mõista.
Hea autsaider-muusika kriteeriumiks on hämmeldunud kuulaja küsimus: “Mida ta küll võis mõelda sellist muusikat tehes?”. Tegelikult ei olegi see niivõrd küsimus kui hinnang, sest see tähendab: “Muusik, kes tegi selle ebamaise loo, ületab minu arusaama.”

Nüüd aga veidi lähemalt mõnest autsaider-muusika säravamast artistist.

Jandek
Tänaseks tervelt 28 albumit teinud Jandek on üks salapärasemaid artiste autsaiderite hulgas. Ta elab Texases, ta pole andnud terve karjääri jooksul ühtegi mõistlikku intervjuud (kui välja arvata üks poolvägisi välja pinnitud jutt kohalikule ajalehele “Texas Weekly”, kus räägitakse peamiselt allergiatest ja aiandusest), keegi ei tea ta õiget nime ja tema plaadikaantel pole kunagi rohkem infot peale lugude pealkirjade. Ka plaadikujundused on ühteviisi anonüümsed – mingid udused fotod tühjadest korteritest või siis Jandeki enda mittemidagiütlevad tuimad portreed. Alates 70ndate lõpust on ta posti teel saatnud oma salvestusi ühele kohalikule väiksele plaadifirmale. Olulisem pool – Jandeki muusika on hingekriipivalt puine. Ta plõnnib lootusetult häälest ära kitarri ja häälitseb teinekord midagi halvas diktsioonis sinna kõrvale, täiesti mõttetu on siit püüda leida mingit meloodiat või struktuuri. Üldpilt on igaljuhul üsna ängistav, isegi õudne, tekitades kujutluse isoleerituses vaevlevast erakust, kes järjekindlat üritab edastada mingit endalegi arusaamatut sõnumit. Kuid Jandeki fenomen on tekitanud üpris suure huviliste ringi, on ilmunud isegi tribuutplaat.

Daniel Johnston
on arvatavasti tänapäeva rahvusvaheliselt kõige tuntum autsaider-muusik. Esmakordselt tutvustas teda laiemale publikule kaudselt Kurt Cobain, kandes 1992. aastal MTV muusikaauhindade jagamisel Johnstoni kujundatud T-särki “UFO’s are real”. Selleks ajaks oli Johnston tegelenud muusikaga juba paarkümmend aastat – ta salvestas oma muusikat kodus ja jagas omatehtud kassette soovijatele tasuta. Teinekord juhtus, et need jõudsid plaadipoodidesse ja osutusid kõige popimateks müügiartikliteks. Tema siirad ballaadid ning neid saatev kaugelearenenud maniakaal-depressiivsete psühhooside all kannatava looja vari inspireeris mitmeid tunnustatud artiste ja bände – Sonic Youth, Nirvana, Butthole Surfers, Beck jne, kui nimetada vaid tuntumaid. Tänaseks on Daniel Johnstonist saanud igati hinnatud muusik, kelle loomingut avaldab Atlantic Records, kuid kinnisest hooldekodust suudab teda eemal hoida vaid märatsemishoogusid ärahoidvate tugevate rahustite pidev manustamine. 2005. aastal esitleti Sundance’i filmifestivalil dokumentaalfilmi “The Devil and Daniel Johnston”.

Tiny Tim
Liibanoni ja juudi verd Herbert Khaury ehk Tiny Tim sündis 1932. aastal Washingtonis ja oli oma nooruses üksildane heidik. Oma muusikukarjääri alustas ta artistinime Larry Love all, esinedes 50ndail regulaarselt ühes Greenwich Village’i lesbikabarees. Laiem tuntus saabus, kui tema repertuaari ilmusid Ameerika 30ndate poplugude kõrval ka töötlused omaaegsetest hittidest. Sellest ajast ka nimi Tiny Tim, mida soovitas legendi järgi tema mäned˛er, kelle valdkond oli kääbustest lavakoomikud. Tänu oma üliekstsentrilisele välimusele (hiiglaslik kasv, kirevad halvasti istuvad ülikonnad ja hirmuäratav hambumus) ning väljakutsuvalt naiivsele ning aseksuaalsele käitumisele sai temast kiiresti oodatud külaline paljudes telesaadetes ja komöödiaseriaalides. Muusikaliselt oli Tiny Tim samavõrd ebatavaline – oskuslikult falsetti kasutades ning üliteatraalsel moel lauldes, saateks ukulele, võiks tema laule pidada nende naiselikus edevuses ja lapsikuses perversseteks, kui see ei haakuks niivõrd hästi tema siira iseloomuga. Tim suri 1995. aastal südamerabandusse – efektselt nagu tõeline staar, otse keset kontserti, esitades oma suurimat hitti “Tip-toe through the tulips”.

Wesley Willis
Chicagost pärit mustanahaline skisofreenik Wesley Willis oli 90ndate Ameerika underground muusika üks äärmuslikumaid nähtusi. Kodutuna tänavatel elades oli tema peamiseks sissetulekuallikaks linnapanoraami kujutavad vildikajoonistused. Musitseerimine pakkus leevendust skisofreeniahoogude vastu – niisiis asus Wesley asja kallale ning juba mõne aja möödudes levis tema muusika interneti failivahetusprogrammide abil massideni. Vähesed võtsid Wesleyt ja tema loomingut tõsiselt, kuid tema üliprimitiivne ja pungiliku hoiakuga muusika mõjus massilise poptoodangu kõrval värskendavalt. Igal tema plaadil on vastavalt ainult üks taustameloodia ja lood erinevad üksteisest ainult sõnade poolest. Ametlikult on Wesleyl ilmunud American Recordsi all kaks plaati, iseseisvalt on ta aga välja andnud üle 50 albumi, müües neid koos joonistustega Chicago tänavatel. Nagu teistelgi autsaideritel olid ka temal oma veidrused. Näiteks alaline komme fännidega päid kokku lüüa – selletõttu oli Wesleyl pidevalt otsmikul suur muhk. Wesley Willis suri aastal 2003 neljakümneselt leukeemiasse. Oma elu jooksul salvestas ta umbkaudu tuhat lugu.

Florence Foster Jenkins
oli 30ndate Ameerika ooperilaulja, kes pakkus publikule meelelahutust oma absoluutse viisipidamatuse ja rütmitunde puudumisega. Ajalukku on läinud tema lause: “Inimesed võivad öelda, et ma ei oska laulda, kuid keegi ei saa väita, et ma pole kunagi laulnud.” Florence Foster Jenkins on ehedaim näide täielikult pimestatud artistist, kes pidas kuulajaskonna naervat reaktsiooni tõsimeeli kadedate konkurentide vandenõuks. Koomilisust lisasid veelgi Jenkinsi enda disainitud inglitiibadega esinemiskostüümid. 1943. aastal juhtunud autoõnnetuse järel avastas Florence, et suudab laulda veelgi kõrgemaid noote, ning kohtukutse asemel saatis ta autojuhile hoopis karbitäie hinnalisi sigareid.

Moondog
1999. aastal 83 aastasena surnud pime Louis T. Hardin ehk Moondog oli endisest biitluuletajast New Yorgi tänavamuusik. Temalgi oli oma tüüpiline autsaiderlik imid˛ – maani ulatuv võlurimantel, pikk habe ja krooniks sarviline viikingikiiver. Jagades oma salvestusi kõigile soovijatele, sattus üks neist plaadifirma CBS produtsendi kätte ja nii ilmuski Moondogil selle firma all 60ndate lõpus kaks albumit. Tegemist oli originaalse jazzi, süvamuusika ja avangardi kombinatsiooniga, Moondog kasutas sealjuures ka mõningaid omavalmistatud instrumente. Tegelikult on üsna raske ette kujutada, mida Moondog üldse tänavamuusikuna mängis, sest tema plaatidelt kõlab vastu igati küpse helilooja looming jazzi bigbändide, keelpillikvartettide või kirikuoreli esituses. Moondogil oli muinasjutuliselt idealiseeritud ettekujutus Saksamaast ning 70ndail asus ta ka sinna elama.

The Shaggs
Oli Ameerikast pärit tüdrukutebänd, kellest räägitakse siiani kui halvimast rokkgrupist läbi aegade. The Shaggsi lugu algas tegelikult juba enne tüdrukute, kellest kolm oli õed, sündi. Nimelt ennustas õdede vanaema nende isale, et tema lapselapsed teevad tulevikus kuulsa rokkbändi. Õdede isa Austin Wiggin Jr. võttis selle oma südameasjaks, ostis tütardele pillid ning palkas neile muusikaõpetaja. Esimesel võimalusel kupatati tüdrukud stuudiosse ja ülepeakaela kiirustades vihuti valmis täispikk album nimega “Philosophy of the World”. The Shaggsi laulud ei ole iseenesest üldse halvad. Vastupidi, võiks öelda, et nende lood on unikaalsed, koheselt äratuntavate meloodiate ja leidlike lahendustega. Kuid esitus ja instrumentide omavaheline kokkumäng – siin ei saa rääkida lihtsalt rütmitunde puudumisest, jääb mulje, et tüdrukutel on lausa mingi väärastunud talent mängida järjekindlalt valel ajal ja valedes kohtades. Levinud on legend Frank Zappa esimesest reaktsioonist The Shaggsi kuuldes: “Parem kui The Beatles”. Pole teada, kas nii ka tõepoolest juhtus, kuid gruppi hakati teatud ringkondades oma täielikult eluvõõra naiivse muusika tõttu hindama. Tänaseks võib The Shaggsist tõepoolest vastavalt ennustusele rääkida kui maailmakuulsast bändist, vahest seostatakse neid isegi avangardmuusikaga.

Eelpool mainitud artistid on vaid imeväike osa ülemaailmsest autsaider-muusikute kogukonnast. Kindlasti leidub neid igal pool, ka kõige väiksemates asulates ja kõige mahajäetumates elupiirkondades, rääkimata tuhandepealistest autsaider-muusikute hordidest suurlinnade getodes. Kuid siingi kehtib loominguliste valdkondade universaalne reegel – tähelepanu osaliseks saavad vaid kõige silmapaistvamad tegijad. Vaid nimedega piirdudes ei saa mingil juhul mööda minna järgnevatest säravatest staaridest: Legendary Stardust Cowboy, Hasil Adkins, Joe Meek, Wing, Wild Man Fischer, Captain Beefheart jne. Autsaider-muusika alla loetakse ka kõikvõimalike kuulsuste, nagu näiteks filminäitlejate ja muidu seltskonnategelaste helisalvestusi. Tuntumad neist on esimeste Star Treki seriaalide tähtede, William Shatneri ja Leonard Nimoy katsetused.
Parima sissejuhatava ülevaate autsaider-muusikast pakuvad kogumikud “Songs in the key of Z, vol.1” ja “Songs in the key of Z, vol.2”. Palju põnevat ning humoorikat materjali võib leida ka veebiaadressilt www.ubu.com/outsiders/365/.

Mihkel Kleis

Mihkel Kleis (sünd. 1977 Tallinnas) on muusikalise kollektiivi “Luarvik Luarvik” eestvedaja. Aeg-ajalt juhib ta saateid “Fantaasia” ja “Ideaalmaailmad” Klassikaraadios. Vaata ka tema teksti “Minu plaadikogu” käesolevas numbris.