Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

EPIFANIO SOOVITAB

MINU VIDEOTEEGI LÕPP...
Marko Raat

RÄNDAJA ÕNN
Mehis Heinsaar

AMEERIKA. REIS NR 4
Vilen Künnapu

VAIMSUS INTELLEKTUAALSUSE VASTANDINA
Mathura (Margus Lattik)

UNE NÄGU
Marje Essenson, Karin Bachmann

MINU PLAADIKOGU
Mihkel Kleis

OUTSIDER MUSIC
Mihkel Kleis

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

DOSHI SANGATH AHMEDABADIS
Udo Kultermann

HACIENDA. MÉXICO
Toivo Tammik

OMA RUUM JA IGAVENE SUVI
Rael Artel

MINU PINKYKOGU
Mari Laaniste

EPIFANIO RAMIREZ

ELU ILMA
Nato Lumi

MEESKOND

Harry Pye postkaart Londonist

“Minu biblioteegi” asemel

Ma pole kunagi olnud suurem asi raamatusõber, kuid nii kaua, kui ma mäletan, olen alati armastanud enamikku muud laadi trükiseid. Koomiksid ei meeldinud ilmselgelt ainult mulle, ent erinevalt paljudest teistest lastest püüdsin ma millegi hea otsa sattudes alati vormida sellest ka omaenda versiooni. Näiteks 7-aastasena ostsin ma oma esimese “Nutty” koomiksi, mille kaanestaariks oli Bananaman. Nagu te juba ette kujutada võite, oli Bananaman täiesti tavaline koolipoiss seni, kuni ta sõi banaani ning omandas seeläbi üleinimlikud võimed. Küllap üsna ette-ennustatavalt oli üheks mu esimeseks tegelaskujuks Super Pye. Olete ilmselt juba ära arvanud, et mu tegelaskuju (kes nägi paljuski minu moodi välja) lahendas kuritegusid ning aitas abituid oma eriliste võimetega, mille ta omandas pirukat süües. Koomikseid nagu “Nutty”, “Buster”, “Whizzer & Chips” ja “The Breezer” lugesid arvatavasti tuhanded lapsed. Minu koomiksit lugesid ilmselt üks või kaks mu sõpra ning ema.

Kui olin üheksa või kümme aastat vana, oli kõige popimaks koomiksiks “2000ad”. Mu haledad katsetused science fictioni vallas ei kõlvanud kuhugi, ent üheteistkümneselt sain ma vanema õe abiga hakkama väikese üllitisega, mida juba tasus lugeda.

Õde oli juhtinud mu tähelepanu Francis Ford Coppola kahele suurepärasele filmiadaptsioonile S. E. Hintoni romaanide “Rumble Fish” ja “The Outsiders” põhjal. Mul tekkis naljakas mõte, et parim asi, mis minuga juhtuda võiks, oleks see, kui ühel päeval oleks mul nahkjakk ja siilisoeng ning ma sarnaneksin Hintoni tegelaste Dallase, Two-Biti või Pony Boy Curtisega. Senimaani lohutasin end aga ajakirja “REBEL” toimetamise ja avaldamisega.

Mäletan, kuidas ma seda nime välja mõtlesin ning kui rahul ma endaga olin. Sel sõnal oli kaks tähendust! See tähendas “mässajat” nagu James Deani sarnase kuti puhul ning peale selle ka “juhtnööri” või “korraldust”. Mu isa joonistas James Deani pildi ning õelt tuli hüüdlause “Meil on talentide peale silma”, mille juurde joonistasin väikese pildi käte ja jalgadega silmast. Mu õde oli viinud mind vaatama Kuningliku Kunstiakadeemia lõpetajate näitust ning ostnud kõikide lõpetajate kontaktandmetega kataloogi. Hakkasin väga jultunult erinevatele inimestele helistama ning lõpetajatele napakaid küsimusi esitama, väites, et nende vastused ilmuvad “REBELis” – “ajakirjas, mis peagi asendab “The Tatleri” ja “The Face´i””.

Üks koolilõpetajatest oli Andy Vella, kes kujundas ansambli The Cure plaadiümbriseid. Umbes sel ajal olid The Cure´i lood “Let’s Go To Bed” ja “The Love Cats” hitid. Vella kujundas ka ajakirja “Just 17”, mida mu õde tol ajal armastas. Tagasi vaadates oli see Andy Vellast uskumatult kena, et ta mitte ainult ei vastanud mu tobedatele küsimustele, vaid kutsus meid ka Carnaby Streetile kohvikusse teed jooma. Pärast Andyga kohtumist lõpetasin ma loomulikult James Deani sarnaseks mässajaks olemisest unistamise ning tahtsin saada hoopis graafiliseks disaineriks, kes on käinud kunstikoolis ning popstaaridega ringi jõlkunud. Mingil põhjusel mäletan Andyga kohtumisest põhiliselt seda, et olin selga pannud T-särgi James Deani mustvalge näopildi ning küljetsi asetseva kirjaga “REBEL”. Praegu ajab see mind naerma, ent mäletan end särki selga panemas ning mõtlemas, et see avaldab talle kindlasti muljet ning arvatavasti küsib ta, ega ma ei taha The Cure´iga kohtuda või midagi. Ehkki kohtumine Robert Smithiga ei leidnud kunagi aset, oli see vist Andy, kes andis meile vihje “Just 17” avatud uste päeva kohta, mil lugejad said kohtuda kirjutajatega ning kontoris ringi liikuda.

Sel avatud uste päeval uhkeldasime koos õega oma “REBELiga”. Me väikeses koopiamasinal tehtud ajakirjas olid intervjuud laulukirjutaja Stephen Duffy, komöödiamäned˛eri Malcolm Hardee ning Dick Cuthelliga (see on mees, kes mängis trompetit minu lemmikloos, The Specialsi “Message to you Rudy”). Ajakirjas oli ka mitmeid perekonnasõpru ning veidrad tüübid, keda olime kohanud, leidsid samuti ära mainimist.

“Just 17” töötajad olid väga toetavad ning kirjutasid minust väikese lookese. See oli tollal üks paremini müüdavaid ajakirju, nii saingi palju-palju kirju, kus paluti endalegi üht “REBELi” numbrit, küsiti nõu või sooviti lihtsalt tere öelda. Võtsin endale kohuseks igale kirjale vastata, ent korraga sai suvi läbi ning oli taas aeg kooli minna. Minu kooli juures oli midagi sellist, mis pani õpilasi oma hobidest – olgu selleks siis oboemäng, margikogumine, linnuvaatlemine või nagu minu puhul, ajakirja tegemine – vaikima. Õhus oli hirm, et kõike, mida sa räägid, võidakse sinu vastu ära kasutada, ning eksimise korral trampisid sajad sind jalge alla. Kolmeteistkümnendaks eluaastaks oli “REBEL” kauge mälestus.

Eelmisel kuul paluti mul kaasa lüüa ühes Sartorial Gallery näituses. Mul olid mõned fotod, mida tahtsin välja panna, ent kutsetega kinniste näitusekülastuste rahvarohkust teades oleks olnud tore midagi tasuta jagada. Mind tabas mõte, et kuna REBELi teisest numbrist oli möödunud 20 aastat, siis oli ehk aeg järgmine ette võtta. Mulle meeldis idee seada endale eesmärgiks kõikide intervjuude kätte saamine kuu ajaga.

Mu fotod kujutasid minuga samas Londoni piirkonnas üles kasvanud mehi oma lemmikraamatut lugemas. Ilmselt mõlkusid mul raamatuklubid meeles, kuna üks neist on mul töö juures ning mu ema käib samuti ühes raamatuklubis. Sõber Billy küsis, milliseid raamatuid mu ema klubis oli arutatud ning pettus, kui ütlesin, et ema raamatuklubi oli ainult naistele mõeldud. Hakkasin mõtlema, millised mu sõpradest ja naabritest minuga liituksid, kui mul oleks oma raamatuklubi. Küsisin neilt Lõuna-Londoni semudelt, mida nemad klubisse kaasa tooksid või meil kõigil lugeda soovitaksid. Peaaegu mitte kellelgi ei olnud lemmikraamatut, nad ütlesid näiteks: “No selle tõi mulle mu tüdruksõber,” või: “Mu lemmikraamat kipub olema see, mis mul parajasti käsil on,” jne. Kuid kõigil oli midagi, mida neile endaga seostada või esitleda meeldis.

Ilmselt hakkasin neid fotosid tegema osalt seetõttu, et see oli mõnus tegevus… Korraldada kohtumisi meeldivate inimestega ning vestelda nendega tegevusest, mida nad naudivad, on ilmselgelt tore viis pärastlõunat veeta. Lisaks sellele tegin ma ettepaneku panna näituse pealkirjaks “Inimesed nagu meie” ning teades, et Jasper, James ja Stella panevad välja midagi julget ja seksikat, arvasin, et kena oleks kontrastiks lisada midagi vaikset ja õrna. Võimalus näidata positiivset kuvandit meeste õrnemast küljest oli väga kena. Kuid seda oli ka raamatuklubi idee…

Ma ei usu, et tegelikkuses võiks ainult meestele mõeldud raamatuklubi idee toimida. Ei oskagi öelda, mispärast – see lihtsalt on üks neid asju. Soogruppide kohta üldistuste tegemine on tobe, kuid minu meelest on ebatõenäoline see, et näiteks kaheksa fotodel kujutatud meestest teeksid klubi ning otsustaksid kõik lugeda (või üle lugeda) “Catch-22” ja kuu aega hiljem sellest vestlemiseks kokku saada… Minu meelest saaks see juhtuda vaid korra. Ma ei suuda ette kujutada, et nad ei läheks tülli, unustaks raamatut lugeda või suudaks keskenduda ainult sellest rääkimisele. Ilmselt oleks see nagu komöödiasarja sketš – üks räägiks raamatust, teine nöögiks teda või lihtsalt nõustuks temaga või käsiks tal vait jääda ning seejärel ütleks keegi: “Kas kellelegi õltsi läheb?”. Ning sinna see asi jääks. Kui kaks neist meestest oleks aga raamatuklubis koos kuue naisega, siis oleksid nad väga kohusetundlikud, usaldusväärsed ning seltskondlikud. Tegelikult oli mul aga mõte, et esimesed 500 näitusekülastajat saaksid endale tasuta “REBELi” ajakirja. Nad loeksid seda ning jutustaksid või meiliksid mulle oma mõtetest ning see oleks pisut raamatuklubi moodi. Sel põhjusel kujundas mu sõber Kes Richardson “REBELi” kaane odava raamatu sarnaselt. Kaanel on John Struttoni joonistus Tony Hancockist filmis “The Rebel”.

Mõnda teie hulgast võib huvitada, kui palju on “REBEL” peale kahekümne aastast pausi muutunud? Vastus on: mitte eriti. Uues ajakirjas on intervjuu Paul Footiga, kes õppis matemaatikat, ent on nüüd koomik. Koomiku Rob Newmaniga, kes nüüd on romaanikirjanik. Rowland Smithiga, kes läks kunstikoolist homöopaatiat õppima ning Stella Vine´iga, kes oli näitlejanna ning nüüd maalija. Realistlikult võttes ei loe ilmselt paljud neist 500 näitusekülastajast seda ajakirja. Kujutan ette mitmeid külastajaid, kes lihtsalt vaatasid fotosid, ütlesid: “Milleks see hea on?” ning minema jalutasid, ent see pole oluline. Soovin, et 32-aastane mina oleks siis juures olnud, kui 12-aastane mina “REBELit” tegi. Mu lemmik nende fotode seast on “Jamie Brixtonist”. Mulle meeldib see foto, kuna tundub, et ta on tõsiselt raamatusse süvenenud ning näib rahulolev. Jamie näeb naljakas välja, kuna tal on veidi vöötorava moodi hambumus ning karvane kõht paistmas. Usun, et tema raamatu pealkiri – “Notes from a Small Island” – võtab ilmselt kogu ettevõtmise hästi kokku.

Harry Pye

Harry Pye on Londonis elav kirjanik, kuraator ning kunstnik. Vaata ka tema lugusid Ida-Londoni kunstimaastiku, Lõuna-Londoni ning “Night on Earth” näituse kohta Epifaniotest 1/2005, 2/2005 ja 3/2006.

 

 

Joonistus: August Künnapu