Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

EPIFANIO SOOVITAB

MINU VIDEOTEEGI LÕPP...
Marko Raat

RÄNDAJA ÕNN
Mehis Heinsaar

AMEERIKA. REIS NR 4
Vilen Künnapu

VAIMSUS INTELLEKTUAALSUSE VASTANDINA
Mathura (Margus Lattik)

UNE NÄGU
Marje Essenson, Karin Bachmann

MINU PLAADIKOGU
Mihkel Kleis

OUTSIDER MUSIC
Mihkel Kleis

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

DOSHI SANGATH AHMEDABADIS
Udo Kultermann

HACIENDA. MÉXICO
Toivo Tammik

OMA RUUM JA IGAVENE SUVI
Rael Artel

MINU PINKYKOGU
Mari Laaniste

EPIFANIO RAMIREZ

ELU ILMA
Nato Lumi

MEESKOND

Elu ilma

“Kuldne džiip ja räbalates kodutu –
kes neid suudaks lahuta’...”

Plagiaator Kaks

“Where is my mind?”
Massive Attack

Räbaldunud kodutu tänaval. Mis on tal mõttes?

„Ära siit, ära!“

Kuhu? Kuhu keegi – kohad on erinevad. Aga on võimalus olla mõttes mujal. Kui vaja ja kui enam ei talu – põgeneda, olla ära. Samas oma talumatus kestas edasi püsides. Mõni ei pea vastu ja hülgab kesta.
Mees kuldses džiibis. Kus ta mõtted on? Ma ei oska seda ette kujutada. Mõtted tulevases Hummeris? Vahel vast küll, aga mitte alati. Küllap temagi rändab nagu kodutu – saab omale aeg-ajalt tasuta odavlende lubada – sinna, kuhu mõte oskab minna. Õnneks on meil kujutlusvõime.

Vang. Sama lugu.

Kõik me lendame. Mõttes saame vabad olla. Vahel põgeneda. Mis see on? See on miski, mida ei saa meilt keegi võtta. Veel. Kui kaua see kestab veel – see vabadus? Millal nad meilt selle ära võtavad?

Küllap nad proovivad, juba praegu. Saada ka see oma kontrolli alla. Aga see ei ole lihtne, selleks läheb veel hulk aega. Miks nad seda tahavad ja kes need nemad on? Teevad nad seda meelega? Kas nad ise teavad, miks nad seda tahavad?

Küllap see on meis kõigis elav türanniaihalus, vajadus kõike ja kõiki kontrollida, tunda, et oled nagu Jumal. Või kasvõi jumal – väikese tähega. Milleks? Et saada rahustavat tunnet, et kõik on kontrolli all. Aga teame omast kogemusest – ei saa seda nii. Seda tunnet ei saa nii kätte, ta läheb eest ära.

„Kui ühe asja oma elus oled kontrolli alla saanud, tundub, et veel natuke... ja ongi kõik kontrolli all. Aga natuke, õige pisut jääb puudu, ei ulata nagu... Vaja veel pisut teadmisi omandada, targemaks, kavalamaks saada ja siis... Aga rahutus jääb ikka alles. Ikka jääb miski kontrolli alt välja. Mis pull see on siis? Mis toimub? Kaua võib niimoodi? Miks mind lollitatakse? See ajab juba vihale!“

Mida nooremad me oleme, seda rohkem lendame. Mida vanemaks jääme, seda rohkem tahame kindlust käegakatsutavatest asjadest. Või kasvõi mingisugusestki tiitlist, diplomist, kõige parem – aadlitiitlist. „See oleks juba midagi... nagu reaalset. Või intervjuust Urmas Otiga... ma jätan selle omale alles ja siis... edasi niimoodi, et... mis ma tahtsingi öelda... Mida ma tahtsingi... mingi plaan mul nagu oli...“

Mida rohkem on käegakatsutavat, seda kõrgem on meie staatus ja enesehinnang ja seda suurem on rahutus.

„No ei saa oma elu kontrolli alla, kuidagi ei saa... Ja naine ka ei kuula sõna. Eile panin ta lõpuks paika, näitasin, kelle jalas püksid on. Aga nüüd pööritab silmi ja vaikib, on nagu kuskil ära. Kus? Seda tahaksin ma väga teada... Kus... Kui saaks, läheks sinna kohale ja paneks seal ka asjad paika...

On ikka jama...

Ja kui on ilus ilm – mees tänavalt on rõõmus, aga mina olen nagu mingi topis... kus siin õiglus on? Mingi tropp julgeb olla minust õnnelikum? Kust ta selle õiguse võtab? Miks ta vahib neid puid ja pilvi ja mida ta irvitab? Tööd tuleb teha, tööd! Ja siis alles, pärast seda, puhkad ja irvitad... Aga tema, see tropp irvitab kohe, ilma mingi tööta. Aga vähemalt riided on tal halvad ja õnneks ta haiseb. Muidu läheksid naised ka tema juurde. Asi seegi – mul on paremad riided... Mingid asjad on siiski paigas...

Täna lähen jõusaali ja tõmban aknale kardinad ette. Päike käib närvidele, muudkui kissita silmi. Päikeseprillid ostsin – neljatonnised, aga ikka ei kaitse. Tuleb end üles töötada – iga ilmaga, endale armu heitmata. Ja siis seitsmetonnised osta, mis korralikult päikese eest kaitsevad...

Aga ikka olen ma inetu... Kui vaatan peeglisse, olen inetu. Ja kuidagi vana ka juba... Oi jah seda ilma elu.“

Ilmaelu eluilma elu ilma. Aga vahel koos.

 

Nato Lumi,
Ilmakriitik

leierkast@hot.ee