Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Madis Nestor

INTERVJUU CORNERSHOPI LÖÖKRIISTAMÄNGIJA JA HELITERAPEUDI PETE BENGRYGA
August Künnapu

INTERVJUU GERALDINE SWAYNE ́iga
Harry Pye

Intervjuu Gina Birchiga
Harry Pye

KAKS REISI JA ÜKS LUULEKOGU
Vilen Künnapu

USK LOOTUS ARMASTUS: MEENUTUSI VENNASKONNAST
Mait Vaik

KIMBUKE LUULETUSI MAIT VAIGU VARAJASEST PERIOODIST

TAKSOFONISTI ELU MÕTE
Nato Lumi

VALIK TAAVE TUUTMA LUULETUSI

AUGUST KÜNNAPU MAAL MARJU KUUDIST

MEESKOND

Kaks reisi ja üks luulekogu

Vilen Künnapu. Päikesetõus Sámose saarel

Vilen Künnapu. Päikesetõus Sámose saarel. Akrüül lõuendil, 18 x 24 cm, 2023

Suvi pole veel lõppenud, aga mul on sel aastal olnud juba kaks vägevat reisi ja olen läbi lugenud ühe mitte vähem vägeva luulekogu. Alustame reisist Mehhikosse.

Ühel kevadhommikul istume Liiviga lennukisse ja lendame läbi Istanbuli Mexico Citysse. See on Germalo grupiviisiline puhke- ja kultuurireis – ühesõnaga turism. Ja mulle meeldib turisti staatus. See annab teatava anonüümsuse ja võimaluse tajuda mingit suurt visuaalset kujundit, mis siis et pealiskaudselt. Olin juba enne kuulnud, et Mehhikot on tabanud mingi uus ärkamisaeg. Kõik liigub rõõmsameelselt, uued trendid kolivad Los Angelesest Mehhikosse, lapsemeelset entusiasmi kihab igal sammul. Elame linna südames asuvas tornhotellis, mille katusel on bassein baari, jõusaali ja puhkeruumidega. Vaated avanevad linnale, mägedele ja Mehhiko vaimule. Siinsamas on uued pilvelõhkujad, linna keset tähistav inglisammas, peatänav Paseo de Montejo ja põnevad rekonstrueeritud linnakvartalid vägevate interjööride ja tüüpiliste mehhiko värvidega: lilla, kollane, roosa, koobaltsinine, türkiisroheline, must ja valge. Tänavapilt on kaasaegne, sõbralik ja soe. Mõnusad kohvikud igal sammul, ei mingit maffiasõda, ainult sõbralikkus ja lapsemeelsus. Sõidame mööda Kolumbuse esinduslikust ansamblist, kuid Kolumbus on pjedestaalilt maha võetud ja ainult postament meenutab seda upsakat „maadeavastajat“. Mehhiko avastab oma identiteeti. Tegelikult peitub kõik oluline Kolumbuse-eelses ajas – tolteekide salatarkused, geomeetria, müstika ja maagia. Erinevate indiaani hõimude ühisenergia on teel kehtestamiseni. Hiljem näeme seda protsessi oma 3000 km pikkusel bussireisil. Kolumbuse-eelne kultuur on suurepäraselt esitatud Rahvuslikus Antropoloogia Muuseumis. Ja sellest vaevu üle tee asub Moodsa Kunsti Muuseum, mis koosneb suurepärasest maalikollektsioonist, lisaks graafika ja skulptuur. Mehhiko kaasaegne maalikunst on monumentaalne, ajatu, täis müstilist energiat ja jõudu. Kunstnikest võiks nimetada Zárraga, Lazo, Siqueiros, Orozco, Martinez, Montenegro, O’Gorman, Lozano jt.

Tundub, et Mehhiko maalikunsti tugevus seisneb selles, et maalijad on osanud ühendada Kolumbuse-eelse maailma müstilise aspekti nn moodsa maali maailmaga. Nad ei häbene olla naiivsed või isegi lapsikud. Ja nad teavad, et jõud peitub suures kujundis. Samasugust iidse ja moodsa ühinemist näeme ka Mehhiko kaasaegses arhitektuuris. Barragán ja Legoretta on oskuslikult oma loomingus kasutanud rahvaarhitektuuri geomeetriat, koloriiti, detaile ja märgisüsteeme. Mõlemad arhitektid on sügavalt religioossed ja see peegeldub ka nende majades. Vaadates Legoretta suuri majade ansambleid (muuseumid, koolid, raamatukogud, hotellid) või ka eramuid tajume, et arhitekt teeb oma tööd loovalt nagu maalikunstnik või skulptor. Ja mõlemad arhitektid on ka suured müstikud.

Majad Mexico Citys

Majad Mexico Citys

Mehhiko, Cancún

Mehhiko, Cancún

Käisime ka Frida Kahlo majamuuseumis, kus hoonete ja õue arhitektuur on nagu osa Frida maalikunstist. Ikka potisinine, roosa, kollane ja punane, sekka mõni stuupat meenutav skulptuur või purskkaev. Frida Kahlo ja Diego Riviera on muidugi klass omaette. Nad on kui majakad tänapäeva mehhiko maalijatele ja arhitektidele. Ja nagu Barragani ning Legoretta looming kasvavad ka nende teosed välja ümbritsevast keskkonnast – rahvaarhitektuurist.

Mexico Cityst hakkasime bussiga sõitma allapoole, läbi mägede, vihmametsade, indiaanikülade ja loomulikult läbi pühapaikade. Neid paiku nimetati arheoloogiaaladeks, need olid keerulised püramiidide ansamblid. Alates Teotihuacánist, kus asuvad kuulsad Kuu ja Päikese püramiidid kuni Chichén Itzáni, mis on arvatud 8 maailmaime hulka kuuluvaks, läbisime viis erinevat arheoloogia ala. Ja huvitaval kombel peale igat sellist külastust tunnevad meie grupi liikmed ennast paremini ja paremini. Jälgin Liivit ja märkan, et temagi avaneb, muutub nooreks ja rõõmsaks. Minul endal toimuvad sees aga kummalised protsessid. Püramiidid tõstavad pidevalt mu sagedust. Muutun puhtamaks ja pehmemaks. Minu teadvus avaneb tunduvalt ja vahel tundub, et hing väljub kehast justkui hõljudes selle läheduses. Reisi lõpupoole üks meie tüdruk haigestub, ma kiiritan teda taevase valgusega. Tüdruk jääb magama ja kummalisel kombel on ta ärgates terve nagu purikas.

Vilen Künnapu. Liivi Mehhikos

Vilen Künnapu. Liivi Mehhikos. Akrüül lõuendil, 70 x 50 cm, 2023

Meie saatjaks on põlismehhiklane Armando Hernández, kes on suur spetsialist püramiidide alal. Minul aga puuduvad igasugused eelteadmised Mehhiko püramiidide kohta. Järsku, ei tea kust, jõuab minuni informatsioon nende kohta. Seletan Armandole, et kõik need lood inimeste ohverdamisest ja muust on ainult vähetähtsad detailid. Oluline on nende objektide geomeetria ja nende seos ümbritsevate tähesüsteemidega. Püramiidid on kui portaalid kõrgematesse dimensioonidesse, kõrgemasse teadvusesse. Sellepeale võtab Armando oma arheoloogiaalade raamatu, kirjutab sellesse pühenduse ja kingib mulle.

Me näeme ka palju indiaani külasid ja erinevate hõimude indiaanlasi. Nad elavad veel suures vaesuses, kuid ärkamine on alanud. Osariikide kaupa on tunda nende enesekehtestamist ja tasapisi puhastatakse end valgenahaliste kolonisaatorite pikast ikkest. Me näeme ka toredaid Mehhiko linnasid, värvikirevaid, sündmusterohkeid ja lõbusaid. Jalutan ühel unetul ööl ühe väikese linnakese tänavatel ja otsin kohta, kus juua tassike kohvi. Nurga peal ongi üks kohvik tantsu ja bändimuusikaga. Naudin kohalike noorte salsasid, joon kohvi ja saan kingituseks sõbralikke naeratusi. Rannapuhkus Yukatáni poolsaare tipus Cancúnis kujuneb ülimeeldivaks. Suhtleme grupikaaslastega, kes on väga toredad. Ka eklektiline turismiarhitektuur on värviline ja kreisi – ikkagi Mehhiko.

Chichén Itzáni püramiid Mehhikos

Chichén Itzáni püramiid Mehhikos

Naine Mehhikos

Naine Mehhikos

 

Teine reis oli Sámose saarele Kreekas, kuhu lendasime grupi eesti maalikunstnikega (Tiiu Rebane, Lilian Mosolainen, Liisa Kruusmägi ja mina). Eesmärk oli tunnetada saart, maalida veidi natuurist ja osaleda Pythagorase festivalil. Meid võttis vastu saarel perega elav Aldo Maksimov. Silmapaistev mees, kes haldab Sámose loomemajasid, vahendab eesti kultuuriinimeste sõite ja elamist saarel. Vaadetelt konservatiiv ja rahvuslane, on Aldo üllatavalt kohanenud saare eluga, teda tuntakse pea kõikjal. Ta on hea, rahulik ja sõbralik, üks Pythagorase festivali algatajaid. Teeme festivalil väikese näituse, mina pean loengu aeg-ruumist kui illusoorsest kerast ning Liisa Kruusmägi maalib paralleelselt Kreeka tragöödia vaatamisega suure maali. Festivali publik on põhiliselt kohalikud kreeklased ja meil tekib nendega hea klapp. Mitmed vanad mehed tulid peale loengut minu juurde, patsutasid õlale ja ütlesid, et said minust aru (olgugi, et loengus tõestasin, et neid ega Sámose saart ei ole olemas). Üks lubas mulle koguni õlle välja teha. Keset väikest väljakut kasvas 1000-aastane puu, lava seinaks oli mahajäetud restorani kolmekordne fassaad mõnusate külgtreppidega. Ka tragöödia kanti samal laval ette.

Pythagorase koobas Sámose saarel

Pythagorase koobas Sámose saarel

Järgmistel päevadel joonistame, ujume ja harjume palavusega. Ja sõidame palju ringi, parimaks autojuhiks Aldo ekstravagantne abikaasa Marion. Saar on keskelt mägine, kaetud kauni segametsaga. Hämmastav, et sügise hakul on kõik roheline, lilled õitsevad, viljapuud on saaki täis. Kõrgel mägedes on väikesed muinasjutukülad, imelised vaated teistele väikestele saartele ja Türgile, mis on Sámosele väga lähedal. See paradiisisaar on täielik vastand Santorinile, kus olen tihti maalimas käinud. Üks on looduslik paradiis, teine apokalüptiline laavaga kaetud kaljurünk ülimalt fantastilise arhitektuuriga. Püüan maalijana leida ka Sámosega kontakti. Ühel varahommikul see ka õnnestub, kui lähen maja taha päikesetõusu imetlema. Seal saangi sõnumi ja juba lõuna ajal teen rõdul paar väikest maali. Üks päikesekiir on eriti intensiivne moodustades justkui metafüüsilise tee üle mägede otse tõusva päikeseni. Süda täitub jõu ja rõõmsa energiaga. Tunnen, et maalikunst on kõikide kunstide ja ka arhitektuuri alus. Õhtuti vestleme teiste kunstnikega ning Aldoga elust ja loomingust, vaatame üksteise pilte. Me külastame ka Pythagorase-nimelist linna, kus filosoof on sündinud ja Pythagorase koobast kõrgel mäeseljandikul, kus õpetaja elas ja jagas teadmisi. Paljud vana-kreeka filosoofid olid müstikud ja tuttavad ka maagia saladustega (Sokrates, Platon jt). Pythagoras pidas ennest muide pooljumalaks. Koopa ümbruse energia oli tõesti eriline. Mäe all paiknevast kohvikust ostan Pythagorase tee-taimi ja mäel kasvavaid maitsetaimi. Tee muuseas maitseb suurepäraselt.

Teen veel kümmekond väikest maali, mis saavad aluseks suurtele piltidele, mida tahan talvel ateljees maalida. Võimalik, et järgmisel aastal toimub meie väikese grupi ühisnäitus Ateenas.

 

Kai Kits. Saamislugu

Kai Kitse luuleraamat „Saamislugu“ on tegelikult Kai debüütkogu. Sisaldades luuletusi aastatest 1983-2023 on tegemist omamoodi autobiograafiaga luulevormis. Teadsin Kai Kitse kui paljude suurepäraste vaimsete raamatute tõlkijat. Nimetagem või Miguel Ruizi „Neli kokkulepet. Tolteegi tarkuseraamat“ ja Osho „Armastus, vabadus, üksindus“, mis on esoteerilise kirjanduse tähtteosed. KK on tegutsenud ka kanaldajana, see tähendab kõrgema sagedusega informatsiooni vahendamisega inimeste maailma. Sain aastal 2007 ka ise Kai kanaldatud teksti kõrgematelt teejuhtidelt. See tekst aitas mind oluliselt edasi liikuda vaimse arengu teekonnal. Loen seda uuesti ja uuesti ka tänasel päeval. Olen lugenud mitmete vaimulike, teoloogide ja nõidade luuletusi, kuid keegi pole suutnud oma suuri vaimseid teadmisi nii kergelt ja mänglevalt luulevormi transformeerida. Võib-olla ainult Andrus Elbing ehk Beebilõust oma debüütluulekoguga „Siin Beebilõust, tere!“. Kitsel ja Elbingul ongi midagi ühist. Mõlemad on justkui ära eksinud sellele väikesele planeedile. Nad meenutavad Sámose saare kodutuid kasse, kes imestunud ilmel jälgivad inimeste arusaamatuid sebimisi. Kai Kits pole muidugi kindžall käes alkopoodi röövinud, aga ikkagi… Mõlema autori debüütraamatud on ülimalt ehedad, defineerides elu kirjeldamatuid aspekte lihtsas luulekeeles. Olen alati imetlenud häid luuletajaid, kel õnnestub elu hääli taltsutada ja paigutada neid luulegeomeetriasse.

Luuletus
See on vaimu uuendus
Äratus hinge mõõtmete suurendus
Südame häälestus universumi nootidesse.

(Luuletus, lk 18)

Nii ütleb Elbing oma luule kohta.
Kai Kits aga kostab seepeale:

Mu luule on
salameri
kui linnad maakera sees
nagu peitupugenud rannad
mida teavad vaid vähesed.

(Salaluule, lk 103)

Mõned Kai lähisugulased on talle ette heitnud, et ta ei viitsi tööl käia ja ei ela nagu teised korralikud inimesed. Aga kas luuletamine ei olegi töö, uurib Kai oma raamatuga ja ilmselt annab ka vastuse. Kas saab Juhan Liivilt või Andres Elbingult nõuda, et nad kella üheksast viieni istuksid mõnes kopitanud kontoris? Vastasel korral oleks ka „Saamislugu“ jäänud ilmumata. Suured kunstnikud ongi natuke luuserid. Luule ongi suur saladus. Lugedes KK „Saamislugu“ esimest korda näen seal inimeseks olemise õndsust ja õudu, näen tuttavaid nägusid, tänavaid, aknaid ja uksi, nahkportfelle, purjus isa või õigemini tema puudumist, naiseks olemise müsteeriumit, näen armastust, näen ingleid ja võibolla et ka Jumalat ennast. Elbingu Isa oli ka jota ja ka teda ei olnud kodus:

Sind ootasin ma koju, isa,
Sa ei tulnud, ei tulnud kaua,
Sind ootasin ja lootsin, isa,
Kuid sulle polnud taldrikut laual.

Ja lõpus:

Siin ma nüüd seisan, isa,
Vaata ma olen so poeg
Sind ma nüüd leinan, isa,
Kes sa surid nagu koer.

(Isale, lk 62)

Kuskil oli ka Kai luuletus, kus purjus isa oli põigiti voodis ja varsti kadus jäädavalt. Aga ma ei leia seda enam… Teisel lugemisel ongi kõik ta luuletused teised. Näib, et Kai luuletused elavad ja kiirgavad igal lugemisel erinevat energiat. Nagu inimesedki. Miskipärast meenub Viiding. Aga Juhan ei jõudnudki Jumalani, ta oli lihtsalt geenius. Kai Kitsel on oma stiil, nagu Juhan Viidingul, Andrus Elbingul ja Juhan Liivil. Ja rohkem polegi vaja.

VILEN KÜNNAPU
Arhitekt ja kunstnik
instagram.com/vilenkunnapu
vilenkunnapu.pri.ee