Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Madis Nestor

INTERVJUU CORNERSHOPI LÖÖKRIISTAMÄNGIJA JA HELITERAPEUDI PETE BENGRYGA
August Künnapu

INTERVJUU GERALDINE SWAYNE ́iga
Harry Pye

Intervjuu Gina Birchiga
Harry Pye

KAKS REISI JA ÜKS LUULEKOGU
Vilen Künnapu

USK LOOTUS ARMASTUS: MEENUTUSI VENNASKONNAST
Mait Vaik

KIMBUKE LUULETUSI MAIT VAIGU VARAJASEST PERIOODIST

TAKSOFONISTI ELU MÕTE
Nato Lumi

VALIK TAAVE TUUTMA LUULETUSI

AUGUST KÜNNAPU MAAL MARJU KUUDIST

MEESKOND

Usk, lootus, armastus

Meenutusi Vennaskonnast

Vennaskond – Hindrek Heibre, Tõnu Trubetsky, Anti Pathique, Allan Vainola ja Mait Vaik. Turku, 1991. Foto: Heiki Lõhmus

Vennaskond – Hindrek Heibre, Tõnu Trubetsky, Anti Pathique, Allan Vainola ja Mait Vaik. Turku, 1991
Foto: Heiki Lõhmus

Plaanides kirjutada 80ndate lõpu ja 90ndate muusikaelust taipasin üsna kohe, et taoline väljakutse käib selgelt üle jõu. Tahtsin piirduda n-ö pop- ja levimuusikaga, aga ka siin pole tervikpildist täit aimu, eriti indie-muusika tõusust ja edust ja nii saan meenutada neid aastaid ikka ühe punkbändi liikme seisukohalt. Toonane muusikaelu oli sama kirju ja mitmekesine kui nende aastate ühiskondlik-poliitiline segapudru ja oma mätta otsast mingitki pilti kokku panna väga ei kanna. Ka olime me punkmuusikutena midagi täiesti uut ja nii nagu tõrjuti meid, hoidsime ka ise – olgu siis uhkusest või tähtsusest – mingit joont ja julgen öelda, et ka teatud moraalikoodeksit.

Vennaskond andis oma esimese kontserdi 1984. aastal ja bändi eestvedajaks ja solistiks on tänaseni Tõnu Trubetsky, kelle tekstid – isegi kui need ei olnud otseselt poliitilised – olid oma olemuselt juba ise sedavõrd ausad, et häirisid toonast silmakirjalikku ja väärastunud võimu oma siiruse, aga eelkõige varjatud vastuhakuga. Ja kõige suuremad katsumused on kindlasti

Vennaskonda elus hoides läbi elanud just Tõnu. Taludes ka otsest represseerimist. Ei ole küll kindel kas tahtlikult, kuid juba nimel Vennaskond on vahetu seos Orwelli raamatu „1984“ vastupanuorganisatsiooniga.

1989. aastal kui mina bändiga liitusin oli vahetunud just koosseis, Tõnu võttis bändi Anti Pathique’i, trummariks Hindrek Heibre ja liitus ka viiuldaja Maarja Ora. Enne seda muutusid koosseisud isegi poole kontserdi pealt ja Vennaskonnast on käinud läbi sadu muusikuid ja inimesi. Võib öelda, et Neeme Järvi ei ole Vennaskonnas mänginud, ülejäänud küll kõik on. Olgu või ühe või pool kontserti.

Lõpuni aus olles ei näinud ma enda tulevikku muusikuna, vaid loivasin esimesse proovi vastu tahtmist. Täpsemalt – ei leidnud piisavalt head vabandust sinna mitte minna. Aga edasi sai mulle üha selgemaks, et Vennaskond on midagi, mis pole mitte ainult muusikaline kollektiiv, vaid tehakse midagi suuremat, ollakse väljas millegi olulisema kaitsel. Ja seda mitte ainult ühiskondlikus-poliitilises kontekstis, seda ka, vaid bändi kreedos ja loomingus on midagi, mida me ise ja ka kuulajad nii vajasid. Ma pigem ei tahakski seda defineerida ja küllap ka ei suudaks.

Tõnu Trubetsky. Helsinki, 1991

Tõnu Trubetsky. Helsinki, 1991

Kokkuvõtvalt oli kogu muusikaelu 80ndate lõpus võimaluste osas äärmiselt pärsitud. Esmalt tehniline ja materiaalne külg. Raha oli muutunud sisuliselt olematuks, kuid maksta kolm rubla kontserdipileti eest tundus paljudele ometigi hirmkallis. Samas pudeli viina eest kommertspoes tuli välja käia kahekümneviiekas. Inimesed lihtsalt ei suutnud harjuda, et nüüd on väärtused muutumas või muutunud. Seega oli esinemisi vähe ja vanad tegijad ei andnud üldse kontserte – see ei tasunud ennast lihtsalt mingist otsast ära. Eriti šokeeriv oli saabunud ajastu neile, kes harjunud n-ö era- ja firmapidudel (kolhoosid, igasugu EPT-d ja muud asutused) korralikult teenima. Need ajad olid möödas, vähemalt mingiks perioodiks. Seevastu Vennaskond andis enne taasiseseisvumist kontserte kohati peale makstes. See oli selgelt missioonitundega tegevus ja nii me ka seda võtsime.

Kui rääkida kontsertidest, siis enamusel korraldajatel polnud vähimatki kogemust. Võis olla nii, et lepiti midagi telefoni teel kokku (puudusid nii internet kui mobiilside), kohale minnes selgus, et (mõnikord vintis) korraldaja leidis, et tema ülesanne on uksed lahti teha ja vahel ka pileteid müüa... Tehnika oli muidugi olemas (nagu telefonitsi kinnitati). Vaadake ise – seal kuskil vedelevad mingid kastid, kohalikud on nendega hakkama saanud... Olen mänginud laval basskitarri läbi mingi suure VEF-raadio. Siis puudus ka turva ja korraldaja tuli hiljem bändilt nõudma, et tema üritusel on teie paha publik lõhkunud peldikus mingi sitapoti ja see tuleb nüüd esinejatel kinni maksta. Sellised arusaamad olid suhteliselt levinud.

Tuli olla loominguline, täiesti konkreetne probleem ja mitte harva olid näiteks pistikud ja ühendused. Ei olnud nii, et lähed poodi ja ostad ülemineku, aeg-ajalt sai neid ikka ise tinutatud, aga ka see ei pruukinud toimida. Sest 5-pin sisend oli joodetud mingi kohaliku jorsi poolt teisiti. Samas avanes aga uute tehniliste võimaluste laine pillide, kitarriblokkide, süntesaatorite, võimendite kättesaadavuse kohalt. Kuna hinnad olid hirmkallid hangiti endale kasvõi mingi mini-versioon lääne kvaliteettehnikast, mäletamist mööda oli Jim Arrow’l selline suveniiri mõõdus Marshalli kitarrivõim, mis mahutus peaaegu taskusse.

Üks meeldejääv kontsert toimus Lihulas aastal 1990. See oli Kuldhamba (korraldaja hambad olid kõik kullast) turnee esinemine, meiega koos Onu Bella ja ennast saba peale sättinud (kuskilt tekkinud) Mülleri Sass. Lihulas oli just Kultuurimaja valmis saanud (arhitekt Rein Tomingas, sisekujundus Eva Jänes), selline miniversioon Karla katedraalist – punased sametised istmed, parkett... Saali hakkas kogunema kohalik eliit, ülikondades-õhtutualettides keskealine publik. Anti magas keset lava... Saal läks puupüsti täis, ainult esimene rida jäeti tühjaks – selle keskel istus kohalik boss-esimees oma abikaasaga. Heasoovlik... Anti magas keset lava kerra tõmbununa ja teda ei hakatud üles ka ajama. Meenutas kuidagi Buñueli filmi. Publik vaatas, kuidas ta magab. Siis kell kukkus, läksime lavale, ajasime Anti üles... Anti võttis kitarri. Muretsesin, et mis saab – selline publik ja tehnika oli ka kust juhtus lapitatud. Üllataval kombel võeti meid hästi vastu, isegi mitte viisakusest, aga tõesti... Aplausid olid päris siirad. See kontsert ja veel mõned on siiani kogu tolle tormilise ja närvilise perioodi kompensatsioon ja leevendus.

Üldiselt ei andnud Tõnu kunagi milleski alla. Kord oli Anti esinemise unustanud ja vaatamata lootusetule olukorrale, kus kitarr puudus läksime ikkagi lavale. Bass, viiul ja trummid. Kõlab ehk paljulubavalt, aga ka tehnika oli olematu, basskitarr mängis lava ühes otsas, viiul teises ja üle kõige käis trummikolin. Kuskilt immitses ka vokaal. Toimus see Kirjanike Maja Musta Laega saalis ja on unustamatu seetõttu, et kui üritasin lähima publiku ees sõbralikult vabandada, et mu bass neile meetri kauguselt otse näkku plõnnib, siis vastati täiesti kurjalt ja vihaselt: Käi persse!

Anti Pathique. Turku, 1991

Anti Pathique. Turku, 1991

Allan Vainola ja Hindrek Heibre. Turku, 1991

Allan Vainola ja Hindrek Heibre. Turku, 1991

1990. aastal liitus meiega Allan Vainola ja põgenesime kogu bändiga Soome (va Maarja Ora, kes oli Vennaskonnast selleks ajaks lahkunud). Elasime kommuunielu ja seal sai ka uue koosseisuga tehtud esimene salvestus, andsime välja vinüül-singli. Aitas meid selles Sal-Saller. Muidu korjasime kurke ja hankisime saadud raha eest endale pille ja helitehnikat ja veel enne kui 1992. aastal Eestisse naasin olime juba n-ö kodumaal kuulsad ja kohaliku raskemuusika esinumber. Kõrvalepõikena lisan, et Soomes tekkis minul ja veel ühel kamraadil – Andres Rooväljal – esmane idee teha elektroonilise muusika ansambel Sõpruse Puiestee. Nimigi sai paika.

Kodumaal tagasi salvestasime Linnahallis Indrek Pattega legendaarse albumi „Usk. Lootus. Armastus.“, vähese raha tõttu sai see sisse mängitud ja miksitud kolme vahetusega – kogu plaadi tarvis jagus 12-18 tundi. Olgu öeldud, et mingeid mööndusi ei tehtud, omast vabast ajast ei hakanud ükski helimees küll rohkem vaeva nägema. Ometigi on selle albumi sound üks Vennaskonna parimaid. Erilised tänud ja kummardus siin ka Peeter Määritsale, kes salvestas enamuse Vennaskonna järgnevaid plaate.

Live helitehnikutest meenutan hea sõnaga FILA Rolandit, kellega ei olnud probleeme, aga vana kaader oli harjunud teistsuguse muusikaga, omaste ja juba tuntud bändide ja artistidega ja tihti tekkisid erimeelsused. Juba soundtšekis algas puldist mõnitamine – kusjuures julgen väita, et meie olime üldiselt vähemalt esmalt viisakad. Küll irvitati laulja hääle üle, soovitati pillid häälestada jne. See näis toona kohati jõhkralt ülekohtune, sest Vennaskond tõi publiku, korraldajad olid juba aru saanud ja pannud meid peaesinejaks, aga nupukeerajale see ei meeldinud, tema sissetulek ju sellest ei sõltunud (vähemalt nii ta arvas)... Võtab siiani pisara silma (ilma naljata) kui Rock Summeril, mida teenindas tookord Taani helifirma ja kes suhtus esinejatesse nagu staaridesse (tegelikult lihtsalt normaalselt ja hoolivalt) ja kus pärast live’i pealaval tuli backline’i mees ja otsis mu lava tagant sadade artistide ja korraldajate seast üles ja tõi mulle mu pooliku viinapudeli „Surm purjede all“, mille olin lavale unustanud kätte ära. Mul jäi suu lahti...

Kui minna filosoofilisemaks siis toimus selline põlvkondade vahetus ja kuskil 90ndate esimese poole lõpus hakati aru saama, et kes toob publiku, sellesse võiks ka normaalselt suhtuda, kuigi võib-olla enda muusikaline maitse on teine. Ühesõnaga lepiti ja muudeti ka hoiakuid, milline see õige muusika olema peab. Mõiste „professioon“ jõudis vaikselt korraldajatele kohale.

Kindlasti ei saa Vennaskonna puhul mööda manager Kalju Oonast, kes seisis hea selle eest, et kõik toimiks ja nii oli meil võimalus elada teatud mõttes ENSV pohhuismis edasi. Murrangulistel aastatel, kus enamus üritas ellu jääda jätkus meil suhteliselt kohustustevaba mõnus ja materiaalselt kindlustatud eluke. Kontserdi eest võisid saada tavalise inimese keskmise kuupalga. Kalju oli see, kes meie eest hoolt kandis, rahadega tegeles ja viimaks saime isegi igakuist palka. Hilisemalt kui Kalju kontserdikorraldamisest loobus algas ka teatud materiaalne allakäik – keegi meist ei olnud kuigi hea organisaator – ja sellest tulenevad vastuolud ja konfliktid.

Kaspar Jancis. New York, 1999

Kaspar Jancis. New York, 1999

Camille Camille. Antsla, 1993

Camille Camille. Antsla, 1993

Viiuldaja Camille’i Vennaskonnaga liitudes oli meil nüüd ka naisliige, kes andis bändile lisasära ja pidi kannatama suhteliselt maskuliinse seltskonna kohati karmivõitu suhtlust. Kuid, kes õrnema soo esindajana kutsus juba oma kohaloluga korrale ja mõnigi lollus jäi õnneks poolikuks või ära.

Ülari Ollikust ehk Mättast võiks kirjutada eraldi raamatu. Temaga kaasnesid spetsiifilised Mätta fännid, kellest enamus olid üle keskmise alkoholilembelised, suutsid ennast igale poole toppida, olid alati platsis, tarbisid enesestmõistetavalt bändile ettenähtud hüvesid – sööki ja jooki ning hõivasid esimestena meile broneeritud hotellitoad. Ja kes vääriksid samuti vähemalt novelli või lühifilmi. Ühel ööl avastasime, et meie bändi akordionist on lisaks kõigele ka aktiivne ja regulaarne ööraadio vestlussaadete külaline. Telefonitsi. Ja pläriseb seal täiesti suvalist jura – annab ülevaateid bändi tegevusest, liikmete eraelust ja avaldab arvamust kõigest, mis maailmas toimub, viimast osaliselt ka Vennaskonna nimel. Saatejuhtidel oli muidugi nalja nabani. Muidu vabameelne bänd keelas taolised etteasted kategooriliselt ära. Üldse oli Mättaga kohati tükk tegemist, kuid kui Mätas sai endaga hakkama, siis noore Kaspar Jancise eest tuli hoolitseda põhjalikumalt. Joogine Kaspar suutis alati midagi korraldada, toimis nagu purjus aatomik, toppis ennast igale poole, õiendas kõigiga, ronis sinna, kuhu polnud vaja jne. Kord valas ühel joomingul pikkade blondide juustega neiule siirupi pähe... See kõik vajas lahendamist-leevendamist ja sekkumist ja vaatamata Kaspari geniaalsusele oli ta minu jaoks nendel aegadel üks suur murelaps. Konfliktid juba hüüdsid vintis peaga Kaspari saabudes ja lõppesid sellega, et ta tõsteti öösel Tartu-Tallinn liinibussist politseijaoskonna ukse ees maha. Kaspar aga mitte ei jooksnud minema, vaid läks ja hakkas politsei ust taguma. Päästke, bussijuht ahistab! Seepeale jooksis bussijuht bussi tagasi ja andis gaasi.

Allan Vainola. Turku, 1991

Allan Vainola. Turku, 1991

Üldiselt ei ole mul 90ndate algusaastatest meenutada midagi väga toredat peale selle, et see oli mu noorus. Aeg oli läbinisti verine ja ohtlik. Suurüritustel toimusid pidevalt vaatamata turvameeskonnale (või nimelt tänu neile) mingid kaklused ja peksmised. Mitte otseselt esinejatega (ka seda juhtus), vaid ikka sai keegi publikust rämedalt tappa jne. Kord loobiti meid pudelitega, osa publikust ootas juba diskot ja nende meelest olime me jäänud lavale liiga kauaks. See oli ikka korralik rahe, mis tuli. Läksin basskitarriga päris lava ette, et esimesed prožektorid silma ei paistaks ja ma näeksin, kust midagi lendab. Sellele järgnes massikaklus, kus keegi millestki aru ei saanud. Selgus, et paljud dressinimesed olid hoopis Vennaskonna fännid ja nii jäi lahtiseks, kes keda lööb. Põgenesin sellelt ürituselt naisega kiirabiautos, meedikud sättisid ennast kiiresti minekule, et mitte haavatutega tegeleda, meiega sarnaselt käitusid ka kaks keskealist politseinikku, kes samuti peale trügisid ja kogu tee linna häbelikult „kuradeid“ pobisesid.

Pikematel turneedel käisin alati kohalikus juuksuris pead pesemas. See oli ainus koht, kus said silmad kinni massaaži. Muidu oli ümberringi üks hullumeelne rock’n’roll. Keegi lõi kellelegi kitarri pähe pooleks. Trummar Rainis Kingu otsustas ühel Tartu kontserdil, et tema ei viitsi ja jääb hotelli magama... Publikut oli kogunenud paari tuhande ümber, oodati... Bändil endal oli kõigest nii kõrini, et lõpuks olin sunnitud talle üksinda taksoga järele sõitma. Rainis vedeles voodis, jõi pudelist rummi ja vaatas südamerahuga MTV-d. Pidin siis keelitama, põlvili paluma, et ta ennast voodist üles ajaks. Taksosse istudes võttis ta maast telliskivi, istus ette, pani tellise endale põlvedele ja jõllitas juhile pikalt ja tähendusrikkalt otsa. Ütlesin, et sõidame, sõidame, kõik on korras... Juht ütles, et tema tellisega ei sõida. Ütlesin, et hakkame sõitma, teepeal lahendame selle küsimuse...

Kõige hullemad olid festivalid ja suurüritused. Keeldusime mängimast Margus Turu üritustel, aga siiski räägiti meid ära. Turu ise suhtus Vennaskonda isegi südamlikult. Kuid kogu ümbritsev mäsu oli midagi sellist, mida isegi meenutada ei taha... Teine üritus, mida ei taha mäletada oli Pühajärve Beach Party. Diskoskeene oli nagu konkurendiks ja samas ei olnud üldse. Tänaseni on alles kaks suurimat tegijat, kes publiku kokku tõid ja teevad seda siiani – 2 Quick Start ja Vennaskond. Mõlemad on populaarsed ka noorte hulgas. Lisan Tuberkuloitedi, Terminaatori, JMKE ja veel mõned.

Eriline nähtus oli nendel aastatel kindlasti Jää-äär, kes viljeles vastupidiselt üldisele verisele kauboikapitalismile muusikat mingist unenäolisest-romantilisest maailmast ja kus inimesed tegelesid veel (või jälle) armastuse, kurbuse ja igatsusega. Vähemalt mind aitas Jää-ääre muusika nendel aastatel meeles pidada, et kuskil on ka teistsugune elu. Lootust oli ka Vennaskonna lugudes, otsesõnu isegi rohkem ja jõulisemalt, ruum ise suurem ja mitte nii isiklik. Eelkõige oli Vennaskond võitluslik.

1994. aastal tabas mind elektroonilise muusika vaimustus ja hankisime Gravis UltraSoundi helikaardi. Sellega sai tehtud lugu „Disko“ ja mitmed trummipõhjad albumile „Võluri tagasitulek“. Kuna arvutid olid aeglased, siis kõpitsesime seda Andres Aule korteris, kellel oli toona päris korralik, vist juba 486 protsessoriga riistapuu. „Disko“ nokitsemisele kulus mitu kuud ja viimaks oli oht, et kuna sünkroonimine stuudiomakiga puudus ei saagi seda linti. Sõna otseses mõttes päris viimastel minutitel enne salvestuse lõppu oli kogu bänd Linnahalli puldis liugureid liigutamas ja tegi n-ö live miksi. Helimees Peeter Määrits läks selleks ajaks „sööma“, sest korra järgi ei tohtinud ta kedagi võõrast puldi taha lubada.

Üldiselt elasime aga omavahel aktiivselt suheldes ja bändielu, võiks küll öelda, et see oli läbinisti elustiil kõige sinna juurde kuuluvaga. Pisut eristas meid vast see, et osa liikmeid olid alkoholilembelisemad ja teised vähem ja kes kuskil linnaosas pesitses. Tihe läbikäimine oli ka sõprusbändi Tuberkuloitedi liikmetega, kellest mitmed olid kolinud Sindist pealinna ja stalkisime nendega konspiratiivkorterites, mingite fännide juures ja mõnikord nädalaid koju jõudmata. Ka minu köök oli kogunemispaik, kus toimusid maailmamuutvad keskustelud, vaene köögilaud sai nii mõnegi paika paneva rusikahoobi.

Anti Pathique ja Tõnu Trubetsky. Tallinn, 1993. Foto: Teet Tibar

Anti Pathique ja Tõnu Trubetsky. Tallinn, 1993. Foto: Teet Tibar

Meie Vennaskonnast lahkumine 1996. aastal (Anti Pathique’i ja Allan Vainolaga, kes bändiga hiljem taas ühinesid ja mängivad Vennaskonnas tänaseni) oli tegelikult suhteliselt rahumeelne, suuremat riidu ei olnud. Isiklikult pelgasin nendel aastatel, et minust võib saada alkohoolikust vananev muusik (olin siis kõigest 27-aastane) ja seda ma ei tahtnud. Alkoholism kui haigus tabas mind hoopis hiljem ja pealtnäha palju rahulikumat tööd tehes ehk ajakirjanduses. Mis on tagantjärgi vaadates vaimselt kindlasti muserdavam keskkond (ma ei ole olnud kirjutav ajakirjanik), kuigi reflektoorsed närvid kannatavad ehk vähem. Ka tekkis eriarvamus tulevikuvaadetes. Osa Vennaskonna liikmetest unistas maailmavallutamisest ja kuna see jäi teiste jaoks pigem utoopiaks, siis ei olnud pärast plahvatuslikku edu ka väga siduvat perspektiivi. Tõnu näiteks tahtis osta suurt LAZ-bussi, millega me läheksime Euroopasse turneele, see teema ketras proovist proovi ja küsimusele, kes juhib vastati umbmääraselt, et küll keegi ikka, Rainisel näiteks on vastava kategooria load... Rainisel pidi hing kinni jääma... Et ma hakkan teile kaineks bussijuhiks!?

Ei tea, kuid mingist otsast oli toonane muusikaline vastandumine vahest isegi omamoodi lihtne. Täna kuulan ma meeleldi ka sellest ajast kohalikku poppi ja süda läheb soojaks kui see kuskil väikelinna baaris-kohvikus mängib. Nagu on küllap ka vastupidi. Kunagised vaenlased (ja seda paljuski muusikalise maitse pinnalt, kuigi mitte ainult) on nüüd sõbrad ja naabrid. Ei oska ega julge arvata, kas nii läheb ka praeguste vastandumistega. Tänased erisused tunduvad kuidagi abstraktsemad, ideoloogiad aga mõistetelt põhjapanevamad kui metal-punk-disko ja seetõttu ka ehk püsivamad, positsioonid ei seisne selles, millist sagedust su kõlar mängib (sest lõpuks on kõik ikkagi vaid helilaine).

Üldistades oli 80ndate lõpus ja 90ndate esimeses pooles muusika tegemine, kontsertide andmine ja seda eriti uute tulijate jaoks miski, mida võib pidada eneseületuseks, igal juhul ebanormaalseks katsumuseks. Ja tegelikult ei saa lõpuni siiani aru, kuidas see ikkagi teoks sai. Kui Vennaskond ja alternatiivbändid-kitarripundid tegid seda paljuski missioonitundest, siis oli isegi natuke mõistmatu, miks sidus ennast nii vaevalise alaga tantsumuusika seltskond. Nüüd arvan, et vaevalt see sai olla ainult sissetulek või edevus, küllap oli ka neil mingi sisemine vajadus, millest meie nendel aastatel aru ei saanud.

Kirsiks tordil on hea lõpetada sellega, et Vennaskond ja John Lydon ühel laval on kindlasti midagi, millest me toona unistadagi ei osanud, aga mis nüüd teoks on saamas (12. oktoobril 2023 esinevad Vennaskond ja PiL koos Tallinnas). Kõik, mida sa soovid ja palud, see ka täitub. See usk on ehk Vennaskonna liikmeid ja muusikat mingil veidral kombel alati saatnud.

 

MAIT VAIK
on kirjanik ja muusik.
Aastail 1989 – 1995 mängis ta ansamblis Vennaskond basskitarri, osaledes ka kollektiivis muusika ja tekstide loojana.
2002. aastast tegutseb Mait Vaik Sõpruse Puiestees, olles ansambli enamiku tekstide autor, kirjutades ka heliloomingut.

Vaata ka Vaigu teksti “Väljad ja võimalused” kunstnik Sven-Erik Stambergist ja Nato Lumi kirjatükki Kohvik, “Tõendeid olemasolust” (mõlemad Epifanios 16/2018).