Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Madis Nestor

INTERVJUU CORNERSHOPI LÖÖKRIISTAMÄNGIJA JA HELITERAPEUDI PETE BENGRYGA
August Künnapu

INTERVJUU GERALDINE SWAYNE ́iga
Harry Pye

Intervjuu Gina Birchiga
Harry Pye

KAKS REISI JA ÜKS LUULEKOGU
Vilen Künnapu

USK LOOTUS ARMASTUS: MEENUTUSI VENNASKONNAST
Mait Vaik

KIMBUKE LUULETUSI MAIT VAIGU VARAJASEST PERIOODIST

TAKSOFONISTI ELU MÕTE
Nato Lumi

VALIK TAAVE TUUTMA LUULETUSI

AUGUST KÜNNAPU MAAL MARJU KUUDIST

MEESKOND

TAKSOFONISTI ELU MÕTE

Mu sõber – muusik, lähedane inimene, saksofonist, kes alustas oma karjääri kandlekeeltele peale puhudes ja kes mingil hetkel sai aru, et mõte on küll võib-olla huvitav, aga kannel ei ole siiski puhkpill ja läks saksofonile üle, ja kes ise kutsub end eesti ainsaks taksofonistiks, sest sõidab nii taksot kui puhub saksofoni – oli nõus mulle telefoni teel rääkima, mis on elu mõte. Elu mõte on tema jutu lõpus, aga ärge seda kohe lugege, siis pole huvitav.

Tutvusime taksos. Tal on tohutu kopsumaht, kuna ta tegeles nooruses aerutamisega. Vanemad panid ta alguses ratsutamise trenni, aga sealt ta tuli ära. Aga see pole hetkel nii oluline. Kui siis ainult see, et ta hobuse nimi oli Monokkel – täiesti totter nimi – ja arusaadav, et ta sealt trennist ära tuli, sest tal olid väiksena endal prillid ja see mõjus umbes nii, et „prillipapa, istu Monokli selga”. Ma ei tea, mida need vanemad tal üldse mõtlesid. Nii. Kuhu ma jäingi.

Ta räägib peaaegu alati kõik ühe hingetõmbega välja, aga seekord oli ta mõtlikum. Öine aeg ikkagi, kui talle helistasin. Igatahes ta ütles mulle nii:
„Ma olen taksofonist. See tähendab saksofonist, kes sõidab taksot.
Pilli mängides puhun endast välja. Vahepeal hingan sisse ka muidugi, aga häält teeb see siis, kui puhun välja. Taksot sõites hingan põhiliselt sisse ja välja puhun vähe, sest siis on mu heliks kohalejõudmine, mitte helide tekitamine. Kuigi vahel puhun ka välja (ehk räägin). Igatahes. Helid on minu jaoks olulised.

Kui astun hommikul välja ja teen viimase suitsu enne kui rooli istun, siis linnud laulavad ja tänavamüra on veel vaikne. Tõmban autoukse kinni. Suht plekine heli, kuna mu auto ei ole õnneks kallis. See on heli. Keeran võtit. See on heli. Ja panen mootori tööle. See on heli. Ford. Hämmastavalt vaikne 1,6 turbodiisel. 81 kw.

Kui sõidan vaikuses (püüan seda enamasti mitte teha, aga KUI sõidan vaikuses), siis inimesed, kes on otsustanud minu taksos sõita, hingavad. See tähendab, et nad on elus, elavad. Ja elamine on heli. Ja inimesed räägivad. Omavahel, üksi või telefoniga. Ja see on heli.

Taksojuhi amet on tuhandekordselt liialdades preestriamet ja kõik helid, mis mu taksos kostuvad, peavad jääma minu teada. Igatahes anonüümseks. See on mu vastutus. Nad usaldavad ja eeldavad minult seda. Enamasti.

Aliis Vatku illustratsioon

Joonistus: Aliis Vatku

Ja ma kuulen ja kuulan palju. Olen oma heliagentuuri spioon. Aga info, mille kogun, jätan enda teada. Puhun pärast saksofoni kaudu välja. Vahel karjun välja. Harva. Aga jah.

Mida ma hiljem laval välja puhun? Mina, taksofonist – sellest, mida ma taksos tunnen ja kuulen? Raevu elu formaalsusest, tühjadest sõnadest lähedaste vahel. Kes võibolla kunagi olidki lähedased. Vaiksemaid mõtlikke helisid võimalusest kõik see taastada. Valu teadmisest ja tundest, et see ei taastu. Hämmastunud kriiksatusi nii kummalisest inimesest, kelle keelt ja naeru ma ei suuda lahti kodeerida.

Mõtle: tuleb mees, telefon käes, taksosse istudes ainult noogutab ja räägib edasi mingis keeles, mille kõla ei meenuta mulle mitte midagi, ja vahepeal lakkamatult naerab. Plaanin küsida, mis keeles ta räägib – terve tee otsin võimalust, et seda küsida – aga ta räägib ja naerab terve tee ning läheb siis välja, korraks noogutades, ja räägib ja naerab õues edasi, hoogsa sammuga eemaldudes. Mis see oli? Kes see oli? Mida ta naeris? Milles nali seisnes? Kas kõik on nii naljakas?

Kerges joobes naine koos kaheksa-aastase pojaga, kes küsib minult siiralt, et mis sa arvad, kas ma peaks päriselt ka eesti keele ära õppima. Ta poeg ütleb selle peale, et ma juba inglise keelt õpin, mitut sõna tean – ja kui ma ütlen poisile, et inglise keelt räägivad põhiliselt inglased, ameeriklased ja et Eestis räägitaksegi põhiliselt eesti keelt, sest siin on Eesti – siis poiss jääb istuma ja mõtleb midagi. Tükk aega istub ja ei taha taksost välja minna, ema juba ootab väljas. Mida poiss mõtleb? Püüan ta mõtteid või tunnet endast läbi saksofoni välja puhuda. See heli on vaikne, katkendlik ja avar. Selles pole sõnu, selles on mingi seisund, nagu täidetud tühjusetunne Lasnamäe kanali serval seistes, eemal kumavad kesklinna tuled.

Noor õnnelik naine, kes sõidab perekonnaseisuametisse. Kui küsin, kas võin õnne soovida abiellumise puhul, siis ta vastab, et õnne võib soovida küll – aga lahutuse puhul. Ja ta särab, ta tõesti on õnnelik, seda on näha.

Lühikese vurtsatuse puhun välja kalgi vanema naise pilku, kes lubab taksost lahkudes, et mul tuleb jama, kuna keeldusin sõitmast sinna, kuhu sõit oli võimatu. Aga see on lühike vurtsatus, korraks.

Puhun välja puhast infovälja kaunist erikeelsest paarist, kes sõidavad koos suurt kimpu roose ostma ja siis otse kalleimasse restorani, mille ees juba kümne sekundi pärast valmib selfi. Mõtlen, kumb seda tahtis ja kelle jaoks, aga olgu nii. Puhun lihtsalt välja oma uudishimu, milles ei ole vastuseid.

Puhun röögatusena välja (aga seda ma kontserdil ei tee, ainult omaette kodus) 150-kilose elajamehe toore krooksatuse, kes möödaminnes mind ilmselt kergesse koroonasse nakatas, sest ta köha, nagu kõik muu, oli puhas unustust vääriv aeg.

Puhun välja vaikuse tänulikkuse eest pikast sõidust, kui kuulasin sisukat raadiosaadet, mis algas täpselt siis, kui algas sõit, ja lõppes siis, kui jõudsin kohale. Täiuslik sõit sisuka saatega ja suurima tipirahaga, vaikides. See on pausikoht mu saksofoniloos.

Puhun väga ettevaatlikult välja neid tundeid, millest rääkida ei taha, sest olen pisut ebausklik. Tajutav võitlus silmade kaudu. Ja haistmise ning kehakeele kaudu. See on džungel. Vahel, pärast sellist sõitu, vajan pikka pausi. Karmi suitsupalvet.

Tihti puhun end taksost välja, see on küllaltki tihti. Aga muusika päästab ja laseb mul tagasi tulla, ka siis, kui ei taha ja kui ei jaksa, aga on vaja.

Puhun välja ka selle äratundmise, kui ma ära tuntud olla ei taha – selle kaitseks on kollased lennoniprillid. Lõpuks ma nad leidsin, sobivad – piisavalt läbipaistvad, et meenutada inimest, kel on silmad, mis näevad teist inimest. Piisavalt ilmet muutvad selles elurollis. Tuleb julgeda avatud olla. Aga alati ei suuda.

Puhun kontserdil alati välja ka Tallinna ilu, milles olin kogu elu elanud, aga mida ma ei tundnud. See on tegelikult pikk soolo, selles on palju teid ja kummalisi kauneid kohti. Oo jaa, Tallinn ongi ilus. Kusjuures ongi! Võtke paak täis ja sõitke ta läbi: 3 päeva, siis näete ise. Ükskõik kui hästi arvate Tallinna tundvat.

Aga põhiliselt puhun ma välja seda muusikat, mida autos kuulata saan ja mis mind vaimustab. Autos on võimalik see aeg võtta. Mujal enam ei ole. Taksofonisti elu mõte on kuulata muusikat ja olla elu helide keskel. Ma praegu pean lõpetama. Mul on tellimus. Kui te ei tea, mida elus teha, kuulake Bob Dylani lugu Love Sick. Hetkel kõik.”

Taksofonisti takso sisemus

Takso sisemus. Foto: Mart Aas

NATO LUMI
Inimest meenutav analüütik.
Mingi koguduse liige on ta ka minu arust, aga ma ei mäleta millise. Aga võibolla ma eksin.