Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20        
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Anna Kaneelina

MINU RAAMATUKOGU
Fred-Erik Kerner

INTERVJUU VAIMSE MENTORI MARIA-REENEGA
August Künnapu

INTERVJUU KESK-EESTI MEEDIUMI MARGUS MARIPUUGA
August Künnapu

Valik el – MArone M luulet ja tÄhelepanekuid

STEPHEN ELLCOCKI MAAGILISTE KUJUNDITE VARASALV
Harry Pye

Aeg-ruumi kera
Vilen Künnapu

KAS VAIMSUSEL ON NIMI?
Mathura

INTERVJUU JAMAICAL RESIDEERUVA KUNSTNIKU TARRVI LAAMANNIGA
August Künnapu

Intervjuu noore Tartu maalikunstniku INGMAR ROOMETSAGA
August Künnapu

PORTRETEERIDES PORTREETEERIMIST
Jan Kaus

Valik Kai Kitse luulet

A. G. Belli tetraeedrilised tuulelohed

MEESKOND

Portreteerides

portreteerimist

Mõtteid kujutava kunsti ilukirjanduslikust kujutamisest

Kujutava kunsti ja ilukirjanduse omavahelisi seoseid annaks uurida mitmest otsast. Poleks keeruline vaadelda raamatute ja nende lugemise kujutamist maalikunstis ning samamoodi saab eri viisidel käsitleda seda, kuidas on kirjeldatud ilukirjanduses kujutavat kunsti ja kunstnikke. Leidub isegi juhtumeid, kus need kaks suunda omavahel põimuvad: loetagu kas või George Steineri võluvat käsitlust Jean-Baptiste Siméon Chardini maalist „Le Philosophe Lisant“, mis võimaldab autoril ilmestada klassikalise kirjasõna tähendusest kõnelevat esseed lugevat inimest kujutava maali abil.

Pakun järgnevalt ülevaate mu lugemislauale sattunud ilukirjandusteostest, peamiselt romaanidest, mis käsitlevad kujutava kunsti ja/või kunstnikega seotud küsimusi. Siinne käsitlus ei taotle ammendavust, samas pole raske osutada kõige ilmselgemate näidete nagu Oscar Wilde’i „Dorian Gray portree“ või William Somerset Maughami „Kuu ja kuuepennilise“ kõrval teistele sarnase fookusega teostele.

Jätan siinsest vaatlusest välja viited eesti ilukirjandusele – see rakurss vajaks eraldi käsitlust. Meenub Heie Treieri terav artikkel „Kirjanik kännukuningas, kunstnik
supilusikas“ (Eesti Ekspress, 29. aprill 2004), milles ta väidab, et eesti kirjanduses kujutatakse kunstnikku „tihti totakana, kes ajab arusaamatut juttu suust välja, kunstnik on “terve mõistuse” seisukohalt ärapööranu, kellega võrreldes saavad kõik teised tunda üleolekut. Kunstnik on eesti kirjanike käsituses indikaator, kelle olemasolu näitab, kui tublid ja “normaalsed” on kõik teised kodanikud ja muidugi eriti kirjanikud.“ Treieri süüdistusele reageerib siinne artikkel kaude. Olgugi et siinsed kunstiteemalise belletristika näited pärinevad väljastpoolt Eestit, osutavad need kõik sootuks vastupidisele hoiakule: kujutavasse kunsti ja kunstnikuks olemisse suhtutakse siira sisseelamisega, kunsti esitatakse kui ilukirjanduse ammendamatut huviallikat.

Nagu sai juba öeldud, on kujutava kunsti ilukirjanduslikku käsitlemist võimalik
lahterdada mitmeti. Kõige kergem oleks jagada tekste fakti ja fiktsiooni eristuse kaudu, vaadelda seda, millised teosed kasutavad päriselt elanud kunstnike biograafiaid ning millised mitte. Esimesi tundub olevat teistest vähem – kirjandushuvilisele võib meenuda alustuseks kõige klassikalisem näide, Honoré de Balzaci „Tundmatu meistriteos“, mille keskmes figureerib 16. sajandi barokk-kunstnik Nicolas Poussin. Uuemas kirjanduses on üks huvitavamaid näiteid soome kaasaegse kirjaniku Rakel Liehu romaan „Helene“, aluseks hinnatud modernisti Helene Schjerfbecki elu ja looming. Samuti leiab raamatuid, kus väljamõeldis ja tegelik elu ühte põimitakse – äsja mainitud „Kuu ja kuuepennilise“ kesksel karakteril on fiktiivne nimi (Strickland), kuid eluline taust (Paul Gauguin).

Mulle endale tundub kõnekam jagada kunstialaseid romaane probleemikeskselt. Siin tundub olevat kaks suuremat suunda, mille alla on peitunud kolmas.

Esimene suund kujutab kunstniku või kunsti sotsiaalseid dilemmasid. Need jagunevad üldjoontes kaheks – on konkreetsed dilemmad ja üldised, eksistentsiaalsed dilemmad. Esimeste alla saab asetada romaanid, mis tegelevad mõne konkreetse kunstielulise küsimusega nagu võltsing (Torgny Lindgreni „Pistodaga madonna“) või ideede vargus (Siri Hustvedti „Lõõmav maailm“).

Ent needki raamatud käsitlevad kas või riivamisi kunsti ja kunstnikuks olemise üldisemat dilemmat, milleks on ühiskondliku elu ja kunsti vaheline paratamatu pinge. Kõige laiem üldistus kõlaks umbes nii: kuidas lepitada omavahel kunstiteose ja kunstniku ainulisust ning sotsiaalsuse ning sellega kaasneva moraali üldiseid väärtusi? Üks levinumaid vastuseid sellele ütleb, et lepitus polegi võimalik. Põhjus on lihtne – sotsiaalne kõrvalisus või suisa sobimatus kuulub kunstnikuks olemise juurde. Norra kirjaniku Jens Bjørneboe romaani „Mooramees“ keskne tegelaskuju, Semi-nimeline kunstnik tunneb, et „ei saa ilmas elamiseks mingisugust abi, ja sellepärast peab ta end siin võõrana tundma“, teiste inimeste „mõistlik ja
mõttekas maailm oli tema jaoks seosetu sonimine, metsik ja hullumeelne unenägu“. Sem esindab kunstnikku, kes ei suuda välise, sh ühiskondliku elu survele vastu astuda, sest ühiskonnal puudub temasuguse natuuri jaoks turvavõrk. Kunstniku enda elu kangastub sellises vaates üksinduse kunstina, ainult üksindus võib viia välja tõelise kunstini. Tuleb olla sotsiaalselt üksi, et saada kunsti abil üheks millegi ühiskonnast suuremaga.

Olgu, mis on, ent enamasti, väljaspool ideoloogiaid, sh mitmetes ilukirjanduslikes kujutlustes, tundub olevat selge, et kunst ei kuulu rahvale. Kui see kellelegi ülepea kuulub, siis kunsti loovatele ja mõtestavatele üksiklastele. Seda mõttehoovust väljendab võitluslikult austria kirjaniku Thomas Bernhardi romaani „Vanad meistrid“ tige, ent vaimukas üksiklane Reger: „Tõenäoliselt kannatan ma veel ka kunstiegoismi käes, nagu mina seda nimetan; mis kunsti puutub, siis tahan ma, et kõik kuuluks ainuüksi mulle /…/ ma tahan, et ainult minul üksi oleks Michelangelo, Renoir, Goya…“ Regeri käsitlusviisis vastandub elu ebatäielikkus kunsti täiuslikkusele (või õieti selle täiuslikkuse ideaalile, millele kunst enamasti alla vannub). Seega ongi täiuslik kunst selline, mis on rebinud ennast vabaks elu ebatäiuslikkusest.

Sellises vastamisi asetuses kaasneb kunstnikuks olemise ja kunsti tegemisega sageli küsimus: kas rakendada elu kunsti teenistusse või kunst elu teenistusse? Selle dilemma käes vaevleb Balzaci Poussin, kes ütleb oma armastatule Gillette’ile – olles tahtnud pakkuda neiut tolle meelehärmiks suurele meistrile modelliks: „Ma olen eksinud. Minu kutsumuseks on armastada sind! Ma pole kunstnik, olen armastaja. Kadugu kunst kogu oma saladustega!“ Muidugi, Poussin valetab siin nii armastatule kui ka endale. Ta on küll armastaja, ent kõige rohkem armastab ta kunsti – siin tuleb nähtavale võimsa mõjujõuga käibetõde, et kunstnik saab ennast tõeliselt teostada ainult siis, kui riskib sotsiaalses elus ebaõnnestumisega. Kunstnikul on võimalus luua midagi olulist vaid siis, kui ta on valmis ohverdama kõik ülejäänu. Seega on kunstiga tegelemine oma olemuselt antisotsiaalne; kunstnik sarnaneb kierkegaardlikule religioossele inimesele, kes peab tõstma lihunikunoa konventsioonide altari kohale ning purustama seosed üldisteks hüvedeks peetavate juhistega, allutama üldised kombed jagamatule sisetundele. George du Maurier’ kuulsas romaanis „Trilby“ mõtiskleb kunstnik väike Billee nii: „Kunstnik peaks töötama väljaspool ühiskonda, olema selle õelusest ja tühisusest üle… elama ainult oma tööle. /---/ Armastus on üle kõige, armastus teeb kõik võrdseks – armastus ja kunst…“ Ei tasu unustada, et „Trilby“ ilmumise ajal olid isiklikud tunded allutatud üldistele kommetele; olukord, millest praegune maailm on nõnda prii, et kommete ja tunnete omavaheline suhe kipub kalduma pigem kommete kahjuks.

Ent väikse Billee armastuse ja kunsti võrdlus on laiemaltki kõnekas – tõelist kunsti saab seostada tõelise armastusega seetõttu, et viimane võib samuti olla irratsionaalne ja antisotsiaalne, kõiki kombeid ja kokkuleppeid eirav, mingile seletamatule sisetundele alluv. Millest omakorda saab tuleneda hoiak, et tõeline looming on samuti omamoodi armuakt, ühinemine millegagi väljaspool sotsiaalse elu konventsioone, nende piiravatest survest vabana. Kunsti sisemist sundi kirjeldab ilusasti Michel Houellebecq oma romaanis „Kaart ja territoorium“. Teose peategelase, fotograaf Jed Martini arvates tähendab „kunstnikuks olemine ennekõike seda, et tuleb kuuletuda. Kuuletuda salapärastele, ettearvamatutele sõnumitele, mida tuleb religioossete uskumuste puudumise tõttu ja paremat sõna leidmata nimetada aimusteks.“

Ootused kunsti üldise, ühiskondlikult jagatava kasulikkuse osas võivad juhtida kunstniku väljapääsmatusse olukorda. Sedasi juhtub August Strindbergi romaanis „Punane tuba“ Olle Montanuse-nimelise kunstnikuga, kes ei suuda ületada sotsiaalse elu ja kunstnikuelu vahelist vastuolu: üldkasulikku tööd rabades tunneb ta närbumas oma hinge, kunsti tehes tajub ta survet olla kasulik, ent „kui kunstiteos tahab olla kasulik, ilmutab mingit eesmärki või tendentsi, siis on ta inetu…“ Sedasi mõeldes peab Montanus ennast aga kõrgiks, kunstitegemise egoistlik õnn tundub õigustamatu, sest see ei pruugi viia kunstnikku tema ihaldatud täiuseni – vaim on tugev, liha nõder.

Paremal juhul õnnestub kunstnikul püsida korrakski kunsti absoluutsuses, mil elust eemaldumine muutub justkui uueks eluks – või vähemalt juhatab uue eluni. Liehu raamatus unistab Schjerfbeck „kunstist, mis paneb inimest sukelduma jäistesse sügavustesse pärli otsingule – pärli, mis müüdi järgi heidaks valgust kogu inimsoo palgele.“ Jäisesse vette sukeldumise metafoor on täpne: kunstitegemise kompromissitus on ohtlik. Montanus on selle tabav näide, sest ta lõpetab enesetapuga.

Saksa sotsioloog Niklas Luhmann kirjutab, kuidas „kunst viitab sellele, et võimalikkuse mänguruum ei ole ära kasutatud ja loob seega reaalsuse suhtes vabastava distantsi“. Siin jõuamegi kunsti loomise ja kunstnikuks olemise teise dilemmakogumini: kognitiivsete, psühholoogiliste pingeteni. Kunstiteos on reaalsusse sisenenud kujutlus, reaalsuses aimamatu võimalikkuse realiseerumine (mis võib ühtlasi laiendada reaalsuse või siis reaalsuse kohta käivate kujutluste „pindala“) ning see toob sageli kaasa kunstniku nägemuse ja kunsti vastuvõtja vahelise kognitiivse dissonantsi. See pole ainult moodsa kunstikeele probleem. Hanya Yanagihara suurromaan „A Little Life“ (mida pole veel kahjuks eesti keelde tõlgitud) kujutab neljaliikmelise sõpruskonna elu New Yorgis ning üks neist, JB, on kunstnik. Kui raamatu keskne tegelane, kohutavate lapsepõlvetraumadega Jude vaatab JB fotorealistlikke maale iseendast, on tal neid raske omaks võtta, „eristada kunsti kaunidust vastumeelsusest, mida ta enda kujutise vastu tunneb“. Siin ilmneb, kuidas (õnnestunud) kujutise ja kujutatava vahel on alati ebakõla, mõnikord isegi lõhe; midagi püsivalt lahendamatut. Kui Yanagihara kirjeldab seda ebakõla kunstiteose vastuvõtja poolt, siis Siri Hustvedt annab selles küsimuses sõna kunstnikule: „asju tuleb tõsiselt pingsalt vaadata, sest mõne aja pärast pole see, mida sa näed, üldse mitte see, mida sa arvasid vaid veidi aega tagasi nägevat. Igasuguse muu isiku või objekti vaatamine tähendab, et see muutub järjest võõramaks ning sa näed üha rohkem.“ Tsitaat on kõnekas, see eristab nägemist ja vaatamist, st esimene annab teisele põhja, samas ei vii esimene ilma teiseta olemuslikuni. Ent mis on olemuslik? Muutuvus, muutuvuse üldine tõsiasi; see, et on ainult üks asi maailmas, mis ei muutu – muutumine ise. Muutumine aga tähendab ebakindlust: kas või siis seda, et omane võib muunduda võõraks ja võõras omaseks; võimatu võimalikuks, üksik üldiseks. See ongi kunsti üks keskseid võimalusi: märgata ja võimendada maailma dünaamilisust ning tuua sedakaudu ühiskonna kokkuleppelisse toimesse juurde ebakindlust, kahtlusi, „võimalikkuse mänguruumi“, muuta sotsiaalne eksistents äärtest rabedaks.

Sageli väljendub vaataja ja vaadatava vahel elutsev pinge selles, kuidas kunst püüab reaalsust „puhastada“, kurnata elu voolavat kaost. Sedasi võib kunst mõjuda reaalsusest ehedamana, reaalsemana. Seda kas või kõige triviaalsemal moel: kunst elab üle üksiku elu, võtab selle kokku ja laotab samas laiali. Trilby sureb õnnetult, ent alles jääb temasse armunud kunstniku maalitud jalg seinal, „õnneliku hetke õnnestunud tabamus“; visand, mis on ühtaegu ihuline ja metafüüsiline, ajalik ja ajatu, isiklik ja üldmõistetav.

„Dorian Gray portreed“ võibki käsitleda kui teost, mis juhib reaalsusest reaalsema kunstiteose motiivi teatud lõpetatusse – portreel peegeldub portreteeritava hing; st alles maal muudab hinge nähtavaks. Niisiis on isiku portree väärt maalimist ainult siis, kui see toob isiku rahutult vibreerivast elust nähtavale tema olemuse. Sarnast motiivi kasutab Haruki Murakami oma müstilises romaanis „Komtuuri tapmine“, mille minategelane on samuti portretist, kes leiab, et portreed maalides tuleb üles leida „see miski“: „See ei pidanud olema midagi kaunist. Vahel võib see olla ka inetu“. Muide, raamatu pealkiri osutab Tomohiko Amada nimelise kunstniku tundmatule maalile. Teos kujutab stseeni Mozarti ooperist „Don Giovanni“ ning maali nimifiguur ilmutab ennast ühel hetkel romaani minajutustajale – st figuur „väljub“ maalipinnalt ja hakkab mõjutama reaalsust.

Kui püüda eelpool kirjeldatut kokku võtta, siis püüavad kõik mainitud teosed kujutada kunsti kui katset elu ühtaegu tihendada ja laiali laotada, ennekõike aga kõigest üleliigsest puhastada. Need katsed ei pruugi õnnestuda, ent see polegi kõige olulisem. Kunst sunnib vaatama nii üksikisiku kui ka teda ümbritsevate reaalsuskihtide olemuse poole – isegi siis, kui (ükski) olemus pole täielikult tabatav.

Siit jõuamegi küsimuseni kunsti metafüüsilisest potentsiaalist, mis võib osaliselt anda vastuse küsimusele kujutavat kunsti käsitleva ilukirjandusliku materjali rohkusest. Kui oletada, et „olemuse“ mõiste viitab kõige muutuvusele, siis viitab ta ühtlasi millelegi salapärasele; millelegi, mis pole veel ennast täiel määral ilmutanud ning mis järgmisel hetkel ennast enam täiel määral ei ilmuta. Kunsti kui visuaalse väljendusvormi vaatevinklist võib öelda, et eksistentsi olemuse tervik püsib liikuvuses ja sedakaudu nähtamatuses. Mida kõike me ei suuda näha! Me pole suutelised nägema ühegi inimese hinge (Basil Hallward liigitub siin reeglit poolkogemata kinnitavaks erandiks), rääkimata ontoloogilisest tervikust, isegi kui uskuda, et see eksisteerib näiteks maailmavaimuna (need, kes seda enda sõnutsi suudavad, ei suuda oma võimet nähtavaks muuta, teiste nägemisse üle kanda), me ei näe aega, olgugi et oleme ajalised olendid, me pole suutelised nägema murdosagi olemasolevast ruumist, me ei suuda isegi näha korraga üheainsa eseme kõiki külgi. Näha tähendab näha piiratult. Aga see ei tähenda, et ei peaks proovima näha rohkem, kui parasjagu näha on, et ei peaks katsuma teha vaimusilmas nähtavat nähtavaks silmale. Seetõttu on olemas – laenates Henry Milleri „Vähi pöörijoonest“ – „ebainimlike olendite sugu, kunstnike sugu, kes tundmatute ajede sunnil võtavad inimlikkuse elutu aine ja muudavad selle nätske taigna kuumutades ja kääritades leivaks ja leiva veiniks ja veini lauluks. Koolnud kõdumullast ja elutust räbust loovad nad nakatava laulu“. See romantiline nägemus ei kao arvatavasti niikaua, kuni püsib soov kujutada kujutamatut, allutada allumatut, soov näidata midagi igapäevasest elust suuremat, mis viimase tagant ainult vilksatab, ilmutab end tükikesena tervikust – nagu naisejalad Du Maurieri ja Balzaci lugudes. Kuna kunstniku keskne kutsumus on lahendamatu, lõpuni teostamatu, annab seda mitte ainult lõputult jätkata, vaid selle üle saab ka lõputult mõtiskleda – kasutades mõtisklemiseks muu hulgas ilukirjanduse väljendusvahendeid.

Tsiteeritud teosed:
Honoré de Balzac, Valitud teosed, XIII köide. Inimlik komöödia: filosoofilised etüüdid. Tlk Paul Viires. Eesti Riiklik Kirjastus, 1961.
Thomas Bernhard, Vanad meistrid. Tlk Mati Sirkel. Varrak, 2013.
Jens Bjørneboe, Mooramees. Tlk Maarja Siiner. Loomingu Raamatukogu, 1994, nr 30 – 32.
Michel Houellebecq, Kaart ja territoorium. Tlk Indrek Koff. Varrak, 2013.
Siri Hustvedt, Lõõmav maailm. Tlk Krista Nurm. Varrak, 2014.
Rakel Liehu, Helene. Tlk Tiiu Kokla. NyNorden, 2013.
George du Maurier, Trilby. Tlk Riina Jesmin. Loomingu Raamatukogu 1997, nr 21 – 26.
Henry Miller, Vähi pöörijoon. Tlk Erkki Sivonen. Eesti Raamat, 1992.
Haruki Murakami, Komtuuri tapmine. Tlk Margit Juurikas. Varrak, 2021.
August Strindberg, Punane tuba. Tlk Henrik Sepamaa. Eesti Raamat, 1972.
Hanya Yanagihara, Pieni elämä. Tlk Ardo Schroderus. Tammi, 2017.

JAN KAUS
on kirjanik ja esseist. Ta on mh tõlkinud eesti keelde soome kirjaniku Heikki Kännö kunstnikuromaani “Unessaar” (Postimehe kirjastus, 2022).
Vt ka Kausi lugusid „Sinu betoonkuplite all mu linn“ (Epifanio 14/2010) ja „Ayn Randi suurromaanist „Allikas“ (Epifanio 19/2021).