Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20        
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Anna Kaneelina

MINU RAAMATUKOGU
Fred-Erik Kerner

INTERVJUU VAIMSE MENTORI MARIA-REENEGA
August Künnapu

INTERVJUU KESK-EESTI MEEDIUMI MARGUS MARIPUUGA
August Künnapu

Valik el – MArone M luulet ja tÄhelepanekuid

STEPHEN ELLCOCKI MAAGILISTE KUJUNDITE VARASALV
Harry Pye

Aeg-ruumi kera
Vilen Künnapu

KAS VAIMSUSEL ON NIMI?
Mathura

INTERVJUU JAMAICAL RESIDEERUVA KUNSTNIKU TARRVI LAAMANNIGA
August Künnapu

Intervjuu noore Tartu maalikunstniku INGMAR ROOMETSAGA
August Künnapu

PORTRETEERIDES PORTREETEERIMIST
Jan Kaus

Valik Kai Kitse luulet

A. G. Belli tetraeedrilised tuulelohed

MEESKOND

Mathura

Kas vaimsusel on nimi?

Mathura. Foto: Kaari Saarma

Mathura. Foto: Kaari Saarma

Sõnu saadab üks paradoks ning see seisneb selles, et igaüks võib nendega mõelda midagi muud kui keegi teine inimene. Nii võib ka juhtuda, et pealtnäha kõneldakse ühest ja samast, aga silmas peetakse hoopis erinevaid asju. Seepärast leidub ka hulk erinevaid arusaamu sellest, mis on või mis peaks olema “vaimsus”. Mind ennast on ammu köitnud ja kõnetanud India vanade õpetuste arusaam maailma tekkest, mis ütleb, et jämedam kinnitub alati peenemale – füüsis psüühikale, mateeria vaimule. Seejuures räägitakse seal mitte neljast või viiest, vaid koguni kaheksast materiaalsest elemendist – esmalt maast, veest, tulest ja õhust, millest peenem on eeter ehk keskkond, mis kannab heli. Ning lisaks neile nimetatakse kolme peenmateriaalset elementi, milleks on mõistus, intellekt ja elusolendi materiaalne enesemääratlus ehk materiaalne ego. Mõiste “vaimsus” peab selle käsitluse järgi määratlema seega midagi, mis jääb kõigist neist elementidest kaugemale – midagi, mis puudutab tõelust ka väljaspool aega ja ruumi.

Siin ilmneb põhimõtteline erinevus Ida ja Lääne arusaamades vaimsusest. Läänes räägime tänaseks vaimsusest ennekõike kui kultuursusest ja eruditsioonist – vaimne inimene on see, kes on kõrgelt haritud, palju lugenud ja uurinud, teab palju ja pole ehk ülearu pühendunud ihulikele naudingutele (kuigi see pole isegi tingimatu eeldus). Ta on huvitatud esteetikast ja kunstidest, ent nende pürgimus küündida kaugemale eelmainitud mateeria elementidest pole talle oluline. Lääne “vaimsus” tähendab seega kokkuvõttes põhiliselt mõistuse ja intellekti võimekust. Ida kultuuriruumis on haridus seevastu traditsiooniliselt eeskätt hingeharidus ja tarkus päriselt vaid rakendatud tarkus, mis väljendub mitte niivõrd inimese teadmistes kui tema omadustes ja teadvustustes. Sealses kultuuris pole oluline mitte looja, vaid loomingu pühendus, selle objekt. Vaimsus on siin seega eeskätt kogemuslik, mitte intellektuaalne nähtus; millegi vaimsuse või materialistlikkuse määrab ära mitte niivõrd teo või tegevuse olemus kui selle siht ja suunatus.

Mathura. Valvur

Mathura. Valvur.
Kuivpastell paberil, 2015

Isegi religioon võib sellest vaatepunktist osutuda materialismiks, kui selle sisulisteks eesmärkideks kujunevad Jumala ja tema loome teenimise asemel näiteks järgijate kogumine, materiaalse külluse loomine või oma hierarhilise positsiooni ärakasutamine omakasu nimel. Näiteid sellest võib leida küllap iga religioosse liikumise ajaloost ning selle taga on kontseptsioon, mille olemasolu on Läänes tänaseks päevaks mõjutegurina paljuski unustatud – see, et inimesel on ego, mis on tema otsus käsitleda oma materiaalset situatsiooni kui tegelikku. Egoism on olukord, kus inimene hakkab arvama, et see, mida ta materiaalselt omab, kuulubki talle ning et see, mis ta materiaalselt on, on kogu tema olemus. Vastureaktsiooniks religiooni moondumisele on tihti olnud selle hülgamine. Ent siin on mu meelest – Lääne enda metafoori kasutades – laps koos pesuveega tihtipeale välja heidetud, kui pole eristatud õpetust ja institutsiooni.

Postmodernistlik ideoloogia, mis meie kultuuriruumi täna domineerib, ütleb, et absoluutväärtusi pole olemas – peale “fakti” nende puudumisest. Sedasi seab postmodernism – omaenda põhimõttelise teesi vastu küll eksides – iseend kõige objektiivsema mõõdupuu staatusse ja tühistab muuhulgas religioonide sügavama tõsiseltvõetavuse. Siinkohal tuleks aga küsida, mis on üldse religioon – kas selles sõnas väljendub üks inimloodud intellektuaalne kontseptsioon või mingi hoopis sügavam instinkt. Teisisõnu öeldes küsida, kas jumalaotsing on inimmõtteline tähendusloome või on see midagi nii-öelda pärilikku meie hingelises olemasolus.

Kui vaadata inimühiskonna ajalugu ja tänapäeva, näib põhjust tõdeda, et midagi võtab inimese jaoks alati Jumala (kõrgeima, ülima, vääramatu) positsiooni. Siis, kui seda kohta ei täida enam kirik, hõivab selle vähehaaval teadus või mõni ideoloogiline dogma. Oma absoluudieituse kiuste püüab inimene leida või luua eksimatuse allikat – midagi, mis annaks talle kõik vastused, midagi, milles poleks tarvis kahelda. Siinkohal meenub ühe targa inimese ütlus, et usk Jumalasse saab olla päris alles siis, kui see ei põhine hirmul Jumala olematuse ees. Teisisõnu kingib leppimine Jumala võimaliku olematusega inimesele põhimõttelise vastutuse omaenda elu eest ja seeläbi vastutuse ka selle eest, mida inimene endast maailma peegeldab või kiirgab. Ning see annab talle ühtaegu vabaduse Jumalat armastada, ootamata temalt vabastust vastutusest, paremal juhul vaid lootes andestust meie teed paratamatult saatvate vigade eest.

Võib-olla oleks eluterve lähtuda samast loogikast ka inimese suhetes teadusega, mida nüüdsel ajal seatakse mõnigi kord vääramatuse positsioonile. Loovutada kõik teaduse kätesse on olemuslikult sama, mis jätta kõik Jumala hoolde, kui ei süüvita kriteeriumitesse ja konteksti (ja nende puudustesse), mille alusel üks või teine teadlane oma otsuse on langetanud – või kirikuõpetaja õpetussõnu tõlgendanud. Ühtaegu ei võeta nõnda vastutust isikliku, kuitahes puudulikugi mõistmise eest vastavas teemas. Selles hoiakus on minu meelest ära unustatud ka teaduse sügavam tuum, millele on ajaloos viidanud suurkujud nagu Albert Einstein, kes tõdes: “Maailmaga suhestumiseks on olemas kaks viisi – kas näha, et kõik selles on ime või et mitte midagi ei ole selles ime.” Teisisõnu peaks ka teadus Einsteini arvates viitama lõpuks millelegi materiaalselt mõõtmatule ja määratlematule, Imele.

Mathura. Soovide puu

Mathura. Soovide puu.
Kuivpastell paberil, 2015

Mathura. Kõnelus

Mathura. Kõnelus.
Kuivpastell paberil, 2015

Itaalia filmilavastaja Paolo Sorrentino pakub oma teleseriaali “Noor paavst” alguses välja veel ühe huvitava nägemuse vaimsusest. Ta ütleb sarja peategelase sõnade läbi (lühendan sõnavõttu): “Mis meil ununes? Mis meil ometi ununes? Ununes see, et mäng on ainus ehe viis kogeda kooskõla eluga. Ning et kogemaks kooskõla Jumalaga, peame me kogema kooskõla eluga. Meil pole õieti valikut: nii või teisiti peame elama kooskõlas Jumalaga! Ja mu kallid, see, mis meil ununes, polnud mitte ainult mäng, vaid ka võime olla õnnelik. Sest õnneni saab viia ainult üks tee. Ja selle tee nimi on vabadus.” Vabadus – aga võiks öelda ka vastutus.​Tähelepanuväärne on selles sõnavõtus mängulisuse kui millegi olemuslikult jumaliku või vaimse käsitlemine. Mängulisusel on mitmeid olulisi eeldusi – ettemääramatus, siirus, avastamisrõõm, voolavus. Mäng tähendab olla osa millestki endast suuremast, mitte seista kõigest lahus, valitsedes tõelust enda tahte järgi. Tõdemus, et meil pole tegelikult valikut, kas elada kooskõlas Jumalaga või mitte, lubab ka arutleda, milline on üldse meie tavapärane arusaam Jumalast. Kui India õpetlaselt Swami A.C. Bhaktivedantalt kord päriti, kas Jumal on isik või on ta ebaisikuline, vastas too, et ta on mõlemat. Jumalat võib vaadelda kui terviku loojat, aga ka kui tervikut ennast, kuhu kuulume me isegi – ja Jumala olemasolu eitamine tähendab sel juhul lõppkokkuvõttes ka me eneste olemasolu eitust. Kui näeme Jumalas eksistentsi tervikut, on paratamatu, et meil pole selle seaduspäradest ja toimimisest pääsu – me oleme osa tema “mängust”, teadvustame siis seda või mitte.

Kui liigume maailma, mis on peenem kui eelmainitud kaheksa materiaalset elementi, ei jää meil selle määratlemiseks materiaalselt mõõdetavaid kriteeriumeid ja me peame orienteeruma millelegi neist peenemale. See, mis meile selleks reaalselt “pihku jääb”, et ei ole enam mitte andmed või intellektuaalsed teadmised, ega ka esteetika, vaid ennekõike meie häälestus – see, kuidas me olemasoleva kõiksusega suhestume.

Vaimsuse üheks esmaseks omaduseks võib seepärast lugedagi einsteinlikku arusaama, et pole olemas lõpetatud, staatilist reaalsust, vaid et kõik areneb ja muutub vastavuses kõige muuga. Vaimsus on imestus. Vaimsus on avastamine. Vaimsus on vaimustus. See, kes tahab elada imedeta maailmas, peab loovutama oma hinge või ehk mõttegi sellest. See ongi ka üks põhjus, miks totalitaarne kord ründab tihtipeale esimesena just vaimseid õpetusi ja kontseptsioone – imesid ei saa võimule allutada, nagu ka inimesi, kes neid kogevad. See on ühtaegu põhjuseks, miks igasuguse müstitsismi tuumaks on tegelikult lihtsus. Müstitsism märkab seda, mis on teiste jaoks liiga lihtne, et seda tunnistada – midagi, mida näiteks laps kogeb ja märkab, aga mida me hiljem enam hästi tunnistada ei taha. Müstitsismi jaoks on maailm liiga dünaamiline, et seda üheselt mõõdetavatesse raamidesse suruda, müstitsismis puudub selle järele õigupoolest ka vajadus.

Mida ütleks 1022. aasta joogi või munk tänapäeva inimesele? Mida ütleks Wim Wendersi ingel filmist “Berliini taeva all”? Mida ütleks mõni kujuteldav “taevalaps” aastast 3022? Võib-olla seda, et julgeksime elada ja vastutada ja mõista elu kui imet. Võib-olla ka seda, et oskaksime ja tahaksime kuulata ja kuulatada – selle asemel et midagi kuulutada, või aina kulutada. Aga võib-olla ei ütlekski nad midagi, vaid ainult vaataksid meid heatahtlike tunnistajatena ning lausuksid mõne palvesõna me eest. Või siis paneksid meile mõne palvesõna pihku, et me ise sellega midagi peale hakkaks. Usun, et see, mida ühiskonnana vajame, et ei ole mitte uus formaalne religioossus, vaid eeskätt perspektiivi muutus, tahe vaadata asju laiemast, “kõrgemast” vaatepunktist. See, mida me vajame, on ehk enese adumine osana suuremast, mõõtmatust tervikust – ja arusaamine mängulisuse tähtsusest teel rahulolu või õnneni, mis on midagi enamat kui pelk kannatuste puudumine. Sest kannatuste paratamatus selles ilmas on veel üks arusaam, mis vaimseid inimesi paljudes traditsioonides ühendab.

Mathura
on eesti kirjanik ja kunstnik, kes on mh tõlkinud nii  kaasaegset kui klassikalist India kirjandust. Ta on pälvinud mitmeid  tunnustusi, sh Gustav Suitsu luulepreemia. Vt ka tema tekste “Vaimsus intellektuaalse vastandina” (Epifanio 4/2006) ja “Tarkovski ja tema nägemus” (Epifanio 7/2007).