Foto: Fred-Erik Kerner
Raamaturiiulid on mu toas ikka olnud. On muutunud toad ja riiulidki, kuid olemuslikult on nad jäänud. Teisiti ei kujutaks elu ettegi. Raamaturiiulid oma sisuga muudavad toa palju enamaks kui nelja seinaga ruumiks. Nad on võrreldavad maakaardiga – koosnevad konkreetsustest, tervikuna moodustavad abstraktsuse ning muundavad mateeria vaimsuseks. Nende tähendus on selgelt suurem kui pelk liikmete summa. See avarus, mis tekib tuppa hästi valitud raamaturiiuliga, ei ole kõrvutatav millegi muuga. Riiulite liikmeskonda võib pidada elu hüperruumiks: raamatud on imelised ussiaugud teistesse maailmadesse, laiendades minu oma viisil, milleks vaid nemad võimelised on. Siin nad seisavad – vaiksed, kuid võimsad.
Kui sisenen oma raamatutuppa, siis tuleksin nagu kamraadide juurde. On tasand, millel ei ole võimalik eristada raamatuid inimestest ega inimesi ideedest. Olen nad enda ümber koondanud, nad on võitluskaaslased, kes on olnud teel samaviisi, kui mina olen praegu, ja võib-olla on nemadki seda siiani. Need eelkäijad on maadelnud teatud küsimustega ja nende heitlustele, mis on endaga mõistmise kaasa toonud, pean olema ääretult tänulik. Sest nõnda heidetakse helki minugi rajale ja ulatatakse redelipulgad, mida mööda ronida ning enda ümber olevat eritasandilist maastikku mõistuspäraseks tervikuks seada.
Soovin, et mu elu oleks mõttekas ning seepärast tegelengi püüdega mõista ja kaardistada keskkonda, milles paiknen ning mida kutsutakse eluks. Järelikult on väga tähtis, et kaaslased sel pürgimusel oleksid hoolikalt valitud. Raamatud võivad olla väga määravad kaaslased. Võiksin öelda, et kasvasin raamatutega. Minu raamaturiiulil on olnud võime kujundada mu identiteeti ja seeläbi aidata moodustada vaimse orientatsiooni kaarti, mille varal liiklen. Mida riiulisse paigutan, mida väärtustan, mida loen – see vormib mu enda. See on minu valik ja eesõigus.
Säärase kaardi koostamine ei pruugi olla lihtne. Raamatute lugemine lapsepõlves tekitab hulgaliselt uusi seoseid ja loob tingimusi, millede puudumist hiljem kuigi hõlpsalt heastada võimalik pole. Lapsepõlve raamatud loovad aparaadi, mille abil hiljem läbi elu tüürida. See määrab omakorda – kaudselt – rahulolu taseme, sest võimaldab elu mõista ja selles osaleda mitmekülgselt mõtestatult end täiel määral realiseerides.
Normaalseks arenguks on vajalik muljete paljutahulisus. See tähendab eeskätt erinevaid kohtumisi – teiste inimeste, eluseikade, ideedega. Läbi riiuliasukate saab seda kõike teha. Nende abil on võimalik elada ühe eluga mitmeid. Üks hea raamat on otsekui üks mõiste, isegi üks sõna, see on teatud keeleuuendus, ehk ühtlasi ka meeleuuendus, mida ei ole võimalik päriselt selgitada; igasugune analüüs taandaks ta vanale ning vaataks mööda olulisimast: ta kirjutab ümber minu tarkvara, mis todasama mõistet oma eelnevas vormis haarata ei saaks.
Iga raamat selles toas on kui kontsentraat, tähevärav teise maailma, mis avab kindlat ideestikku ühtsena; väljendab midagi, mida ei ole võimalik väljendada lühemalt – see on terviku tunnus. Ta tuletab meelde, et ilma eelnenud eluta ei oleks meie elu. Tekkiva ühisuse tulemuseks on kestvate ja arenevate mõtete abstraktne maailm, kõrgeim tase, mis oli enne meid ja jätkub pärast. Minu osaks jääb olla tänulik selle eest, et seda tunda saan, et võin hetkeks olla selle osa – et sedavõrd üüratu hulk tööd on võetud ära teha ning jagada. Kujutlen end lülina selles lõpuni mõeldud korrastatud ideede ketis, mis moodustab meie kodumaailma vaimse ülesehituse – parim ja kõrgeim, mis temas on.
Autor ei saa kuidagi kindel olla, kuidas tema sõnum vastu võetakse. See võib olla kiusatus manipulatsiooniks, aga hindan kirjanikke, kes on eeskätt ausad, jäävad iseendiks, usuvad autentsuse eetikasse. Kes kõnelevad sellest, mis neile tõeliselt oluline on ning teevad seda viisil, mis tundub neile õige. Selge on see, et maailma keerulisuses ja vastuolulisuses elades psüühika teed deformeeruvad. Mõistagi – mõista tähendab lihtsustada, ent raamatud on siiski viis need taas sirgemaks saada. Eeldusel, et autoril on teed endal sirged või kumab läbi sirgendamise taotlus, et tema teemakäsitlus on harmooniline ja terviklik. Tõeline kirjanik mõistab, et miski ei kuulu talle endale, kuna eraldatud minakontseptsioon on juba eos vale, ning täidab oma elu põhiülesannet: kiirata seda valgust, mis temas on, tingimusteta teistele edasi. Seejuures võib valguseks olla ka nt läbitunnetatud tumedus või valu. Usun, et hea, tabamatu raamat on eelkõige alati kirjutaja enda vabanemine, autori teadlik või teadmatu kohtumine kõrgeima tasandiga, st inimkonna igahetkelise vaimse koosloome jooksva piiriga lõpmatusse. Edukas autor osutab, kuidas tema on olnud inimene – siinkohal pole oluline mis alal jne ta kirjutab – ning võimaldab lugejal tema läbielamise enese omaks teha.
Kogemused, ja mitte vaid kirjanduslikud, peavad olema võimalusel valitud – vaid siis saan eluolukordade mõjul tõusta vanadest olekutest ja seisunditest uutesse, enam süvenenumatesse, aja- ja asjakohasematesse – ent midagi jääb õnneks neist kõigist maha ja alles: käidud teekond on alati minuga. Jumalate tuul võib tõsta tormi, kuid see puhub ka purjed täis. Selline on eluenergia-ainevahetus, ta tuleb läbi teha, sest viimaks tuleb enam sisse kui välja, aga tegelikult ehk hoopis vastupidi...
Näib, et paljut raamaturiiuli väest ma veel ei tea, ei teadvusta, ei suuda täpselt määratleda, kuid ometi see avaldub, kui on õige aeg. Vili küpseb kaua ja see võib näida lõputuna. Ent valmides kukub hetkega. Minu raamaturiiuli kokkuvõtlik ülesanne ongi olnud mu meelevara uuendamine, misläbi ta inimkonna kurjeimale vaenlasele, piiratud kujutlusvõimele, väärikalt vastu astunud ja ühtlasi mind ühest reaalsusest teise kandnud on.
Fred-Erik Kerner
on Epifanio fotograaf ja elu-uurija |