Anna Kaneelina. Foto: Fred-Erik Kerner
Kas mul üldse ongi plaadikogu!? Jah,
hallide kapiuste taga minu plaadid ju seisavad. Kuidagi liiga peidus, silmist eemal ning paljud meelestki läinud. Mõtlen, et ehk need füüsiliselt kogutud plaadid ei olegi nii olulised, kui need, mis salvestatud kehasse, südamesse. Muusika, mis on mind pööranud, väänanud, lennutanud ning siis prantsatades taas tagasi vastu maad lajatanud.
On aasta ’94 Keilas, olen kümneaastane. Kõõlun enda toa aknalaual, majataguste garaažide ees laiub järvesuurune porilomp, millest autod veesolina saatel läbi sõidavad. Seinale joonistuvad autode tuledejoad. Ma kuulan Sade kassetti “Love Deluxe”. Mu hingel on valus, aga ma ei tea, miks. Tunnen enda õlul kogu ilma üksildust ning maailm mu ümber pöörleb aegluubis. Mäletan seda kui esimest kohtumist millegi sügavaga iseenda sees. Väga oluline hetk minu elus. Näppasin selle Poola piraatkasseti enda isa kogust. Ahmisin sisse ka kõike muud, mis tema plaadiriiulilt vastu vaatas. Annie Lennox, Talking Heads, Blondie, The Police jne. Ta on tänase päevani minu muusika-suunamudija. Küll aga mäletan üht seika, kus mu isa peen huumor mind ühe legendaarse bändi juurest kahetsusväärselt kauaks eemale viis. On aasta ’97 ja ma olen tujukas teismeline kuuendast klassist. Saabun õnnelikult koju uute klassi- ja sõbrapiltidega. Jagan rõõmu ka oma isaga, kuid üürikeseks see rõõm jääb. Hetk hiljem laotab isa mu kalli
klassiõe portreepildi kõrvale Robert Planti albumi kaane – blondid lokid voogamas
mõlemal pildil, tõepoolest! Aga ühele õrnas eas teismelisele oli see liig mis liig. Asi oli
otsustatud seal ja kohe, Robert Planti ning Zeppelini mina mitte kunagi kuulama ei hakka! Tänaseks on solvumine muidugi lahustunud ning hindan Led Zeppelini muusikat väga.
Praegu oma plaate silmitsedes mõistan, et paljud mulle armsad vinüülid on kogusse sattunud hoopis nii, et olen need kavalalt kinkinud enda abikaasale (kitarrist ja helilooja Erki Pärnoja – toim): Joni Mitchelli “Court and Spark”, Sade “Promise”, Mac Demarco “This Old Dog”, Angel Olsen “My Woman”, Tõnu Naissoo “First Recordings” ning neist mulle vast olulisim Nick Cave & The Bad Seedsi “Skeleton Tree”. Minu esimene vinüülplaat, mida päris enda omaks kutsuda sain, oli aga Roisin Murphy debüütalbum “Ruby Blue”. Ei ole vist olemas cool'imat naist kui Roisin Murphy! See album on minu jaoks üks neist suurtest mõjutajatest, mis mu enda peas palju unistusi idanema pani. Üheks pärliks oma plaatide seas pean Maria Fausti ja Kira Skovi albumit “In the Beginning”. Erilisel kohal on ka Anna von Hausswolffi “Dead Magic”.
Muusika kättesaadavus igal ajal ja kohas on kindlasti minu füüsilist muusikakogumist pärssinud. Sain sellele tõestust sel suvel, kui leidsin oma ema kodust suure kasti enda Otsa-kooli aegsete asjadega. Mulle vaatas vastu meeletu kogu CD-plaate. Nii karpides kui ka albumite vahele pakituna, et ruumi säästa. Ja see oli tõesti kogu, mida ka koguks võib nimetada. Enamus neist plaatidest olid muidugi piraadid, ise allalaaditud ja siis plaadile kõrvetatud. Aga ma mäletan nii hästi seda tunnet, kui oluline oli selle muusika käes hoidmine ning plaadilt kuulamine. Seal oli tõesti kõike jazzist d’n’b’ni: Billie Holiday, Donald Byrd, Rotary Connection, Miles Davis, Oskar Peterson, A Tribe Called Quest, Souls of Mischiefs, Dusty Springfield, Beady Belle, Nirvana, Feist on vaid mõned nimed, mis kohe pähe tulevad. Oleks see alles kullavaramu, kui kõik need albumid mul praegu vinüülplaatidena riiulis seisaks!
Augusti viimase nädala veetsin Göteborgis (Anna salvestas seal uusi lugusid – toim), peatudes enda melomaanidest sõprade kodus. Uksest sisse astudes laius mu silme ees vinüülplaadimeri, üle kahe tuhande plaadi organiseerituna riiulitel. Asusin neid muidugi kohe uudistama. Leidsin muusikat, mille olin täiesti unustanud, kuid mis nüüd plaadiriiulilt vastu vaadates tõi tagasi tohutu mälestustetulva. Oh, mis emotsioonide pillerkaar ning ajareis! Pöörlesin, väänlesin ning lendasin ainüksi nende albumite käeshoidmisest. Ja siis taas maa peale prantsatades tõdesin, et need füüsiliselt kogutud plaadid on ikkagi väga olulised. Kohe väga-väga olulised! Eestisse tagasi jõudes seadsin sammud plaadipoodi ning viisin sealt koju kaasa kaua ihaldatud PJ Harvey “Let England Shake” albumi. Kui hea tunne!
Anna Kaneelina
on eesti laulja ja laulukirjutaja,
omanimelise plaadi autor |