Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19          
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FILMIRIIUL
Marianne Kõrver

MINU RAAMATUKOGU
Kaspar Jassa

Idabloki kujutlused
Andri Luup

INTERVJUU LEIPZIGI MAALIKUNSTNIKU MATTHIAS LUDWIGIGA
August Künnapu

IDAEUROOPLANE ALEKSEJS NAUMOVS
Vilen Künnapu

MÜSTILINE KERA VÕRUS
Diana Vene, Vilen Künnapu

INTERVJUU BARRY THOMPSONIGA
Harry Pye

KUIDAS NÄLJUTADA KONTSEPTSIOONE JA TOITA RAHVAST? * INTERVJUU APHRA TESLAGA
Tanel Rander

AYN RANDI SUURROMAANIST "ALLIKAS"
Jan Kaus, Vilen Künnapu

ME KÕIK OLEME ELUKUNSTNIKUD
Jürgen-Kristoffer Korstnik

NATO LUMI UURIMISRETK METSIKUTELE ALADELE IDA-EUROOPAS
Nato Lumi

AUGUST KÜNNAPU Ida-Euroopa maaliseeria

MEESKOND

Minu raamatukogu

Raamat tähendab jõudeaega. Luksust. Peatumist. Vaikimist. Ootamist. Istumist. Lamamist. Intiimsust. Raamat – see on pidepunkt üldises kaoses.

Olen raamatuid lõputult ostnud. Ma olen raamatuid lõputult müünud. Ma olen raamatuid varastanud. Olen neid kangutanud välja prügikastidest. Olen neid banaanikastides tassinud. Olen nendega koos söönud, joonud, seksinud. Olen nende otsas maganud. Autos, bussis, lennukis koos sõitnud. Olen neid ahjus kütnud ja ära kinkinud. Ma olen neid käsitsi ümber kirjutanud. Ma olen neid köitnud. Ma olen neist moodustanud mööblit. Ma olen nendega koos käinud meres. Ma olen pannud raamatu hauda kaasa.

Kaspar Jassa. Foto: Paavo Matsin

Kaspar Jassa. Foto: Paavo Matsin

Ma ei ole ühtegi raamatut ära söönud. Aga see hetk võib veel tulla. Tõsi, ma olen oma elus loobunud palju kordi peaaegu söömisest, selleks, et saada raamatuid. Sõin sõõrikuid. Sõin kõrsikuid. Korjasin kust juhtus õunu ja sõin neid. Ühest kohast sain terve kohvritäie. Jätkus nädalaks. Võib-olla isegi kuuks. Täis kõhu tunnet aga ei olnud. See-eest tekkisid raamatud. Mitte palju, aga nad tekkisid. Mõtlesin siis, et asjad peaksid olema nii, et ostad raamatu, loed ta läbi ja siis sööd selle ära.

Raamatud on keerelnud mu ümber mäletamata aegadest. Pisiku süstis sisse ema. Esimesena lugesin otsast otsani vist läbi Lumivalgekese. Või oli see Väike Mukk? Igaljuhul oli protsess sellega alanud. Edasi tulid lõputud käigud raamatukokku, lõputud käigud raamatupoodidesse, lõputud lugemised pargipinkidel. Tekkis vajadus omada palju raamatuid. Tekkis vajadus koguda. Algas jaht, mis pidi kestma aastaid. Ja tuleb tunnistada, et ma ei olnud kehv jahimees. Kindlasti on mul elu jooksul olnud paar-kolmkümmend tuhat isiklikku raamatut. Kogumine algas ehk umbes 15- aastaselt ja saavutas apogee peale 20-aastaseks saamist. Siis oli mul umbes 20 tuhat trükist. Stipendiumid ja õppelaenud läksid raamatutele. Kogu aeg läks raamatutele. Kõik läks raamatutele. Ja lõpuks oli 25-ruutmeetrine tuba maast laeni raamatuid täis, kui aken ja uks välja jätta. Selles raamatukaevus ma siis elasin ja kutsusin sõpru külla imetlema.

Miks ma kogusin? Ei oska öelda. Muidugi mitte selleks, et kõike seda läbi lugeda. Ja kes seda oleks suutnudki. Aga ma ikkagi lugesin ka tohutult. Lugemine kujunes põhiliseks elamise mooduseks. Lugemine oli nagu õhu hingamine. Kõigel on aga oma hind. Tõenäoliselt läks mul lugemisest silmanägemine miinus kümne peale juba üsna kiiresti. Aga mis siis. Raamatud pakkusid mõnusat väljaminekut igavast ja lõputute kohustustega täidetud argielust. Raamatud pakkusid õilist rahu. Raamatud pakkusid mingi hõrgu tarkuse ootust. Isegi kui neid ei lugenud. Raamatutes oli see elu, mida ma tahtsin tegelikult elada.

Ei tea, mis oleks sedasi jätkates edasi saanud. Teadsin mõnda vanameest kogujat, kes oli niipalju raamatuid kogunud, et elamisse olid jäänud vaid käigud, mida mööda nad said liikuda kuidagiviisi edasi ja tagasi ukerdades. Kohta paistis jäävat ainult voodile. Need vanad olid muidugi iidolid. Kellelegi neist olevat lae alt raske köide pähe kukkunud ja ta suri. Praegu on sellised inimesed igaveseks kadunud.

Vahepeal aga hakkasin ma huvituma muusikaplaatidest. Kusagilt pidi selleks muidugi raha hankima. Raamatud hakkasid siis nüüd kahanema ja nende asemel hakkasid keerlema plaadid. Huvitav, et mingit erilist traagikat selles polnud. Hakkasin tasapisi ja tükikaupa oma raamatukogu maha müüma. Kuna ma töötasin siis raamatupoes, siis see õnnestus ka päris hästi. Mingeid bibliofiilsed rariteete mul polnud. Ma ei ole kunagi bibliofiiliaga otseselt tegelenud. Ja ega pole ka väga võimalusi olnud. Vahel võis lihtsalt mõnel toredal väljaandel olla bibliofiilne väärtus. Siis ta lihtsalt sattus kätte. Jah, aga, minu biblioteek kahanes lõpuks märgatavalt ning paljud riiulid tuli maha lammutada. Oma lemmikud jätsin ma siiski alles.

Kuulasin siis edasi juba hulga rohkem muusikat ja vaatasin filme. Kirjutasin ise paar raamatut ja elu veeres edasi. Aga ega huvi raamatute vastu sellega ei vaibunud ega vaibugi. Vanast harjumusest käin ikka raamatupoodides. Satun tihti raamatukogudesse. Tunnen ennast nendes mugavalt ja hästi. Aga ma ostan raamatuid väga harva. Sunnin ennast ka vähem lugema. See on omamoodi raamatugurmanism. Lugeda vähe. Lugemise asemel pigem sirvida. Lülitada mõte välja. Vaadata. Pildi- ja kunstiraamatuid. Tähenduseta tekste. Lasteraamatuid. Vaadata lihtsalt kirjaviise. Tähti aabitsas.

Aeg on koguda ja aeg on sellest kõigest lahti lasta.

Kaspar Jassa
on Tartu kirjanik. Sügisel ilmus tema raamat nimega "Koogelmoogel".