Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19          
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FILMIRIIUL
Marianne Kõrver

MINU RAAMATUKOGU
Kaspar Jassa

Idabloki kujutlused
Andri Luup

INTERVJUU LEIPZIGI MAALIKUNSTNIKU MATTHIAS LUDWIGIGA
August Künnapu

IDAEUROOPLANE ALEKSEJS NAUMOVS
Vilen Künnapu

MÜSTILINE KERA VÕRUS
Diana Vene, Vilen Künnapu

INTERVJUU BARRY THOMPSONIGA
Harry Pye

KUIDAS NÄLJUTADA KONTSEPTSIOONE JA TOITA RAHVAST? * INTERVJUU APHRA TESLAGA
Tanel Rander

AYN RANDI SUURROMAANIST "ALLIKAS"
Jan Kaus, Vilen Künnapu

ME KÕIK OLEME ELUKUNSTNIKUD
Jürgen-Kristoffer Korstnik

NATO LUMI UURIMISRETK METSIKUTELE ALADELE IDA-EUROOPAS
Nato Lumi

AUGUST KÜNNAPU Ida-Euroopa maaliseeria

MEESKOND

MINU FILMIRIIUL

Seisan üsna nõutu näoga kahe mitte just liiga pika valge seinariiuli ees, millelt võib leida tolmu ja selle alt DVD-plaate. Üritan meenutada, millal ma viimati mõne DVD-plaadi ostsin. Ilmselt siis, kui mul oli arvuti, millel oli DVD-lugeja. DVD-lugejaga arvuti oli mul umbes 7 aastat tagasi. Viimased 2 aastat oli DVD lugeja katki, sest laps toppis sinna plastiliini või midagi muud, mis tema arvates sellesse imelikku prakku võis hästi sobida.

Marianne Kõrver. Foto: Fred-Erik Kerner

Marianne Kõrver. Foto: Fred-Erik Kerner

Leian filmiriiulilt Eesti Päevalehe Eesti Filmiklassika sarjas välja antud Peeter Simmi filmi "Inimene, keda polnud". See DVD on välja antud aastal 2012. Jah, see võis vabalt olla viimane. See plaat on kiles. Üldsegi vaatan, et enamus plaate on kiledes, täiesti avamata - muu hulgas David Lynchi "Blue Velvet" ja "Dune", Lars von Trieri "Europa", "Breaking the Waves" ja "Idioodid", Tarkovski "Solaris", "Peegel" ja "Andrei Rubljov". Ja seda mitte sellepärast, et ma neid filme poleks kunagi näinud, vaid hoopis sellepärast, et raamatute ja filmide ostmise loogika on minu jaoks erinevad. Kui uut raamatut meeldib mulle osta teadmatuses, millist elamust (või siis mitte nii elamuslikku elamust) see pakub, olen need valinud autori või teema järgi, siis filmid ja muusika peavad alati olema kindla peale minek. Ostan filmi, mida olen näinud, ja muusikaplaadi, mida olen juba kuulnud. Ei taha riskida sellega, et riiulisse satub film või plaat, mis mind tegelikult ei kõneta. Lihtsalt tolmu koguma. Aga raamatud miskipärast võivad tolmu koguda, see ei häiri. Sellele praegu mõeldes tekib muidugi tunne, et peaks vähem raamatuid ostma ja rohkem raamatukogu teenuseid kasutama. Jääks rohkem raha alles ja kodus oleks rohkem vaba ruumi. Aga vähemalt siis filmid ja muusika on hoolikalt valitud. Mingis olukorras, mingil ajahetkel, on need olnud mulle olulised. Nüüd seisavad nad seal riiulis lootuses, et kunagi tuleb hetk, mil tahan neid uuesti vaadata või kuulata. Muusikaga see uuestikuulamise hetk saabub, aga filmidega miskipärast mitte, nagu lugematud kiledes DVD-d tõestavad. Aga noh, kunagi ei tea, äkki ruttan sündmustest ette ja need hetked on alles minu poole teel.

Kuulasin just mõned päevad tagasi Klassikaraadiost intervjuud ECM-i plaadifirma omaniku Manfred Eicheriga, kes oli kindel, et CD plaat jääb ka digiajastul püsima, sest nõudlikuma maitsega inimesed, kes hindavad tervikut - CD plaadi kujundust, plaadiümbrisele lisatud tekste ning helikvaliteeti, milleni Spotify ei küündi, jäävad alati alles. Põlvest põlve.

Vaatan veelkord oma filmiriiulit - suur osa sellest on ostetud filmikooli ajal Taimaalt ja Moskva metrookioskitest - siis, kui vabadest finantsvahenditest Criterion Collectioni filmiklassika soetamiseks võis ainult unistada. Fassbinderi, Jim Jarmuschi, Jean Renoir', Ingmar Bergmani, Kieslowski, Wes Andersoni, Roman Polanski, Werner Herzogi, Jean-Luc Godard'i filmikollektsioonid - kõik erinevate hieroglüüfidega varustatud või siis vene keelde dubleeritud (VHS-id, kusjuures). Kui see esimene variant tähendas minu suureks kurvastuseks plaate, mis kunagi mängima ei hakanudki või kui hakkasid, olid ilma heli või ilma pildita, siis see viimane variant - venekeelse pealelugemisega, on isegi omamoodi naljakas - tavaliselt ühe inimese poolt peale loetud monotoonne tekst, mis ei ole filmis aset leidvate stseenidega just liiga sünkroonis ning mis on suure tõenäosusega kuskil korterinurgas sisse loetud, vahel on sees ka akna tagant kostev liiklusmüra. Ka köhahood ning samal ajal söömine pole olukorrast niigi tülpinud pealelugejat seganud. Seda olukorda adekvaatselt hinnates (ja kõrvale jättes nende VHS-ide nüüdseks ehk juba museaalse väärtuse) tekib küsimus, kas DVD-de puhul Eicheri optimistlik prognoos ka paika võiks pidada. Kahtlustan, et pigem mitte. Kuigi, jah, leian siiski ka värskemalt ja korralikult välja antud filme - Michael Haneke "Varjatud", Veiko Õunpuu "Tühirand", Nicolas Roeg'i "Don't Look Now", "Being Stanley Kubrick" John Malkovichiga peaosas, John Cassavetes'i kollektsioon, Sofia Coppola "Lost in Translation", Alejandro G. Iñárritu "21 grammi", Werner Herzogi filmikollektsioon (sry, Kissa, toon varsti tagasi, 10 aastat alles laenamisest möödas), Andres Söödi "Kolm hetke möödunud ajast", Lennart Meri filmid.

Ometi on filmidest saadud elamused ikkagi pärit põhiliselt kinost või siis netist. Piratebay ja teiste torrentisaitide mitte nii legaalsele võimalusele Eesti vaatajale kättesaamatuid filme vaadata, on tekkinud ka hulk legaalseid võimalusi - Criterion Collection on kolinud online laenutusse (Eestis küll paraku pole see teenus veel kättesaadav), mubi.comist leiab suurepäraseid filme, Netflix, Amazon Prime, ETV 2 jpt. HD või 4k kvaliteet, mis on kohati palju parem kui DVD-l või VHS-il kunagi on olnud. Vaata kodus - rongis, lennukis, bussis, kus iganes vaba aega leiad - see on praeguses maailmas palju mugavam, kättesaadavam, kasutajasõbralikum.

Aga kui kunagi tuleb mu elus ikkagi hetk, mil ostan oma maakoju DVD-mängija, korraliku helisüsteemi ja suure valge ekraani, siis ilmselt sooviksin, et lisaks olemasolevale leiaksin oma kollektsioonist veel nt Andrey Zvyagintsevi, Robert Eggersi, Ben Russelli ja Ben Riversi filme.

Marianne Kõrver
on filmirežissöör, mh filmide “Erki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides” ja “Kunst on ainuke pääsetee” (eluloofilm Konrad Mägist) autor.