Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19          
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FILMIRIIUL
Marianne Kõrver

MINU RAAMATUKOGU
Kaspar Jassa

Idabloki kujutlused
Andri Luup

INTERVJUU LEIPZIGI MAALIKUNSTNIKU MATTHIAS LUDWIGIGA
August Künnapu

IDAEUROOPLANE ALEKSEJS NAUMOVS
Vilen Künnapu

MÜSTILINE KERA VÕRUS
Diana Vene, Vilen Künnapu

INTERVJUU BARRY THOMPSONIGA
Harry Pye

KUIDAS NÄLJUTADA KONTSEPTSIOONE JA TOITA RAHVAST? * INTERVJUU APHRA TESLAGA
Tanel Rander

AYN RANDI SUURROMAANIST "ALLIKAS"
Jan Kaus, Vilen Künnapu

ME KÕIK OLEME ELUKUNSTNIKUD
Jürgen-Kristoffer Korstnik

NATO LUMI UURIMISRETK METSIKUTELE ALADELE IDA-EUROOPAS
Nato Lumi

AUGUST KÜNNAPU Ida-Euroopa maaliseeria

MEESKOND

Nato Lumi uurimisretk metsikutele aladele Ida-Euroopas

Paljud on minult küsinud – ja veel enamad küsimata jätnud – et kas vastab tõele, et on olemas selline metsik paik nagu Ida-Euroopa. Ja selline rahvus nagu idaeurooplased. Mõistan neid, kes on küsimata jätnud – inimene on ju loomult häbelik – aga see küsimus on olnud nende silmis. Ja õhus. Ja olen selle nende silmist ja õhust välja lugenud.

Seega – kuigi olen väga hõivatud inimene – leidsin siiski aja, et sellele küsimusele vastata. Ja koostasin korralikult turvatud, korraliku eelarvega uurimisgrupi, et tungida metsikutele aladele väidetavas Ida-Euroopas.

Tüüpiline ida-eurooplnane. Foto: Nato Lumi

Tüüpiline ida-eurooplnane. Foto: Nato Lumi

Esimene raskus, millele teekonna alguses põrkusime, oli see, et kus see Ida-Euroopa asub. Saime selle kohta nii vastakat informatsiooni, et lõpuks vihastusin ja käskisin turvameeskonnal grupp lihtsalt kohale viia ja kõik.

Magasin kogu tee ja kui mind äratati, öeldi mulle: „Kuusalu”. Nimi oli nii imelik, et sain aru – ilmselt oleme kohal. Väljusime meie mõistes kaupluse juures ja läksin sellesse hoonesse sisse. Kohe oli aru saada, et häälitsused, mida kohalikud teevad, imiteerivad meie mõistes inimkeelt. Aga loomulikult ei olnud see päris keel vaid ainult selle imitatsioon. Kummalisel kombel said nad teineteisest siiski aru ja ostsid aiaistikuid. Peaaegu nagu meie. Tegin katse, panin nad proovile ja ütlesin kassas: „One flower please”. Ja mind mõisteti! Tuli välja, et inglise keelt nad tõepoolest mõistavad. Lisaks sellele siis veel nende omad häälitsused, mis imiteerivad keelt. Pole paha! Asi seegi!

Poe ees küsisin noorte meeste käest – sest noored on ausamad – et öelge ausalt – kas Ida-Euroopa on olemas - ja kui on, siis milline on olnud selle ajalugu. Sain teada, et see oli kunagi olemas, aga kui nende pealinn – Ida-Berliin – langes, siis peale seda ei ole.

Kurb muidugi, aga samas on see paljude põlisrahvaste saatus ja elu läheb edasi. Nii nagu kogu loodus ja kultuur. Väikesed liigid kaovad. Suuremad ja võimsamad liiguvad edasi. Midagi pole teha. Ja kedagi pole näha. Tegin neile noortele väikese leinakummarduse, kui nad rulade vihinal ööpimedusse veeresid. Hea, et nad imiteeridagi oskavad. Kahju muidugi, et nad meie tasemel ei ole, aga parata ei ole midagi – see on eluseadus, see on evolutsioon.

Läksin tagasi. Mingi pilt Ida-Euroopast oli saadud ja minu jaoks oli see täiesti piisav, et järeldusi teha. Aga kuna grupis olid ka ornitoloogid, siis nad ei olnud veel nõus lahkuma ja tahtsid mingeid vaatlusi teha. Hea küll, ütlesin. Ja me sõitsime kusagile, kus oli palju puid ja ornitoloogid kadusid kuhugi ära. Kõndisin siis veel mõttesse vajunult mööda teed – muide – asfalttee! - ja jõudsin mingite majade juurde. See oli hea võimalus teha pilte uurimismaterjali juurde - mida ka tegin. Seejärel sain herilaselt nõelata ja jooksin bussi, et uurimusest lõppraport kirjutada. Mida ka kohe tegin. Ning kogu tagasitee ma magasin.

Nato Lumi. Ida-Euroopa ese

Tüüpilised Ida-Euroopa esemed. Fotod: Nato Lumi

Nato Lumi. Ida-Euroopa ese

 

Mida lõppjäreldusena öelda? Sain ma targemaks, muutus mu arvamus või maailmapilt? Pigem ütleksin, et leidsin kinnitust sellele, mida juba varemalt arvasin: jah – võimalik, et nad kunagi olid. Need idaeurooplased. Ja nende niinimetatud maa. Ja mingil määral – tundub – on ka praegu. Ilmselt nad midagi kunagi ka tegid. Või teevad ehk ka praegu. Aga keda see huvitab, ausalt öeldes? Keda huvitab sipelga-siili askeldamine kuskil võsas, keda huvitab mida ta seal pusserdab?

Kui nad on – olgu edasi kui tahavad. Minusse nad ei puutu ja kellessegi teisesse samuti – meie tasemele nad ei küündi nii ehk naa ja nendega suhtlemine meid edasi ju ei vii. Pigem tagasi.

Nii et – sõitsin sellest metsikust kolkast minema nagu sitapurujutt ja plaani tagasi minna ei ole. Oma teetass ja toatuhvlid on ikka ja alati armsamad kui mingite mumbalumbade trummipõrin või herilasekasvatus kusagil karuperses.

Aga kogemusena ma seda reisi ei kahetse. Pigem ütleksin, et see tegi mind rikkamaks.

Austusega,
Teie Nato Lumi
uurija ning maailmarändur
boheemland@gmail.com