Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19          
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FILMIRIIUL
Marianne Kõrver

MINU RAAMATUKOGU
Kaspar Jassa

Idabloki kujutlused
Andri Luup

INTERVJUU LEIPZIGI MAALIKUNSTNIKU MATTHIAS LUDWIGIGA
August Künnapu

IDAEUROOPLANE ALEKSEJS NAUMOVS
Vilen Künnapu

MÜSTILINE KERA VÕRUS
Diana Vene, Vilen Künnapu

INTERVJUU BARRY THOMPSONIGA
Harry Pye

KUIDAS NÄLJUTADA KONTSEPTSIOONE JA TOITA RAHVAST? * INTERVJUU APHRA TESLAGA
Tanel Rander

AYN RANDI SUURROMAANIST "ALLIKAS"
Jan Kaus, Vilen Künnapu

ME KÕIK OLEME ELUKUNSTNIKUD
Jürgen-Kristoffer Korstnik

NATO LUMI UURIMISRETK METSIKUTELE ALADELE IDA-EUROOPAS
Nato Lumi

AUGUST KÜNNAPU Ida-Euroopa maaliseeria

MEESKOND

ME KÕIK OLEME ELUKUNSTNIKUD

Juba pikka aega on küpsenud idee ja soov kirjutada raamat loovusest meie igapäevaelus. Olles heitnud pilgu erinevatesse kunstivaldkondadesse, nagu kujutav kunst, fotograafia, filmindus, teater ja muusika, olen neid kunste praktiseerides leidnud ja omale kõrvale pannud mitmeid loovust arendavaid mõtteharjutusi, mida võiks rakendada ka iga “mitte-kunstiga-tegelev-inimene” oma igapäevaelus. Olen soovinud, et oleks olemas harjutusi, mis sobivad kõigile, kes tahavad oma elu mängulisemaks muuta - jah, muidugi on inimesed pisut erinevad ja lõpuks valib igaüks omale sobiva tee. Aga harjutustest isegi olulisem pool on mu meelest loomingulisse seisundisse viimise kunst, meie mõtte- ja tundemaailmade vahelised rännakud ja teadlikkus, mis üldse võimaldab meil valikuid näha. Näha iseend siin ja praegu, kes maailma kogeb ja loob, üheaegselt... Sellest soovingi siin rääkida ja jagada mõtteid veel valmivast “Elukunstniku käsiraamatust”.

Jürgen-Kristoffer Korstnik. Foto: Fred-Erik Kerner

Jürgen-Kristoffer Korstnik. Foto: Fred-Erik Kerner

Kes see elukunstnik õieti on? Mõnikord suhtutakse temasse pisut negatiivse alatooniga, mõnikord just viidatakse talle huumoriga kui “elumehele”, kes on justkui kõike kogenud ning võib kõiges näha kunsti ja ilu. Tegelikult peaaegu nii ongi, kui vaadata sõnaraamatu selgitust: elukunstnik on inimene, kes oskab elus hästi toime tulla. Kui inimene tuleb endaga toime - end väärtustades ja armastades, märkab ta tõenäoliselt ka rohkem ümbritsevat keskkonda ja inimesi, tundeid endas ja kõige olemise ilu, mille kaudu saab elamisest elukunst. Enese rahulolu läbi tuleb ta ilmselt ka elus hästi toime ja vastupidi. Kuid siis mis on see elus toimetulemise mõõdupuu?

Oluline on teada, et me kõik oleme suuremal-vähemal määral oma elu loojad ehk kunstnikud - vaatamata kõiksugustele mõõdupuudele, mille endale seame. See, kas tuleme mingite standardite järgi toime, sõltub muidugi standarditest. Siit ka soovitus: jätame need standardid maha. Kui näiteks kunagi su muusikaõpetaja või sõber ütles, et sa ei oska laulda, siis soovitan just laulda ja teha seda iseenda jaoks, et tunda rõõmu tegevusest enesest. Kui mingi asi või tegevus üldse ei meeldi, siis vaata just, mis juhtub, kui teed seda teadlikult uuesti ja natuke uuel moel - tee katset oma “ei oska” ja “ei meeldi” asendada millegagi, mis on jaatav ja milles on siirast lihtsust. Elukunstnik ei pea vastama mingitele nõudmistele, sest see ongi kõige selle õpetuse mõte, et teeksime asju vabast tahtest ja võtaksime kasutusele oma lapseliku uudishimu, loovuse ja mängulisuse. Elumäng võib olla põnev loomise teekond, mida ise tahame kogeda ja oma unistused ka päriselt ellu viia. Milleks muidu üldse kõik see? Elame ju lõpuks vaid ühte elu selles kehas ja siin planeedil, käesolevas ajahetkes. Teeme seda juba täie rõõmu ja tänuga. Võtame vastutuse oma tegude eest ja arvestame hetkelist füüsilist ja vaimset võimekust, aga ärme piiritle kunstnikku iseendas.

Põnevusega uurime “Elukunstniku käsiraamatus” loovuse ja igapäevaelu seoseid, inimese loomingulist eneseväljendust ning leiame viise harjumuspärasest rutiinist vabanemiseks, muutes natuke oma mõtteviisi või vaatenurka “tavalistele asjadele”. Igasugusest tavalisest asjast võib saada ainukordne kogemus. Õppides kasvatama teadlikku kohalolu ja vaadates sedasi maailma läbi uute perspektiivide, oleme palju vabamad kasutama oma loovust - seda ikka selleks, et muuta elu harmooniliseks, nauditavaks ja põnevaks kogemuseks!

Siin on sarnasusi rännakule minekuga: kui läheme reisile, pakime tavaliselt seljakotti või kohvrisse kaasa kõige olulisemad asjad, mida reisil vaja võib minna. Nende seas võivad olla näiteks hambahari, magamiskott, vahetusriided, fotoaparaat. Kui elame seda elu siin kui rännakut, on olulisemad “asjad” meie elus inimesed ja suhted ning seejuures suhe iseendaga. Füüsilised asjad tulevad ja lähevad, aga kogemused ja suhted jäävad. Need muutuvad, seda küll - aga uusi kogemusi tuleb aina juurde ja nendega on vaja igapäevaselt tegeleda. Elukunstnik on nagu rännumees, kes uudistab oma teekonda ja ei tea, mida uus päev või hetk tuua võib. Ta on aga positiivselt häälestatud, et midagi head peab ju kindlasti juhtuma ja puudust ei tule ka seiklustest - teekonnast tuleb võtta viimast. Ta on valmis väljakutsetele vastu vaatama: see just teebki rännaku seiklusrikkaks, huvitavaks. Selle kõige juures elukunstnik õpib kogu aeg, kuid oskab ka puhata ja enda jaoks aega võtta… Tunda rõõmu teekonnast ja lihtsatest asjadest. Näeme, et maailm ei peatu - see muutub kogu aeg, just seepärast peab ka elukunstnik olema valmis muutuma.

Raamat on kirjutatud veidike muinasjutulises ja filosoofilises võtmes: mu jaoks pole see “eneseabi raamat”, vaid rohkem nagu äratav muinasjutt inimeseksolemise kunstist ja üks võimalik vaateviis igapäevaelu loovusele, millega käib kaasas ka ports loovust äratavaid harjutusi. Harjutustel ei jõua siin artiklis pikemalt peatuda, kuid sinna kuuluvad “esimeste kordade päeviku” ja “tänulikkuse päeviku” pidamine, igasugused lepingud iseendaga (näiteks nädal aega järjest iga päev peapealseis, kompliment võõrale või jalutustiir looduses), meelerahu ja loovust äratavad harjutused, helirännakud, kõndimise rütmi ja hääletooni muutmine, näiterollide kasutamine jne. Jagan siin aga mõned peatükid Elukunstniku käsiraamatust.

Loovus lÄbi elukunstniku silmade

Milline see elukunstnik Õieti on?

Elukunstnik sünnib tavaliselt tühjade kätega. Tal pole asju või tegevusi, mis temast nähtavalt kohe elukunstniku teeb. Ta kasvab ja muutub igas hetkes iga päev - ehkki aastad lähevad mööda ja elukunstnik kogeb ja õpib palju uut iseenda kohta, on ta siiski muutuv kui jõgi ja jääb elu loomeprotsessi esindama oma “pühalikus templis”, siin inimese kehas.

Elukunstnik ei vanane. Nagu me teame, meie kehad küll muutuvad ja sellega seoses - ja kõige muuga seoses - tajume elu ikka uuel ja uuel viisil. Kohaneme ümbritsevaga, kohaneme oma keha ja siseilmaga. Elu on nagu pidevalt uuenev hetkeseisund ning valguse ja kogu värvipaleti muutumine elukunstniku lõuendil: ta maalib, samal ajal kõike toimuvat kõrvalt vaadates ja uurides.

Elukunstniku hing avastab pidevalt uut. Just seetõttu ta ei saagi vananeda. Jutustatud lood ja maalitud pildid - kõik tema kogemuste rännakud, mis on “oma aja ära elanud” või mis lihtsalt pole hetkel aktuaalsed ja olulised, võivad küll vanana tunduda, aga ometi saab neid meenutada ja sedakaudu taasluua vaid praeguses ajatus hetkes. Olgu nad vanad või uued, igal juhul on nad saanud osaks praegusest maailma kogemise viisist. Igal inimhingel on seega täiesti unikaalne maailmavaade ja kogemus asju näha. Iga inimene on ka elukunstnik, kes oma kogemusi maalib ikka ja jälle elust inspireerituna. Välised sündmused põhjustavad ja toovad esile sisemisi muutusi; sisemised avastused, seisundid ja tähelepanu suunamine aga välimisi. Suures osas ongi tähelepanu suunamine elukunstniku pintsliks.

Missugust maali hakkab ta kujustama praegusel hetkel? Ja nüüd, kus sina oledki see, kes seda maalib – siis millist pilti lood sina?

Teekonna vÕlu peitub teekonnas endas

Just nii - teekonna võlu on teekonna elu ja olu. See pole punktist “A” punkti “B” minek, nagu me matemaatika tunnis õppisime distantsi või ühes suunas liikuva inimese kiirust arvutama. Miks üldse liikuda kogu aeg ühes suunas? On ju kohti, mis on põnevad ja ilusad, kus võib võtta hoo maha või teha väikese kõrvalepõike, et seda kohta uurida või kogeda uuest küljest. Muidugi on meil sageli palju tegemist ja oleme majast väljudes teel konkreetsesse kohta, et seal midagi asjalikku teha, minnes näiteks tööle või ülikooli loengusse. Kui tahame uitama minna, läheme hoopis parki jalutama, mere või järve äärde, peale tööd sõpradega aega veetma või midagi muud spontaanset tegema; ja ehkki see on omaette plaan, on teekond ise spontaanne ja loominguline. Samas, kas oleme mõelnud, et ka igasugune tööle minek või muu rutiinsena tunduv tegevus või “kohustus” võiks olla täidetud mängulise kergusega, mida kogeme reisides või pargis jalutades? Teekonna võlu seisneb inimese mõtteviisis ja tunnetuses, kuidas ta maailma asju näeb ja kogeb. Enamasti on see midagi, mida me laias laastus muuta ei oska, sest maailma kogemine sõltub ju meie eelnevatest kogemustest. Kindlasti aga on olemas häid harjutusi ja nippe, kuidas tuua rohkem loovust meie igapäevaellu - just seda mängulisust, mida ehk oleme kogenud oma reisidel väljaspool kodumaad, kui punktist “A” punkti “B” jõudmine pole kõige olulisem eesmärk.

Kuidas saame välja astuda harjumuspärastest “teekonna saabastest”, et elada oma elu põnevamalt ja loomingulisemalt? Oleks see vaid nii lihtne, et otsustad neist saabastest välja astuda ja oledki vaba... Aga tegelikult just nii ongi. Taotlus ja otsus on esimene samm! Kui on küsimus, siis on kusagil olemas ka vastus. Küsi ja sulle antakse, nagu öeldakse. Vahest on kõik su praegune elu üks unenägu, kus läheb vaja vaid piisavalt valju nipsu, et ärgata uude maailma, avaramasse tunnetusse?

Ärkamise ja naeratamise kunst

Kas sulle tundub samuti, et rändame ühest loost teise, päevast ja hetkest või vahest ka unenäost teise unenäkku? Kõige selle vahele jääb erinevaid ärkamisi ja äratundmisi - ilmselt oled seda märganud. Iga loo lõpp on uue loo algus. Ärkamisi ehk neid üleminekuid ei pea me mitte kartma, sest igasugune lõpp on ju uuestisünd ja rännak uute kogemuste juurde. Mida suurema ja rohkem eluvaldkondi mõjutava muutusega on meil tegemist, seda sügavamale elus rändame. Ja seda rohkem võib meis tärgata ka hirm ehk vastupanu muutuste ees.

Suured ja väikesed muutused on oma mustri poolest võrdväärsed - nagu molekulaar- ja päikesesüsteem, kopeerib nii igasugune aineline süsteem kui ka muutuste protsess mingitlaadi mustrit. See meenutab fraktaalkunsti. Mustrid korduvad väikeses ja suures skaalas ning muutuste tegemiseks on vaja muuta kõige väiksemat plaani, kõige taga olevat taotlust või ideed. Siis saame kodeerida ümber oma käitumise või mõtte mustreid. Ehkki see pole alati lihtne, on see potentsiaalselt võimalik. Aga kas on üldse midagi, mis siin ilmas poleks võimalik?

Loominguline eluviis viitab uskumisele ehk mõttelaadile, mille kohaselt on kõik võimalik. See ei pea alati praktiline olema või kohe reaalsuses end ilmutama. See on pigemini oma loovast väest ja võimalustest teadlik olemine, fantaasia vabastamine ratsionaalsuse kütkeist. Kui märkame neid loomulikke ülemineku muutusi oma maailmade vahel ja vabastame hirmu muutuste ees, saame elada loomingulisemalt ja tunda rõõmu oma teekonnast. Elu on ilus! Mitte midagi pole siin kaotada, sest iga muutus on võit uute kogemuste juurde. Kui suhtume muutustesse kergusega ja huumoriga, võib märgata muutusi positiivses suunas. See, mis tundus enne tõsise ja kurvana, on tegelikult päris huvitav kogemus. Ühendades end lahti hirmust ja kurbusest, jääb meie ellu rohkem usaldust, kergust ja positiivseid tundeid. Positiivsed tunded kinnistuvad positiivsete kogemustega. Kõik, mida endast välja saadame, tuleb meie juurde tagasi sarnase energiakvaliteedina. Kui saadame välja naeratuse, võib juhtuda, et ka keegi teine meile vastu naeratab ja tekitab sedasi sooja tunde. See kasvab nagu veerev lumepall. Nii et ole ettevaatlik! Lõpuks võivad naerulihased valusaks minna, see pole üldse välistatud.

Võttes eelnevat arutelu kokku, võib mõelda sellele, milliste seisundite ja tunnete vahel me rändame. Mille jätame või tahame jätta maha, kuhu me aga ärkame või tahame jõuda? Oleme rändurid oma tunnete ja kogemuste maastikul. Oleme siis juba julged rändajad ja ärme pelga elu. Julgus edasi minna ja hirmudest läbi liikuda on elukunstniku suurimaid võimeid ning loomingulisuse äratajaid.

Lõpetuseks, elukunstnik on suunamudija. Teekonna suunda saab elukunstnik ikka ja jälle muuta: nagunii sa pole enam see, kes olid eile. Kõik hea ja halb on vaid hinnangud. Võid valida omale taotlused, mis su praegust teekonda toetavad ja ilusaks kujundavad - et neid siis läbi enda ka rõõmsalt teistega jagada. Elu huumor on üks olulisemaid aspekte eluteatri juures! Ärme palun seda unusta. Ja kui unustamegi, siis ühel või teisel hetkel - loodetavasti ikka veel selles elus ja siin-seal iga päev - meenutame kergusega seda taas.

Jürgen-Kristoffer Korstnik
on filmitegija ja muusik.
Loe intervjuud Jürgeniga (Epifanio 16 / 2018) ja tema intervjuud filmitegija Kersti Uiboga (Epifanio 18 / 2020).