Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19          
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FILMIRIIUL
Marianne Kõrver

MINU RAAMATUKOGU
Kaspar Jassa

Idabloki kujutlused
Andri Luup

INTERVJUU LEIPZIGI MAALIKUNSTNIKU MATTHIAS LUDWIGIGA
August Künnapu

IDAEUROOPLANE ALEKSEJS NAUMOVS
Vilen Künnapu

MÜSTILINE KERA VÕRUS
Diana Vene, Vilen Künnapu

INTERVJUU BARRY THOMPSONIGA
Harry Pye

KUIDAS NÄLJUTADA KONTSEPTSIOONE JA TOITA RAHVAST? * INTERVJUU APHRA TESLAGA
Tanel Rander

AYN RANDI SUURROMAANIST "ALLIKAS"
Jan Kaus, Vilen Künnapu

ME KÕIK OLEME ELUKUNSTNIKUD
Jürgen-Kristoffer Korstnik

NATO LUMI UURIMISRETK METSIKUTELE ALADELE IDA-EUROOPAS
Nato Lumi

AUGUST KÜNNAPU Ida-Euroopa maaliseeria

MEESKOND

KUIDAS NÄLJUTADA KONTSEPTSIOONE JA TOITA RAHVAST? *

Intervjuu Aphra Teslaga

Ühel ammusel talvel elasin ma Jugoslaavias, Mariboris. See võib tunduda šovinistlik aga ma kutsun neid maid siiamaani Jugoslaaviaks. Sest on mingi tuli, mis elab sealsetes inimestes, kultuuripärandis ja kiirgub nii Balkani poolsaare tipust kui ka sügavatest koobastest mägede sisemuses. Jugoslaavia on Euroopas väga erandlik piirkond. Külma sõja ajal ei olnud ta ei Ida ega Lääs. Mitteühinemisliikumise eestvedajana kuulus ta kolmanda maailma hulka. Ometi muutus ta peale Tito surma järk järgult Ida-Euroopaks, mille suurimaks apologeediks on näiteks kunstimaailmas olnud Sloveenia, eesotsas Moderna Galerijaga, IRWINiga, jne.

Tol talvel oli Mariboris väga eriline õhkkond. Äsja olid toimunud kuulsad mässud, millega võeti maha korrumpeerunud linnapea. Muuseas, nendest mässudest on kirjutanud aktivist ja politoloog Andrej Kurnik meil ilmunud raamatus “Arhiivid ja allumatus”. Linna keskväljakul tegutses vana kinomaja “Udarnik”, mille külge end puugina imenud McDonald’s likvideeriti, kuna seal ei käinud mitte keegi. “Udarniku” vanalt projektorilt jooksis filmiklassika ning samal ajal pakkis Janez Janša kuskil oma kotti, et vangimajja sõita. Korraldasin ise ühtteist nii “Udarnikus” kui ka kultuurikeskuses “GT22” ja kuskil sealkandis sain ma tuttavaks oma sõbra Aphra Teslaga. Ta on Sloveenias tuntud laulja ja poeet. Ja ühtlasi ainus elusolev kunstnik, kelle järgi on nimetatud kunstiauhind – “White Aphroid Award”. Eestiga seob teda mitu koostööd, ja seetõttu võib temast kujuneda meie kultuuriline sild Jugoslaaviaga, nii nagu seda on olnud Ita Rina ja Ljiljana Petrovic.

Maailm on vahepeal muutunud, kahjuks mitte paremuse poole. Udarnik on suletud, Janša on võimul ja õhk on läppunud. Suviti valitseb Mariboris põrgulik kuumus, kuigi linnast voolab läbi smaragdroheline ja jääkülm Drava jõgi. Selle jõe kaldapealsel elab Aphra Tesla, kellega tegin selle suve lõpus ühe väikese intervjuu. Enne, kui sellesse süveneda, võib tutvuda mõningate näidetega tema loomingust:

https://www.youtube.com/watch?v=iCx-puwGwi8
https://www.youtube.com/watch?v=cHuaJmeFE3A
https://www.youtube.com/watch?v=axhBuWLtq5c
https://www.youtube.com/watch?v=wczYvIuVbdI

Aphra Tesla

 

Aphra Tesla

Fotod: Aphra Tesla Operating System Incorporated

Kuidas suvi möödus?

Veetsin kogu suve vaikses ekstaasis, justkui liimituna ühe instrumendi külge, milleks oli harmoonium. Tegin uue albumi. Ja üks teine on ka varsti tulekul.

Mis album see on? Millal sa viimati üldse albumi koostasid?

Viimane album tuli välja 2013. aastal – “Home in the Zone”. 2021. aasta albumi pealkiri on “Love – Death with Benefit”. Peamiselt on see mõeldud ühe näituse jaoks - “Tunnete portree” Narvas. Ja on osa koostööst Jevgeni Zolotkoga, tema installatsioonist nimega “Armastus”. Ja armastus ongi see, mida me tegime. Nii õrn, pühendunud ja kirglik kui üldse võimalik. Ja hermeetiliselt võimas, prohvetlikult veenev.
Teine album on seotud projektiga “Songs from the Suicide Hole”. Las inimesed mõistatavad.

Olen sind näinud esinemas igasugu meediakunsti ja noise üritustel, samas aga ka suurtel lavadel, kus sa laulad Jugoslaavia partisanide laule.

Jah, ma olen lennanud läbi erinevate muusika kildude. Enamik muusikuid on küll nakatunud ebapädevusse koos minuga töötamiseks. Nii et ma parem olen koos oma harmooniumiga või ripun niisama...

Mis on Aphra Tesla Operating System?

See on mu päikesesüsteem – interdistsiplinaarne, humanistlik, ühiskondlik projekt, mis sai alguse 2011. aasta Sinapsa neuroteaduse konverentsil. Ja läbi aastate olen ma osalenud MFRU festivalil, mille osaks on ka Huxtrl ja GT22.

Aga sa töötad koos Svetlana Makaroviciga! Ja sa pead Svetlana Makarovici Saatkonda. Kuidas sellega on?

Saatkond on üks intermeedia projekt, alates 2016. aastast. Siiani töötab ja asub GT22 kultuurikeskuses. Igal kuul on seal üks happening, mida korraldab Fundacija Sonda (kunstnik Miha Horvat – toim).
Seiklustest Svetlanaga võiksin rääkida tundide viisi. Ta on viimane elusolev raudvara poeet. Šansoonide ja lasteraamatute kuninganna. Olen väga nautinud temaga kahekesi laval olemist. Nagu kaks erakut, kumbki oma generatsioonist. Tema luule, minu laulud. Viimasel šansoonide kontserdil julgesin ma (esimest korda kogu ajaloo jooksul) luua meloodia ühele tema luuletustest – “Kam odhajaš lepo moje” (“Kuhu sa lähed, mu iludus”). Ja talle meeldis! See räägib sellest, kuidas armastatu kaotab sõjas oma elu. Ma just hiljuti laulsin seda jälle.

Aga räägi partisani lauludest.

Ma laulan Jugoslaavia ja vene laule Svetlana antifa kontserditel.
Ma laulan oma vanaisa ja vanaema jaoks. Selleks, et mälestus ei kaoks. Et mäletada, kes vabastasid meid orjuset, kes võitlesid vabaduse eest.

Aphra Tesla

Foto: Aphra Tesla Operating System Incorporated

Kas Sloveenias korraldatakse antifa kontserte?

Jah, aga viimasel ajal on nad üsna masendavad. Nagu tsirkus kompvekimaal. Me elame nõdrameelse diktatuuri all. See loob inimestest peegelpildi, killustab neid. On lollid, vähem lollid ja siis usutaganejad nagu mina ja Svetlana. Ma pean end küll aktivistiks, aga tõesti – mis saab mässumeelsest laulust, kui enamus inimesi võtab seda nagu lutsukommi? Mis saab inimestest, kui nad kardavad vastu hakata ja on liiga mugavad, et seista üksmeelselt oma õiguste eest?

Aga jah, meil on antifa kontserdid ja mitte kedagi ei arreteerita nende eest. Haha, ja mitte kedagi need eriti ei liiguta ka. Nagu tsirkus, nagu bränd, nagu kast.

Aga räägi ikkagi nendest partisani lauludest.

Muide, ma laulan ka vene laule, näiteks “Tjomnaja noch” (“Tume öö”) ja “Zemljanke” (“Kaevikus”). Ma armastan vene keelt.
Aga eesti keel meeldib mulle ka, ainult et teistmoodi – luuletamiseks. See on maagiline!
Aga Jugoslaavia lauludest “Što te nema” (“Miks sa pole siin”), mis on Bosniast. Või “Pogledaj me mala moja” (“Vaata mind, mu väike”), mis on Montenegrost. “Udade se Jagodo” (“Maasikmari abiellus”) Kosovost. “Šla bom na goro visoko” (“Ma lähen kõrgele mäele”) Sloveeniast.

Minu jaoks on endine Jugoslaavia kultuuriliselt kõige rikkam piirkond Euroopas.

Olen püüdnud leida oma kohta maailmas, selles kõige rikkamas paigas... see on minu jaoks võõraks muutunud. Alates sellest ajast, kui ma maalt ära kolisin, oma kodust ilma jäin. Nojah... Maailm mõistab minust sõltumata minu üle kohut. Sama teeb ta Jugoslaaviaga. Mingi edevus sosistab mu sees: “Erak! Võõras inimene võõral maal!”.
Olen piisavalt vaene, et pälvida tagasihoidlikkust, millega ma vaatan taevatähti ja ei mõtlegi sellele, kuidas neid kunstiks muuta. Ma elan süükoormaga maailmanurgas, millest tabatuks jäänud ajalugu lendab üle koos kõikide oma tagajärgedega.
Mingis mõttes olen ma juba surnud, post-mortem positsioonis. Seetõttu elan ma metafüüsilises mõttes hoopis Eestis. See on rikastav ja lohutav.
Jugoslaavias on palju lagunemise vorme, samuti palju kultuurilist mitmekesisust, mis on säilinud. Põhjas elavad suitsiidsed joodikud, filosoofid, suusatajad ja halvad filmitegijad. Mida rohkem lõunasse sa lähed, seda mahlakamaks muutub keel ja mõrvarlikumaks reaalsus. Jah, sul on täiesti õigus. Sul on õige visura*. Kas sa oled vaadanud filmi “Kekec”? See on parim Sloveenia film, mille nimi põhimõtteliselt tähendab sitta.

*Visuur moodustub sõnadest “visioon” ja “Usura” (vt Ezra Pound)

Sa suudad tähti vaadata nii, et ei mõtle kuidas neid kunstiks muuta – haruldane omadus tänapäeva maailmas. Selleks peab vist olema kommunismi kogenud, et nii mõelda? Või vähemalt 20ndat sajandit?

Jah, selle võime ma pärisin.

Kellelt? Kas esivanematelt?

Mu esivanemad elasid ja töötasid kivimurrus. Vanaisa karjatas 4-aastaselt lehmi. 14-aastaselt põgenes vanglast, sakslaste käest ja läks partisaniks. Pärast sõda töötas ta kiviraidurina ja hoolitses meie perekonna ja paljude teiste eest. Mu ema rääkis, et kõik inimesed seal külas tulid meie juurde telekat vaatama ja meie pesumasinas pesu pesema. Minu vanaisa oli esimene, kes ostis mu skulptuure ja maale. Minu luuletused panid ta liigutatult vaikima.

Mida sa Jugoslaavia ühiskonnalt pärisid?

Oskuse nälgida, niikaua kuni tuleb mees ja istub lauda, andes mulle märku, et mina võin samuti süüa! Hahaaa!

*Aphra Tesla nägi enne seda intervjuud unes, et Tanel Rander küsib temalt esmalt mainitud küsimust. Autor vastab nuttes, et ta armastab Tito äralõigatud jalga.

Teksti lühendanud A.K.

Tanel Rander
on kunstnik ja poeet, kes on aastaid tegelenud Ida-Euroopa identiteedi uurimise ja selles identiteedis elamisega. Kuid sellel teekonnal on tal olnud ka varjatud motiivid.