Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19          
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FILMIRIIUL
Marianne Kõrver

MINU RAAMATUKOGU
Kaspar Jassa

Idabloki kujutlused
Andri Luup

INTERVJUU LEIPZIGI MAALIKUNSTNIKU MATTHIAS LUDWIGIGA
August Künnapu

IDAEUROOPLANE ALEKSEJS NAUMOVS
Vilen Künnapu

MÜSTILINE KERA VÕRUS
Diana Vene, Vilen Künnapu

INTERVJUU BARRY THOMPSONIGA
Harry Pye

KUIDAS NÄLJUTADA KONTSEPTSIOONE JA TOITA RAHVAST? * INTERVJUU APHRA TESLAGA
Tanel Rander

AYN RANDI SUURROMAANIST "ALLIKAS"
Jan Kaus, Vilen Künnapu

ME KÕIK OLEME ELUKUNSTNIKUD
Jürgen-Kristoffer Korstnik

NATO LUMI UURIMISRETK METSIKUTELE ALADELE IDA-EUROOPAS
Nato Lumi

AUGUST KÜNNAPU Ida-Euroopa maaliseeria

MEESKOND

AYN RANDI SUURROMAANIST

„ALLIKAS“

Ayn Rand. The Fountainhead

Ayn Rand, "The Fountainhead" raamatukaas

Ayn Randi 1943. aastal ilmunud romaan „Allikas“ (Fountainhead, eesti k 2001 ja 2015, tlk Allan Eichenbaum) on kahtlemata tugeva jõuga kirjatükk – meeldigu see jõud lugejale või mitte. Võibki öelda, et tegu on romaanikujulise seisukohavõtuga. „Allika“ pea 800 lehekülje jooksul joonistub välja autori sotsiaalfilosoofiline positsioon, mida on kõige lihtsam liigitada individualismiks. Kuna autor tõstab pjedestaalile indiviidi iseolemise, täpsemalt andeka kunstniku suveräänsuse, pole positivistlikult mõtleval lugejal raske tuvastada seoseid autori enda elukaarega – Rand, kodanikunimega Alissa Rosenbaum, sündis Venemaal ja lahkus 1926. aastal Nõukogude Liidust, kus indiviid tahe oli allutatud kollektiivi tormidele ja tungidele. Minu lugemiskogemuses asetub „Allikas“ ideoloogiliselt laetumate 20. sajandi suurromaanide esiotsa.

Rand kasutab oma individualistlike ideaalide väljajoonistamiseks romaani keskseid tegelaskujusid. Inimesed kehastavad siin ideid. Ja mitte ainult. Leitmotiivi teenistusse on pandud isegi esitatavate tegelaste järjekord - romaan on jaotatud neljaks mahukaks peatükiks, iga veerandiku pealkirjaks romaani ühe keskse tegelase nimi. Esimene osa on pealkirjastatud nimega „Peter Keating“, teine osa kannab nime „Ellsworth M. Toohey“, kolmas osa „Gail Wynand“ ja neljas osa „Howard Roark“. Pealkirjade järjekord on tähenduslik, liigutakse kõige negatiivsemast tegelaskujust kõige positiivsemani.

Peter Keating on arhitekt, kelle elu eesmärk on olla parim, aga mitte enda, vaid ümbritseva sootsiumi silmis. Ta on keskpärane karjerist, kes ei otsi mitte enda olemust, mida loomingus väljendada, vaid kasulikke suhteid ja tähtsate tunnustust. Tema kohta öeldakse: „Ta ei tahtnud olla suur, vaid et teised peaksid teda suureks“ (lk 678). Randi tahtel saab Keatingile osaks kibe vaimne ja ühiskondlik mandumine. Tegu on inimamööbiga, kes ei kõlba õieti isegi antikangelaseks.

Ellsworth M. Tooheyt võib pidada „Allika“ keskseks antagonistiks. Ta on mõjujõuline ajakirjanik, kelle soov on hävitada erakordsus ja suruda peale totaalset ühistööd. Mõjub üsna irooniliselt, et Toohey nimetab ennast „inimeste sõbraks“ – ajaloohuvilistel tekib kohe seos Jean-Paul Marat’ga, Prantsuse revolutsiooni ühe peaideoloogiaga, kelle väljaanne L´Ami de peuple oli vastutav seisusliku vägivalla õhutamises ja põhjustamises. Toohey jutlustab küll kaastunnet ja isetust, aga kuna Rand põlgas neid nähtusi, ilmneb tegelaskuju sõbraliku pealispinna alt, tema joviaalses jutusorinas irratsionaalne tung suruda alla isikupära. Kohati meenutab Toohey George Orwelli romaani „1984“ põhiantagonisti, Armastusministeeriumi ametniku O’Brieni: „Me naudime piiramatut alistumist – inimeste poolt, kes on õppinud ainult alistuma“ (lk 717).

Gail Wynand on samasugune self made man nagu Toohey ning samaväärse kaliibriga sotsiopaat, kes manipuleerib inimestega ja hävitab nende karjääre, näiteks sunnib ta ateisti kirjutama „religiooni hunnitusest“ (lk 458). Wynandi lunastabki lõpuks tema sõprus Howard Roarkiga; tõsiasi, et ta tunneb viimases ära geniaalse arhitekti, kes on selgelt oma ajast ees. Jah, Howard Roark, „Allika“ kangelane. Kui Toohey tahab valitseda teisi hingi („Ma saan valitsejaks“, lk 713), on Roarki eesmärk olla omaenda vaimu ainuvalitseja, laskmata seda mõjutada ühelgi sotsiaalsel konventsioonil või kokkuleppel. Ta keeldub Toohey kuulutatavast kaastundest, õieti see ei huvitagi teda. Teda huvitab ainult omaenda kunst, mille osas pole ta nõus libisema väikseimalegi kompromissile. Ta ütleb nii: „Keegi ei saa sulle midagi õpetada, mitte sellele tuumale, mis sinu sees on, kõige allikale“ (lk 77). Roark kehastabki idealistlikku hoiakut, mille kohaselt elavad inimesed ennekõike oma meeltes. Roark sealjuures eriti jõuliselt. Randi kangelane oleks justkui välja astunud mõnest Nietzsche nägemusest, kehastades vastuseisu sellele, mida filosoof nimetas „rahuloluks piskuga“ ning ilmudes lugejale kellenagi, kelle „üksindus on põgenemine haigete eest“ (1). Samuti tekitab Roarki käitumine ja käekäik paralleele Albert Camus’ eksistentsialistliku, samuti ühiskondlikest konventsioonidest eemale jääva kangelase Meursault’ga – seda isegi dialoogi tasandil.

Nüüd võib küsida, mida arvata meetodist, mis asetab tegelaskujud autori ideaalide ja kinnisideede teenistusse? Pole raske alustada kriitikast, et kui Rand tahab jutlustada lugu täielikust iseolemisest, siis vähendab ta autorina iseolemist jutlustades automaatselt oma tegelaste iseolemist. Asi pole ainult selles, et Rand peab kaastunnet ja iseolemist kaheks eraldiseisvaks ilminguks, mille vahel ei saa olla ühendusteid ega lepitust, vaid selles, et ta püüab suruda seda hoiakut ühelt või teiselt poolt rindejoont oma tegelaskujudesse. Roark ütleb: „Ma ei soovi olla millegi sümboliks. Mina olen ainult mina ise“ (lk 575) – kuigi just sedasi teeb Rand Roarkist iseolemise sümboli. Roarki sisekõnesse istutatakse altruismi ja egoismi lepitamatus: „Ärge nähke vaeva minu õnne nimel, mu vennad – näidake mulle oma rõõmu – näidake, et see on võimalik – näidake mulle oma saavutusi – ja teadmine nendest annab mulle julgust jõuda enda saavutusteni“ (lk 563). Kummaline loogika, mis eeldaks justkui, et kui keegi näitab oma rõõmu, et seda jagada altruistlikes lootustes – et aidata teisi oma rõõmu leida –, pole see suurem asi. Nii kruvib Rand pidevalt altruismi absurdi, lastes Tooheyl öelda järgmist: „Isiklik armastus on vahetegemine, eelistuse akt. See on ülekohtune tegu – kõigi inimeste vastu maa peal, kellelt sa röövid kiindumuse, mille kingid omavoliliselt ainult ühele.“ (lk 355). Kuigi jääb vastamata, miks peaks ülepea üks (isiklik) välistama teist (üldist)? Nojah, aga eks sedasi küsib ka lugeja, kes kaldub välistama ainult üht – täielikku välistamist. Ühesõnaga: Randi vaade altruismile tundub mulle kitsas, välistav. Kuna autorile altruism ei meeldi, saab see tema tahtel meeldida vaid ebasümpaatsetele tegelastele, kes pealegi altruismi oma huvides ära kasutavad. Sotsiaalne empaatia muudetakse nõnda vastumeelseks, et see väljendub ennekõike ebaloomulike vajadustena: „Ma ootan, et inimesed oleksid mulle tänulikud“ /---/ „Ma olin kohutavalt haavunud, et keegi pääses kitsikusest ilma minu abita“ (lk 401). Olgu, teise iha ihaldamine on igati inimlik – ent kas teadlikkus sellest ei saagi siis juhtida sellisest ihast eemale?

Tuntud kirjandusteadlane Mihhail Bahtin on kirjutanud suurepärase käsitluse Fjodor Dostojevski loomingust. Raamatus „Dostjoveski poeetika probleemid“ käsitleb Bahtin polüfooniat vene klassiku romaanides; mõtet ja võtet, mille kohaselt ei ole ükski tegelane n-ö autori teenistuses, tema „alluv“. Tegelaste iseolemine tundub eeldavat, et nad mõjuvad autori tahtest irdununa. Sellise praktika taustal aga avaneb elu olemusliku dialoogilisuse idee. Bahtin kirjutab: „Olla tähendab dialoogiliselt suhelda. Kui lõpeb dialoog, lõpeb kõik. /---/ Kaks häält on elu miinimum, olemise miinimum“ (2). Dostojevskile omases polüfoonias väljendub see nii, et „toimub erinevate teadvuste vahel, s.t. nende vastastiktoimes ja vastastikuses sõltuvuses“ (3). Taolisele vastastikusele dialoogilisusele rajaneb ka üldine romaanivormi muster – ükski inimene pole üksi ega ühene.

Ayn Rand. The Fountainhead

Kirjanik Ayn Rand koosnäitlejate Gary Cooperi ja Patricia Nealiga,
kes mängisid “The Fountainheadi” raamatu ainetel tehtud samanimelises 1949. a filmis.

Tahab Rand või ei, aga seda vastastiktoimet ei saa välistada temagi, kuna see asub n-ö a priori romaanivormi lõimetises – eriti sedavõrd mahuka ja kompleksse romaani puhul nagu „Allikas“. Alustada võiks juba asjaolust, et kui püüda jätta pärlid sigadele loopimata, tuleks valida vähema sotsiaalse sidususega amet kui arhitekt. Kui Roark ütleb oma kaitsekõnes, et ta eesmärgiks on „looming, mitte selle kasutajad“ (lk 764), siis arhitektuur on loominguline praktika, mida ei saa selle kasutajatest eristada (nii nagu maalikunstis).

Kui Roarki armastatu, vapustavalt kaunis ja andekas Dominique ütleb: „Mitte midagi paluda. Mitte midagi oodata. Mitte millestki sõltuda“ (lk 154), siis ometi palub ja ootab ta Roarki armastust, sõltub sellest. Vastupidi samuti, Roark ütleb Dominiquele: „Loomulikult ma vajan sind. Ma lähen arust ära, kui ma sind näen.“ (lk 342). Sellele vajadusele seavad mõlemad armastajad üsna kunstlikult vastu taotluse eristada oma armastatu ja armastus ülejäänud ühiskonnast, jätta kõik sellest kingist ilma. See toob mu meelest kaasa tarbetu masohhismi. Roarkil on teisigi suhteid, kust ei õnnestu välja kurnata tunnetust, mida on ka parima tahtmise korral raske nimetada egoismiks, näiteks töömeestega tunneb Roark „kummalist ustavuse- ja vennalikkusetunnet“ (lk 518). Randi pole suuteline elu komplekssust oma romaanist välja peletama.

Võib väita ka pehmemalt, et Rand on võluvalt idealistlik, elades (veel) maailmas (või illusioonis), kus on väga kerge eristada individualismi ja kollektivismi. Me aga elame maailmas, kus tarbimisühiskonna loogika mõjul on saanud individualismist uus kollektivism – väga suur hulk inimesi tahab olla üksteisele üsna sarnaselt originaalne ja mõelda „oma peaga“. Õigusest oma minale, mis on ka Roarki ideaal, on nüüdseks saanud käibetõde. Muide, siin ei ilmne ainus „Allika“ tähenduslik seos tänapäevaga. Kui Rand kirjutab ühest näidendist, mille puhul „öeldi välja totrusi, justkui oleksid need ilmutused“ (lk 548), siis minu hinnangul sobib selline iseloomustus kirjeldama kahetsusväärselt suurt osa praeguse aja meediast.

Ayn Randi „Allikas“ on üks mu lemmikraamatuid. See on lugu suure looja kirest, energiast, üksindusest ja sõltumatusest. Raamatu peategelaste prototüüpideks on suured arhitektid Frank Lloyd Wright ja tema õpetaja Louis Sullivan. Tegevusliinideks on õpilase ja õpetaja side ning konflikt, samuti igavene vastuolu geeniuse ja Hiigelsuure Keskmise vahel – Mozarti ja Salieri probleem. Salierisid on hästi palju ja selgu kokku lüües on nad väga tugevad. Kuidas siiski Mozartid, Sullivanid ja Wrightid ellu jäävad? Sellest räägibki raamat. Seal on ka armastuse lugu. Geeniuse armastus on samuti vägev – see on pigem taevane kui maine armastus. „Allikas“ on kohustuslik kirjandus algajatele loojatele. See on otsekui retsept kuidas saada loojaks, kuidas selleks jääda, kuidas olla sõltumatu ja õnnelik. Ja see on ka õpetus kuidas pääseda ohtlikest programmidest, peavoolu kampadest, kes tahavad sind orjastada. Romaan on hümn vabadusele, kunstile, armastusele ja Loojale.

Vilen Künnapu
Kunstnik ja arhitekt

Eelöeldu ei tähenda, et „Allikas“ oleks halb lugemine, millest pole midagi õppida. Muidugi ei tasu võtta Randi altruismi- ja koostöökriitikat lõpuni tõsiselt – arvatavasti poleks temalegi meeldinud näiteks liikuda New Yorgis keset totaalselt egoistlikku ja koostöövaba liiklust. Kui aga käsitleda „Allikat“ just kunstniku- ja kunstiromaanina, pole raske nõustuda ideega, mille kohaselt ei tasu inimesel ennast kunagi reeta, tuleb tunda ja hoida oma väärtust, ei maksa ennast mõelda väiksemaks, pole vaja kärpida oma tiibu. Ei tohi tekitada „mõrvatud lootusi“ (lk 760). Parem kahetseda, kui karta (või õigupoolest ei peagi see, kes pole kartnud, oma julguse pärast väga kahetsema). Dominique’ teeb sotsiaalse kartlikkuse osas Keatingile igati pädevat kriitikat: „… sa pead lipitsema inimeste ees, keda sa põlgad, et avaldada muljet inimestele, kes sind põlgavad“ (lk 469).

Samuti on väga sümpaatne idee, et (vähemalt kunstis) loeb tegu rohkemgi kui tulemus. Kõige tähtsam pole katse õnnestumine, vaid katse ise – seda enam, kui katsetatakse omaenda reeglitega. Roark leiab, et ainus asi, mis loeb, on tema töö, „mida ma teen omal viisil“ (lk 649).

Kunsti kontekstis võib püstitada küsimuse ka järgnevalt: kas pakkuda inimestele seda, mida nad teavad või seda, mida nad ei tea? Tõsi, Roarki puhul ei mängi väljend „pakkuda inimestele“ olulist rolli. Sõnastame siis ümber: kunstnikul on valida kas sõltuvus või sõltumatus. Selle küsimuse taustal tasub „Allikat“ lugeda küll. Vabadus pole enesestmõistetav ka vabadust väärtustavas ühiskonnas. Sealhulgas vabadus harjutada vabadust enda tingimustel.

  1. vt. Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra. Tlk J. Palla. Olion, 1993, lk 115.
  2. Mihhail Bahtin, Dostojevski poeetika probleemid. Tlk Aare Pilv ja Enn Siimer. Ilmamaa, 2021, lk 362.
  3. Samas, lk 59.

Jan Kaus
on kirjanik ja esseist.
Vaata ka tema lugu „Sinu betoonkuplite all, mul linn“ (Epifanio 14 / 2011).