Rose Wylie.
Foto: Jo Moon Price, 2020.

Rose Wylie. Vee all.
Segatehnika, 2020.

Populaarne mehhiko religioosne žanr 3.
Pastakas paberil, 2020.

2020. aasta oktoobris tähistati 80 aasta möödumist John Lennoni sünnist. Kuna Lennon on ikka veel keegi, kelle poole pöördun nii trööstiks kui inspiratsiooniks, otsustasin panna kokku tema elule ja tööle pühendatud näituse. 80 kunstnikku olid nõus selle jaoks midagi tegema. Näitus toimus Stash Gallery’s ida-Londonis. Kunstnike hulgas oli ka Rose Wylie (1934), kes andis imelise joonistuse pealkirjaga "Ma tahaksin olla merepõhjas", mis tuleb biitlite laulust "Kaheksajala aed".
Ma kohtasin Rose'i esmakordselt 2010. aasta oktoobris, kui me mõlema töid oli välja pandud kunstinäitusel, mida kureerisid meie ühised sõbrad Luke Gottelier ja Francis Upritchard. Viimase kümne aasta jooksul on Rose'i soolonäitused Hastingsi Jerwood Gallery's, Tate Britainis ja Serpentine Gallerys saavutanud suurt edu. Minu, nagu ka paljude teiste arvates on ta praegu üks paremaid Suurbritannias töötavaid kunstnikke, seega oli mul hea meel, kui ta nõustus vastama mõnedele Epifanio küsimustele.

Kas on olemas raamatuid kunstist või kunstnikest, kes on sind mõjutanud, või mida sinu arvates kõik peaksid lugema?

Kunagi ammu lugesin suure naudinguga Jack Lindsey raamatut Cezanne'ist. Jack Flami "Matisse on Art" on jätkuvalt kasulik. Robert M. Pirsigi "Zeni ja mootorratta hooldamise kunsti" lugesid kõik; vapustav raamat vormilt ja struktuurilt, ja muusika kriitilise hindamise poolest on Thomas Manni "Dr Faustus": eriti on mul meeles, kui vapralt ta käsitles kahe suure helilooja suhtelist asetust.

Kas sul on kunstnikest sõpru, kellega te vaidlete tuliselt maalikunsti üle? Või kas kunstnikest sõpradega koos olles räägite kõigest peale maalikunsti?

Tavaliselt satun elavasse keskustellu inimestega, keda ma vaevu tunnen.

Mida sa arvad Philip Gustoni näituse edasilükkamisest Tate Modernis, sest tema maalidel on näha KKK kujundeid?

Sellest rääkida on mul lihtne, sest ma olen ise kunstnik ja PG tõeline fänn, ja mitte muuseumitöötaja. Kui oleksin, võiksin mõelda teistmoodi. Minu meelest peaks suurt kunsti näitama nii tihti kui võimalik, ja Philip on suur kunstnik. Tema töö muudab subjekti: loeb see, kuidas ta maalib, mitte mida ta maalib, ja publik võiks sellest aru saada: tegemist on maaliga; seda rõhutab ka iga muuseum. Kriitika, nagu oleks ta valge kunstnik, kes rassiprobleemidest kasu lõikab, ei kehti, sest tema maalid valmisid selleks liiga kaua aega tagasi. Pealegi ta ei toetanud Ku Klux Klani, vaid paljastas seda. Vaatajad võiksid aru saada, et kunstnik ei pruugi tingimata toetada ega heaks kiita, mida ta maalib, ja Guston seda kindlasti ei tee. Nii et minu arvates on just paras aeg tema töid igal pool välja panna, ja mitte seda edasi lükata; muuseumid võivad tema näitusi üles pannes leida, et ta on kogu selle jama ja tüli lahendus, samas edendades tänapäeva suure maalikunsti väärtust.

Kas sul on National Gallery's mõni lemmikmaal, mida sa aeg-ajalt vaatama lähed, kui juhtud Trafalgar Square'i lähedal olema?

Giovanni di Paolo on alati olnud üks lemmikuid, juba tudengipõlves armastasin tema Ristija Johannest painutatud paneelil, lill mõlemal pool, aga on ka paljusid teisi.

Oskad nimetada kolme tänapäeva maalikunstnikku, keda sa hindad?

Teiste seas Alida Cervantes, vaimustav; Sam Doyle, kes on küll surnud, aga mulle väga meeldib tema töid vaadelda, kõike, mida ma olen näinud; ja Judith Bernstein, sest ta on minust nii erinev, kuid väga elav.

Mis filmid on inspireerinud teie maale?

Carl Dreyer (pealkirju ei mäleta); Tarantino Inglourious Basterds, Kill Bill, Pulp Fiction; Carlos Reygadase Battle in Heaven, Japón, Silent Light; Pedro Almodovari Volver, Juliet; François Ozoni 5x2; Eric Rohmeri Romance of Astrea and Celadon; Percy Adloni Bagdad Cafe, Rosalie Goes Shopping; Matteo Garrone Tale of Tales; Claudia Llosa Milk of Sorrow, Madeinusa; Bela Tarri The Man From London; Werner Herzogi My Son, My Son, What Have Ye Done; Philip Seymour Hoffmani Jack Goes Boating; Stephen Gaghani Syriana; Lars von Trieri Dancer in the Dark; Thomas Vinterbergi The Hunt; Walt Disney Snow White; Jane Campioni Sweetie; jne.

Kes oli sinu lemmikõppejõud või kellelt sa kõige rohkem maalikunsti õppisid? Ja mis oli nende õpetuses eriti head?

Pidurõivad (RW ja kass). Õli lõuendil, 2016.

Folkestone'i kunstikoolis oli üks õpetaja, kes näitas mulle ette, kuidas maalida pilvi. See on mulle meelde talletunud, kuid tollal pidasin seda tobedaks ja pean ka praegu, sest ei ole ju olemas ühte viisi nende maalimiseks.

Kas üks põhjus, miks sa maalid, on vajadus põgeneda tegelikkuse eest?

Võib-olla.

Kas näed oma maale kui teatud päevikuvormi?

Ma ei teagi, kuidas ma neid näen, aga mingis mõttes mõned neist kindlasti on.

Mis ajal päeval (või öösel) meeldib sulle kõige enam maalida?

Tihti lükkan asju edasi, siis maalin hilisööni, ilma pausideta.

Mida oskate öelda oma kõige viimase maali kohta?

Tegin joonistuse, kuidas ma näen peeglis välja kohe pärast juuste pesemist. Ma ei pannud midagi siluvat pähe, juuksed läksid krässu ja tundusid palju lühemad. Kasutasin huulepulka, aga ei kandnud prille, ja mu silmad nägid välja nagu nõelaaugud kahvatus näos. Mulle meeldib erinevus, tavaliselt meeldivad kõigile suured säravad silmad, nii et pilt täppidega silmade asemel oli täitsa vahva alus töötamiseks. Joonisest sai maal. Kärpisin seda just silmade kohalt, ja pistsin sisse liiga väikese käsivarre. Pildi mõõdud on 183 x 366 cm, eestvaade, sama suur kui kukal maalis Battle in Heaven, mille tegin aastaid tagasi. Maal on mõeldud New Yorki, ja selles on palju ruumi, nii et 3-lõuendine töö mahub ära, ma ei olnud niisugust enne teinud (mulle meeldib ka olukord-põhjus). Lisasin veel 183 cm pikkuse lõuendi paremale, justkui see poleks seotud (mulle meeldib kontrast), aga sel on sama punase huulepulga värv ja must silmavärv. See on nagu punased ja mustad tangid, mille ma just ühest sahtlist leidsin, kui ma otsisin oma taskunuga: taas kord midagi ootamatut uut.

Kas sa usud, et kunsti tegemiseks läheb vaja nii kätt, silma kui südant?

Tundub tõesti, ehkki ma sel moel ei mõtle.

Rohkem infot Rose Wylie'i kohta vt The Union Gallery veebilehelt:
http://www.union-gallery.com/content.php?page_id=872
Ning David Zwirner Gallery veebilehelt:
https://www.davidzwirner.com/artists/rose-wylie

HARRY PYE
on Londonis elav ja töötav kirjanik, kuraator ja maalikunstnik. Vt ka tema postkaarte Londonist, São Paulost ja Leedsist eelmistes Epifanio väljaannetes.