Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18            
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

Minu raamatukogu PÄRLID
Marja-Liisa Plats

Minu filmikogu PÄRLID
Tõnis Tootsen

Intervjuu prantsuse maalikunstniku Michel Castaignet’ga
August Künnapu

Intervjuu Ludmilla Siimuga
August Künnapu

Intervjuu briti maalikunstniku Rose Wylie’ga
Harry Pye

MINU SÕBER LEMBIT
Vilen Künnapu

intervjuu filmitegija Kersti Uiboga
Jürgen-Kristoffer Korstnik

ANNA KÕUHKNA MAALIMAAILM
Matilda Alliksaar

Kuidas minust sai kunstnik. KÕrgema liiga kunstnik.
Türi kunstinäituse aruande 2. osa.
Peeter Sauter

outsider-kunstnik Oleg Mitassovist
Andrei Ivanov

Epifanio Monarreze seinamaal Chicagos

MEESKOND

KUS? MAA PEAL

Essee Oleg Mitassovist, Harkivi autsaider-kunstnikust

Oleg Mitassovi tuba

Oleg Mitassovi tuba tema Harkivi korteris

Nõnda kirjutas Oleg Mitassov oma korteri seintele ja oma kodulinna Harkivi majade seintele: "Kus? Maa peal. "Talle oli vaja "maandust". Ta muutis linna raamatuks, kus elutses tema rahutu mõte.

Kui ma nägin fotot tema külmikust, mis oli üleni täis sirgeldatud ja kriibitud, kaetud sõnade ja sümbolitega otsekui Egiptuse vaarao sarkofaag, siis mõtlesin, et küllap see oli olnud tema pesa. Siis ma veel ei teadnud, et Mitassov oli päris suur mees, külmik aga paistis olevat piisavalt ruumikas, et meelesõge võiks sinna pugeda. Ma kujutasin ette, kuidas Mitassov selle hoolikalt põrandale asetab, sisse ronib ja sulgub. Järgnevalt viskas mu kujutlusvõime koleda vimka: külmkappi paigutunud Mitassov kaob. Kõigepealt ta natuke musteneb, seejärel läheb see soga nagu tarbetu niiskus temast välja, lahustub ära, imbub sümbolitesse ja sõnadesse, mis on kraabitud külmiku (ehk laeva) seinte sisekülgedele. Misjärel muutub Mitassov natuke läbipaistvaks, temast kiirgub kerget sinakat helendust, mis läheb iga minutiga intensiivsemaks, ning varsti teda enam külmikus pole. Mõnda aega heljub seal udu. Kunagi viis Kopli tänaval üle raudtee sild, mina ja ema läksime sealtkaudu vanaema juurde. Mõnikord juhtus olema nii udune päev, et silm ei seletanud ei linna ega isegi mitte raudteed, ning kui meie all ei mürisenud vagunid ja dispetšeri hääl ei puurinud kõrva, siis kattis maad säärane vaikus, et võttis hinge kinni, tundus: sild ei saagi otsa ja me jäämegi udus kõndima, kuni haihtume.

Oleg Mitassov

Oleg Mitassov

Loomulikult ei olnud külmkapp nii suur, et sinna oleks täiskasvanud inimene ära mahtunud – ka mitte väikeseohtu, mida Mitassov ometigi polnud, ent sellegipoolest pidasin ma võimalikuks, et külmik oli tema jaoks omamoodi sümboolne pelgupaik, kuhu ta, mine tea, peitis (konserveeris) oma hirme. Kõige levinumaks hirmuks oli tol ajal isegi mitte KGB, vaid tuumarakett. Veidrikud nii siin- kui sealpool raudset eesriiet ehitasid punkreid, aga üks – temast kirjutati lehtedes – konstruitas koguni kahest malmvannist midagi kapslilaadset, mis pidi kaitsma radiatsiooni eest. Kaheksakümnendate alguses meenutaski Nõukogude Liit säherdust grandioosset malmkapslit (midagi selletaolist taaslõi hiljuti filmirežissöör Ilja Hržanovski monumentaalse projekti "DAU" kujul – muide, Mitassovi kodulinnas Harkivis). Nõukogude kodanikud eksisteerisid mitmekihilises isolatsioonis, mitme kesta all, otsekui surisärgis, mille kodanikud olid ise endale õmmelnud, kaunistanud seda oma fantaasiatega, oma imeliku, nüüd vähe mõistetava luulega ja šifriga, mis on fragmentaarselt säilinud Pavel Ulitini proosas. Hoolimata kinnitustest, et NSV Liidu õhuruum on kindlalt kaitstud, uskusid inimesed igasugu jama – millessegi tuli ju uskuda! Näiteks Ronald Reagani "tähesõdu". Ja kui 28. mail 1987. aastal maandus Mathias Rust kerge sportlennukiga Bolšoi Moskvoretski sillal, hakkasid paljud peast segi minema. Konserveeritud seisund tõi nähtavale haavatava koha: palju aastaid isolatsioonis, väljastpoolt kuulujuttude ja seestpoolt omaenese kujutlusvõime surve all elanud inimeste psüühika hakkas tasapisi murenema ja monstrumeid pungima. Võimalik, et Oleg Mitassov ei ole erand. Võimalik, et tema oligi monstrum ja tema korter monstroosne hullumeelsuse altar. Räägitakse, et Oleg olla olnud hea südamega, ent räägitakse ka, et ta olevat korrakaitsetöötajatelt paguneid maha rebinud, kui nood teda "vandalismi" eest kimbutasid (mitte alati ei juhtunud kirjutama oma luuletusi nendele seintele, mida tegelikkus vahtis pimeda silmaga), ning sellal kui mendid tal käsi väänasid, hammustas ta nende mundritelt nööpe küljest. Räägitakse, et ta olevat olnud andekas ökonomist ja doktoriväitekirja hajameelsusest trammi unustanud. Me peame selle ja teised müüdid jalamaid peast heitma: Mitassovi kuvand on ammuilma kõlakatega kattunud ning peaaegu kõik, mida on tema kohta räägitud ja kirjutatud, on tõenäoliselt jama.

Oleg Mitassovi kapp

Oleg Mitassovi kapp tema Harkivi korteris

Meile on kindlalt teada järgmised tõsiasjad: Oleg Jevgenjevitš Mitassov sündis 31. jaanuaril 1953. aastal Karlovy Varys (isa oli tal mäeinsener, ema töötas Tšehhoslovakkias Nõukogude saatkonnas arstina); pärast perekonna naasmist Nõukogude Liitu elas Mitassov ja õppis Harkivis; kaheksakümnendate aastate alguses hakkas kirjutama seintele arusaamatu sisuga tekste, mille eest ta paigutati psühhiaatriakliinikusse; elas koos emaga, elas üksinda (tema sagedased sõnumid "VIHKAN NAISTEVÄRKI" ja "MA EI SALLI NAISTESUGU KUS MAA PEAL" on võib-olla autopsühholoogilised), suri 23. detsembril 1999. aastal Harkivi psühhiaatriakliinikus ("Saburovi suvilas") tuberkuloosi.

Kui oluline on see, et ta oli sündinud Veevalaja tähtkujus? Minu arvates on see väga oluline, see on tähtsam kui asjaolu, et pärast ema surma elas ta üksipäini seitsmetoalises ühiskorteris, kust kõik olid välja kolinud, ning muutis selle enda personaalseks loominguliseks vägiteoks. Tema surma järel, kui tema tuntus hakkas tänu blogijatele kasvama, hakati korterisse sisse murdma. Mõned šedöövrid – mööbel, klaver ja külmkapp – varastati ära, nende saatus on teadmata. Vandaalid viisid ära tema kirjade ja joonistustega tapeeti ja põrandalaudu, varastasid tema kirjatud pudeleid ja köögitarbeid. Mitut objekti (kummut, kapike, riiulid, vineeritükid – kõik kaetud tema kergesti äratuntavate kirjadega: НЕТ.НЕТ.НЕТ; ВАК.ВЕК.ВАК.; МИТАСОВ jms) eksponeeriti 27. augustil 2018. aastal kunstifestivalil NonStopMedia. Tema ukse juurde viinud astmetele oli kunagi kirjutatud: "TÖÖ.EI.TÖÖ.EI." Nüüd on jäänud ainult "EI.EI.EI.", sõna "TÖÖ" on maha nühitud, arvatavasti ei meeldi töörahvale töö eitamine. Ma plaanisin mitu aastat Harkivisse sõitmist, et nendel astmetel kõndida. Ent kuna minu elu õigupoolest niisugustest astmetest koosnebki (iga minu praeguse elu päev käsib: MITTE TEENIDA!), siis leidsin, et see olnuks liiast; pealegi raha pole ja ka jõuvarud on otsakorral. Ma ei taha turistina Mitassovi maja juurde lonkida, pildistada seinu, mida teised on tuhandeid kordi pildistanud. Kuid mitte uhkusest. Mida lähemale ma temale hiilisin, seda tihedamaks inimparv läks, segades meil temaga omavahele jäämast. Mida rohkem ma vaatasin temast tehtud saateid ja filme, mida rohkem kuulasin, mida tema õel öelda oli, seda rohkem ma kahtlesin. Andmete tiheduse tõttu ilmub Mitassovi kuvandile, mida ma tallel hoian, tahm. Paistab, et kõik valetavad. Tema õde püüab tema kunstilist vägitükki seletada äraleierdatud fraasidega: "süsteem murdis ta". Tema hullumeelsust valgeks võõbates mustab õde oma perekonda. Nende pere lugu on tolle aja kohta üsna tüüpiline. Kuna Mitassovid olid pikka aega töötanud Tšehhoslovakkias, kutsuti neid KGB-sse. Hullem veel, Oleg Mitassovi emapoolne vanaisa töötas Komitees ja kiusas oma tütart, kes oli tol ajal lapseootel, ülekuulamistega. Ja pisike Oleg olevat kõike seda kuulnud. Kuid kõige kurvem oli see, et tedagi ei jäetud sellest kõrvale. Vanaisa oli vanaema ette valmistanud ja memm küsitles lapselast mahedasti selle kohta, kes neil külas käisid, kelle seltsis on ta oma vanemaid näinud jne. Arvatavasti sellega saab ka seletada, miks Mitassov "ei sallinud naistesugu" (sellest ka "RÄPP JA HAIS KUS MAA PEAL"): et katkeks see kett, et ei tuleks lapsi, keda võiks üle kuulata, kuid ei enamat. Tema õe lood – kui tõesed need ka poleks – ei too meid paraku Oleg Mitassovi sassis teadvuse mõistatusele lähemale.

Oleg Mitassov. Rabotat Net.

Oleg Mitassov. TÖÖ. EI. TÖÖ. EI. (tema Harkivi korterini viivad trepiastmed)

Minu jaoks on Mitassov lõputute spekulatsioonide allikas. Mulle on tema kohta nii vähe teada, et ma võin temast palju tahes mõtiskleda. Minu jaoks on ta ideaalse otsingu kuju. Tema kunsti väärtus on kaheldav. Vähesed harkivlased on temast kuulnud, veel vähem on neid, kes teda kunstnikuks peavad (parimal juhul oli ta narr, linnahull, naljakas ja tobedavõitu legend).

Minu sõber Aleksandr Milstein, harkivlane, nüüd Münchenis elav kirjanik, teab rääkida, et Mitassovi kritselduste pärast sõditi – näiteks tuntud ukraina poeet Sergi Žadan pidas pikka võitlust tema trepikoda ehtinud Mitassovi sõnumi eest, pidades seda kunstiteoseks. Millega see lugu Žadanil lõppes, Aleksandr Milstein kahjuks ei mäleta, mina aga ei taha kedagi segada, tõenäoliselt ei õnnestunud toda vaimusünnitist päästa. Oleg Mitassovi maja on remonditud, tema korter "korda" tehtud ja müüki pandud. Tema maa peal viibimise jäljed hävitatakse, need plätserdatakse üle – et müüa, et linn näeks välja nagu linnale kohane (mida vähem on linn raamatu moodi, seda parem neile, kes ei loe raamatuid).

Ma kavatsesin temast romaani kirjutada. Ta on ideaalne protagonist, ma arvan miskipärast, et oleksin end temas mõnusalt tundnud. Mitu aastat 2012-ndast 2015-ndani ulmlesin ma sellest, kuidas Mitassov oma esimesed sõnad kirjutas, ma nägin teda mingisuguse tiigi juures, ma kirjutasin Milsteinile: "Saša, kas teil Harkivis on tiik?" Ja kirjeldasin talle tiiki, mis ilmus mulle mu ilmsi nähtud unenägudes. Ta vastas, et loomulikult on tiigid olemas, et selline tiik, nagu ma talle kirjeldasin, on samuti justkui olemas, kuid... Tõepoolest: mis edasi? Ma kujutlesin, kuidas Mitassov leiab rohu seest pudeli, käib sellega ringi, ei suuda lahti lasta, võib-olla vestleb selle klaasist rändajaga, pudeli peal oli peaaegu täiesti ära kulunud silt, teisest ajastust (ja teisest linnast, sest mu kujutluses oli vana Eesti pudel, mille leidsin kunagi meie Salme tänava kodu keldrist); minu Mitassov ei lahkunud sellest vanast, paksult poriga koos ja seest hallituskorraga kaetud pudelist. Ta tõi selle koju, nii nagu kunagi olin mina keldrist leitud pudeli koju toonud; ta joonistas selle täis ja riputas üles kuivama, kuid unustas ära, vaimustudes järgmisest esemest: algul teekannust, seejärel kapikesest, külmkapist, klaverist ja nii edasi. Ma ärkasin oma toa pimeduses ja olin Mitassov. Ma tõusin üles ja läksin tagatrepi juurde. Avasin ukse ja asusin kriidiga uksele kirjutama, seejärel kirjutasin ma trepikoja seinale. Ma läksin mööda sünget tagatreppi alla, astusin õue ja kirjutasin majaseinale, naabrite garaažidele, kuurile ja asfaldile. KUS? MAA PEAL. MITASSOV. VAK. LENIN TEGI MEILE AJJU SÜSTI. KOHESELT. AJU. KITSENEMINE. KUS? MAA PEAL.

Ühe linnalegendi kohaselt tähistab lühend VAK kõrgemat atesteerimiskomisjoni (Высшая аттестационная комиссия), kuhu teel olles olevatki Mitassov oma väitekirja ära kaotanud. – Tlk.

ANDREI IVANOV
on tunnustatud romaanikirjanik, novellist ja esseist. Loe tema lühiproosat Epifanio 13. ja 14. numbrist ja Ilona Martsoni artiklit “Kolm eestivene kirjanikku" Epifanio 13. numbrist.