Raamatukogu on ise nagu pärlid. Kodu pärlid. Selles mõttes, et ilma kulinateta võib õue minna küll, kuid palja tagumikuga väga mitte. Nõnda ehib ka paljusid kodusid raamaturiiul, kuid saab ka ilma selleta läbi. Sest magama, sööma ja pesema peab, lugeda võib.

Mul on sõpruskonnas palju tuttavaid, kes teadlikult hoiduvad raamatute kuhjamisest. Näiteks üks kingib raamatu edasi kohe, kui on selle läbi lugenud või saab aru, et selle sisu teda põrmugi ei huvita. Need, kes soovivad elada “õhulises” kodus, kuid kel tekib raamatutega tugev emotsionaalne side, pakivad teosed karpidesse ja viivad need kuhugi vanemate juurde. Nüüdisaegne eluviis on väga liikuv, inimesed soovivad muuta võimalikult mugavaks selle hetke, kui selgub, et tuleb pakkida oma kotid ja järgmisesse elukohta edasi liikuda. Minu vanemate põlvkond on paiksem ning võib lubada endale maast laeni ja seinast seina täis tuubitud raamatukogu. Ja nende suvilad, garaažid, pööningud (ja südamed) on valla, et mahutada tähtajatule hoiule isegi laste omad. Pakun, et pooltele “hoiustele” minnakse järgi siis, kui on leitud ja soetatud see oma päriskodu. Ja ülejäänud pooltest ei tunta enam puudust ning need ununevad.

Foto: Marja-Liisa Plats

Olen ise hakanud ka palju kriitilisemalt raamatuid valima. Nõnda on pärlite kontsentratsioon mu riiulis kõrge. Uut juturaamatut ma naljalt ei osta. Linnaraamatukogudest saab kõike laenutada kui mul kunagi on jälle aega ilukirjandust lugeda. Kuigi laenutada pole esialgu vist tarvis, sest aastatega on kogunenud juba kenake hulk sünnipäevaks või jõuludeks kingitud raamatuid, mis oma järge ootavad. Raamatud on õnneks kannatlikud.

Kuna riiul pole väga suur, tegin ise ka hiljuti ühe puhastuskuuri ja sorteerisin välja trükised, mis mind mitte millegagi ei kõneta. Alles jäid raamatud, millel on tähenduslik või tunnetuslik seos minuga. Raamatuid vääristavad sisu, vorm, inimene, kellelt see on saadud või kes selle kirjutas, ning hetk, mil sain selle omanikuks. See kogu on nagu minu sisemise kultuurimaastiku peegeldus ja kaart möödunud elusündmuste vahel navigeerimiseks. Ma meenun iseendale erinevates eluetappides. Näiteks läbi lapsepõlvest tuttavate raamatuselgade võib vahel avaneda ajakoridor minu lapsepõlvekodusse. Kunagi eredaid lugemiselamust pakkunud teosed meenutavad tundeid, mille olen täna unustanud. Kunagi tähelepanu pälvinud mõtted peegeldavad aga mulle enda arengut kui neid nüüd uuesti loen ja oma kogemusi võrdlen. Nõnda on raamaturiiul üks omamoodi ajamasin ja mõtluse tööriist. Minu inner shelf.

Seisan oma riiuli ees ja otsin raamatut milles oleks esindatud kõik neli vääristamise kategooriat: sisu, vorm, oluline inimene ja hetk. Käsi läheb automaatselt ühe “kapsani”. Selle raamatu võtsin kaasa oma kasuisa korterist, kui ta suri ning meie tema korterit koristamas käisime. Raamat jäi mulle silma oma erakordse kasutatuse tõttu. Pehmekaaneline teos “Tahtmine” oli pealt läbipaistva teibiga üle kleebitud, tema selg ja kaante servad aga kollaka maalriteibiga. Lähemal vaatlusel on näha, et on kasutatud kahte erinevat sorti maalriteipi, ehk parandamist on olnud erinevatel aegadel. Teos räägib maadleja Jaan Taltsi elust ja oma arvukate paikadega näeb see ise välja nagu palju tuuseldada saanud ja tagasi kokku traageldatud maadlusnukk maadlussaali nurgas. Lehtede vahel on valgest paberist kokkumurtud peenikesed järjehoidjad. Olen need hoidnud seal, kuhu eelmine omanik nad jättis. On näha, et selle raamatuga on süvitsi tööd tehtud. Lugemine on olnud nii aktiivne, et ma peaagu kuulen selle lugeja mõtteid. Kohati on sinise pastakaga tekstiridu alla joonitud nii tihedalt, et lihtsam olnuks joonida alla need read, mis pole tähtsad. Ta on teinud omapäraseid valikuid. Sisu on intrigeeriv sissevaade tippmaadleja mõttemaailma ja sportlase kirg hämmastab oma väljendusrikkusega. Näiteks lk 14 on mu kasuisa ära märkinud järgmised read: “Tean vaid seda, et oli huvitav, vähe – oli eluküsimus võita naabripoissi või endast vanemat, kiiremat, tugevamat. Aga ka tööl mehe eest väljas olla. Usun sedagi, et iga normaalse lapse keha ja hing tunnevad teatud aastates nõndasamuti ning alles siis, kui see kutse jääb kuulmata, tarve rahuldamata, harjumus sündimata, ootavad teda staadioni ja spordisaali asemel Boney M või tänav.” Kas Boney M-i sädelevad kostüümid võivadki olla põhjuseks, miks mul lapsepõlves enda ehtimine keelatud oli? Kokkuvõttes on “Tahtmine” mõtlemapanev teos saavutushimust ja kompromissitust pühendumusest, mis oma ala tippudele nii iseloomulik on.

Tervitamise asemel kasutaksin hoopis võimalust leida kadunud raamat. Kui sa oled võtnud mult lugeda Günther Grassi “Plekktrummi”, siis mu raamatukogu ootab oma pärli tagasi!

Marja-Liisa Plats
on kujundusgraafik ja illustraator, kes armastab sinist ja teisi värve.