Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18            
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

Minu raamatukogu PÄRLID
Marja-Liisa Plats

Minu filmikogu PÄRLID
Tõnis Tootsen

Intervjuu prantsuse maalikunstniku Michel Castaignet’ga
August Künnapu

Intervjuu Ludmilla Siimuga
August Künnapu

Intervjuu briti maalikunstniku Rose Wylie’ga
Harry Pye

MINU SÕBER LEMBIT
Vilen Künnapu

intervjuu filmitegija Kersti Uiboga
Jürgen-Kristoffer Korstnik

ANNA KÕUHKNA MAALIMAAILM
Matilda Alliksaar

Kuidas minust sai kunstnik. KÕrgema liiga kunstnik.
Türi kunstinäituse aruande 2. osa.
Peeter Sauter

outsider-kunstnik Oleg Mitassovist
Andrei Ivanov

Epifanio Monarreze seinamaal Chicagos

MEESKOND

MINU FILMIRIIUL

Ah, kuis tahaks vigurdada: "Oi, aga minu filmiriiul on ju mu südames/Netflixis!" Kui mõnus oleks kirjutada kõikidest headest filmidest, mis kunagi nähtud, ja seekaudu – nende veel paremast vaatajast. Aga kui vahelduseks aus olla ja sellesse päris, füüsilisse filmiriiulisse vaadata, siis kes sealt vastu vaatab? Mis seal tegelikult on? Märkan, et muuhulgas "Mission: Impossible II" VHS. Jah, juba tahaks rusika peeglisse virutada, pilku peita: "Ei, see pole mina! M-ma käisin siis 5. klassis, ega ma siis enam..." Ja ometi, siin ta on! Kakskümmend aastat hiljem. Kohas, kus pole kunagi videomakkigi olnud!?

Tõnis Tootsen

Foto: Tõnis Tootsen

Kuna olen aastaringseks eraklaks kodustanud maja, mis oli südamelt suvila, on see läbikäiguhoovi-minevik jätnud oma jälje ka filmiriiulile: siia on toonud kõik ja kõike. Nii et ehitusmees Tomi tehtud riiulit (mille ümber Tom on ehitanud ka suure osa ülejäänud majast) täidab skisofreeniline kirevus. Katsun selle teie rõõmuks põhivärvideks korrastada.

Kurioosumid

Esimene plaat, mis inventuuri tehes kätte satub, kannab musta markeriga sorgeldatud pealkirja "IRAAK". See on, võiks öelda, Toivo Tootseni amatöördokk ühe põhjala pisiriigi saadikute visiidist eelsorgeldet maale – filmitud puusalt ja pintsakuhõlma vahelt. Vaatajad, kui neid oleks, näeks muuhulgas, kuidas saadikud uudistavad, kaelad kuklas, peatselt poodava Saddam Husseini marmorpalee hirmkõrgeid lagesid. Nende all vudivad nad ringi nagu pöialpoisid alistatud lohe koopas. Giid silitab üht uhket konverentsilauda: "Sõdurid on rääkinud, et nad on näinud pilte, kus Saddam istub sellesama laua taga." Pöialpoisid noogutavad. Cut mürisevasse Black Hawk'i, mille uksel istuv sõdur haarab kuulipilduri järele nii harjunud liigutusega nagu võtaks nagist jopet. Tema kiivril ilutseb Karistaja-nimelise koomiksikangelase pealuu. Cut silmnähtavalt närtsinud Nuri al-Malikini, kes tervitab tõlgi kaudu pöialpoisse ja tänab Eestit suure-suure panuse eest Iraagi arengusse. Pöialpoisid noogutavad. Ja nõnda edasi – ühesõnaga, Vonneguti õudusunenägu. Sama režissööri käe all on valminud ka "AFGANISTAN" ja "HIINA".

Maailma ja mõnda näinud isa kaudu on siia riiulisse jõudnud ka kõiksugu suveniirfilmid: foto-DVD Almatõst, Casa Battló arhitektuurist, Kreekast, Ukrainast... Lisaks neljaosaline DVD Hiina Rahvavabastusarmee muusika- ja akrobaatikanumbritega ning, mis eriti huvitav, Hiina informatsioonibüroo toodetud dokumentaalfilm dalai-laamast. Võib julgelt öelda, et mitte keegi pole mitte ühtki neist plaatidest mitte kunagi mängijasse pannud. Eriti julgelt võib seda öelda kõige põnevama, dalai-laama filmi kohta – see on veel kiles. Mis toob mind järgmise kategooriani.

Kiles filmid

Lisaks dalai-laamale pole kilekasukat seljast aidatud ka Julius Kuperjanovil. Tema elust vändatud dokfilmi ümbrisel on kujutatud Kuperjanovit ennast, küll kirstus lamamas, ja kirjade järgi on see "lugu kangelase elust ja Vabadussõja koletutest saladustest", kusjuures "dokumentaalfilmis teeb võrratut muusikat TÕNU TRUBETSKY ansambliga VENNASKOND". Nii et Vennaskonna ja kuperjanovlaste pealuude sõpruskohtumine. Mis siis veel... Parimad Rumeenia lühifilmid aastast 2005. Tjahh, see on kilesse jäänud vist seetõttu, et DVD kaas oleks nagu Rumeenia kultuuriministri enda joonistatud. Siis veel üks Hiina Rahvavabariigi šedööver, mille tutvustus muutmata kujul on selline: "This documentary is about a man called Wang. He and his twenty-three follow soldiers overcame many kinds of ifficulties, such as sand storms." Edasi lugedes selgub, õigemini tekib kahtlus, et jutt käib puude istutamisest mingisse Mongoolia kõrbe. Jahah, tõepoolest, DVD ülemises nurgas seisab kiri "PANT GREEN". Püks-roheline? Lõõtsuta roheliselt? Ühesõnaga, kiles. Ilmselgetel põhjustel. Kiles on ka palveks põimunud käsi kujutav "DAYS MADE OF FEAR", mille tootjaks on märgitud Serbia õigeusukirik. Nähtavasti pole veel saabunud see päev, kui tahaks teleka ette istuda ja jäätisele moosi asemel natuke Balkani verd niristada.

Multad

Hirmust tehtud päevadele nõjatub mõnusalt muretum "Muumid Rivieral". Meenub paari aasta tagune varahommik, mil äsja ärganud vennatütar Sirel hõõrus elu - ehk telekatoas silmi ja viilutas pahuralt silpideks päeva esimese sõna: "Mul-ti-kaid!" Nii on filmiriiulis kõige muu vahele hajutatud muljetavaldav ports eri kangusega doose kõige pisemate sõltlaste jaoks: Jänku-Juss õpib külalislahkust ja Pixari tegelased jälle seda, kuidas vanemagi vaataja silmanurka õigel ajal õige kogus pisaraid masseerida. Eraldi trendina hakkab minusugusele karvasele maamehele silma ridamisi emantsipeeritud naisi – väike nõid Lilli ja väike nõid Nöbinina ja Pipi ja Alice –, kelle kangus on neist võlutuile ka kenasti külge hakanud, sest kui mul-ti-kaid ei saa, siis hakkavad pead veerema.

Kadunud filmid

Loomulikult on riiulis terve hulk tühje karpe ja karbituid kriimulisi kettakesi, mis hakkavad mistahes mängijas maavälist muusikat tegema. See pilu, kuhu need plaadid pista tuleks, jääb prügikasti ja prügikasti kaane vahele – ometi püsivad nad omal kohal. Võib-olla ongi nende mõte olla lihtsalt liiv, mida kühveldades pärliteni jõuda?

PÄRLID

Kõige rohkem pärleid, julgen arvata, olen riiulisse sokutanud mina – nagu köster, kes katsub filmiriiuli hinge harida. On paar Dogme rühmituse filmi ja üks Roy Anderssoni oma. On Briti komöödiaklassikat: "Blackadder" ja "Fawlty Towers". Jänkidest on esindatud Paul Thomas Anderson, Charlie Kaufman, veljed Coenid, Malick oma vaese ala- ja allahinnatud "Elupuuga". Pilvisteks päevadeks on olemas "Baraka". Aga! Et siinkirjutatus peegelduks riiuli enda kvalitatiivne proportsionaalsus, siis olgu pärlitest juttu täpselt nii palju kui neid riiulist leida on.

Igav liiv

Seda sõgedat assortiid jõllitades veendun, et välimine on sisemine: filmiriiul on nagu mu enda mõttemaastiku makett. Loomulikult tahaks arvata, et domineerivad bergmanlikud "kvaliteetmõtted", suured ja sügavad, ja et unenägusid koovad kahel vardal Fellini ja Jodorowsky, aga tegelikkus on lõputu muumid Rivieral. Kord kuus vilksatab rannaliivas mõni tõeline pärl: mõni mõte, mis on ka mõtlemist väärt. Ülejäänud terakesed, karta on, jäävadki ootama seda merikarpi, mis nad surematuks kasvataks – nagu enamik filme mu riiulis jäävadki ootama seda vaatajat, kelle silmis väärtfilmiks saada. Aga ei maksa unustada jutus ja filmiriiulis vilksatanud lootuskiirt: Rumeenia lühifilme aastast 2005.

Tõnis Tootsen
on vabakutseline kirjamees.