Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18            
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

Minu raamatukogu PÄRLID
Marja-Liisa Plats

Minu filmikogu PÄRLID
Tõnis Tootsen

Intervjuu prantsuse maalikunstniku Michel Castaignet’ga
August Künnapu

Intervjuu Ludmilla Siimuga
August Künnapu

Intervjuu briti maalikunstniku Rose Wylie’ga
Harry Pye

MINU SÕBER LEMBIT
Vilen Künnapu

intervjuu filmitegija Kersti Uiboga
Jürgen-Kristoffer Korstnik

ANNA KÕUHKNA MAALIMAAILM
Matilda Alliksaar

Kuidas minust sai kunstnik. KÕrgema liiga kunstnik.
Türi kunstinäituse aruande 2. osa.
Peeter Sauter

outsider-kunstnik Oleg Mitassovist
Andrei Ivanov

Epifanio Monarreze seinamaal Chicagos

MEESKOND

INTERVJUU PRANTSUSE NOMAADKUNSTNIKU MICHEL CASTAIGNET’GA

Michel Castaignet ja August Künnapu seinamaalid Kuldiga Kunstnike residentuuris

Michel Castaignet ja August Künnapu seinamaalid Kuldiga Kunstnike residentuuris.

Tutvusime 6 aastat tagasi Lätis Kuldīga Kunstnike Residentuuris, kus tegime mõlemad seinamaale. Kunstiprojektis osalesid veel Inga Meldere Lätist ja Anne Rigoulet Jaapanist. Mäletan, et pärast 10 rasket tööpäeva võtsime looduslikku massaaži Kuldīgas Venta jões kose all. Millised on Sinu mälestused sellest ajast?

Mäletan samuti seda koske rõõmutundega. Naljakas, et kui sõitsime Riiast Kuldīgasse, öeldi meile, et kohalik kosk on üks suurimaid Euroopas. Ootasin seega midagi Niagara joa taolist, kuid avastasin kohapeal, et kosk on umbes meetrikõrgune ja mitte Euroopa kõrgeim vaid laiem. Mäletan ka sauna meie ööbimiskohas, mis sinu jaoks ei ole midagi ebatavalist, kuid minul oli see esimene erasauna kogemus. Uldis sättis temperatuuri nii kõvaks, et ma praktiliselt küpsesin seal. Küpsetamisest rääkides tegi Anne meile imelise Jaapani eine. Mäletan ka, et see puumajadega linn oli väga armas. Sattusin sinna paar aastat hiljem kui Prantsuse Instituut korraldas seal disaininäitust, kuid maja meie seinamaalidega oli suletud.

Tegid aasta tagasi seinamaali Prantsusmaal Franche-Comtes’is Jussey külas, mis oli ilmselt hoopis teistmoodi kogemus.

Jah. Olin ainus kunstnik residentuuris ja mind majutasid farmerid, seega olid õhtusöögid vähem kunstipärased kui Kuldīgas. Rääkisime loomadest, viljasaagist või kohalikust poliitikast. Nad toitsid mind nii, et võtsin kuuga 10 kg juurde. Seinamaal oli suur, 11 x 7 m, seega kasutasin tellinguid ja kartes pisut kõrgust kahetsesin, et assistente ei kasutanud. See oli näoga lõunasse vaatav välisein ja sel ajal oli kohutav kuumalaine. Tänaval oli väike allikas, kus ma käisin pidevalt joomas ronides tellingutel üles-alla nii et päeva lõpuks olin päris väsinud. Plaanisin külastada ka lähedal asuvat Baselit, kuid mu auto läks katki ja nii viibisin vaid selles külakeses. Koolilapsed käisid igal hommikul enne kooliminekut seinamaali edenemist jälgimas. Üks tige vanamutt tuli pea iga päev ja teatas mulle, kuidas ta vihkab seda, mida ma teen. Töö võttis mul nädala rohkem kui arvestasin. Lõpus toimus ametlik tseremoonia kohalike poliitikutega, kuna seinamaal oli tellitud küla 175. aastapäevaks. Atmosfäär ei olnud seal nii kena kui Kuldīgas, kuid teenisin rohkem raha.

Michel Castaignet seinamaal Jusey’s Prantsusmaal, 2019.

Michel Castaignet seinamaal Jusey’s Prantsusmaal, 2019.

Kas mäletan õigesti, et elasid 80ndate lõpus teismelisena Londonis, kus tegid värskelt tekkinud rave’idel muusika taustaks visuaalseid kujundeid. Mida õppisid sellest kogemusest?

Mitte päris, 80ndate lõpus elasin Pariisis, Londonisse tulin aastal 1992. Seega puutusin rave-kultuuriga kokku Pariisis. Londonisse kolides oli see liikumine kokku kuivanud ja techno skeene oli klubides. Tegin visuaale kahele klubile eksperimentaalpidudel. Need olid leidkaadritest kodukootud filmid, millel ei ole midagi pistmist praeguse viimistletud VJ-kultuuriga. Raske öelda, mida ma sellest õppisin. Võtsin seda kui meelelahutust, mulle meeldis tantsida ja tahtsin luua meeldiva ruumi. Võib-olla olen õppinud seda, et linnad muutuvad kiiresti. Kui tulin Londonisse, tõmbas linn muusikuid ja kunstnikke, kuid 8 aasta hiljem meelitas see pankureid ja rahast huvitatud inimesi. Kõik linnaosad olid väga eripalgelised. Praegu on see linn nagu hiigelkaubanduskeskus, linnaosade peatänavad näevad välja ühesugused samade poodide ja restoranidega. See häving toimus väga ruttu.

Michel Castaignet. Wandern.

Michel Castaignet. Wandern.
Õli lõuendil, 200 x 200 cm, 2020.

Õppisid esteetikat ja kunstiteooriat Middlesexi Ülikoolis Londonis. Kuidas jõudsid maalimiseni?

Hakkasin maalima enne kui õppisin esteetikat. Hakkasin joonistama juba lapsena, kuid esteetikat õppisin 28-aastasena. Tegelikult sukeldusin filosoofiasse, et saada vastuseid maali ja laiemalt kunsti kohta. 18-aastasena ei teadnud ma mida teha ja asusin ülikoolis matemaatikat õppima, samal ajal tegin Pariisi gay-ajalehele Exit koomikseid aasta või kaks. Ma tulen täiesti mitteloomingulisest perest, seega ei teadnud ma, et olla maalikunstnik on valikuvõimalus. Matemaatika kõlas tõsiseltvõetavalt ja mu vanemad olid nõus maksma mu Pariisi korteri eest, kuid mind huvitasid rohkem rave’id kui Euler. Peale kolme aastat lõpetasin õpingud, mis ei olnud hea. Kui sul teaduses puudub doktorikraad, leiad sa end ebahuvitaval laboritööl. Töötasin paar kuud ravimifirmas ja kolisin seejärel Londonisse, et pääseda pere surveavaldusest leida töö ja alustada karjääri alal, mis mind ei huvitanud. Tahtsin Londonis teha koomikseid, kuid mu kasin keeleoskus ja koomiksiskeene puudumine nagu see oli levinud Prantsusmaal või Belgias, valmistas pettumust ja hakkasin tõsisemalt maalima. Kohtusin teiste kunstnikega, kes ütlesid, et ma ei saa olla iseõppija kui soovin karjääri teha, seega mängisin ideega minna kunstikooli, mida ma ei teinud. Arvasin, et ma ei vaja praktikat, kuna ma juba maalisin, mis oli vale, kuna kool võib anda õige loome- suuna. Oleksin seda vajanud, kuid siis ma ei teadnud seda. Seega tegin kahe aastaga magistrikraadi esteetikas. Kooli lõpetades läksin tagasi Prantsusmaale, kuna nii oli elamine odavam. Rentisin stuudio ja asusin maalima, mida teen regulaarselt tänaseni.

Michel Castaignet. Traversée.

Michel Castaignet. Traversée.
Õli lõuendil, 146 x 114 cm, 2011.

Su loomingus on huvitav tasakaal figuraalse ja abstraktse maali vahel. Nii värv kui vorm paistavad olevat Su head sõbrad.

Jah, pendeldan pidevalt nende kahe valdkonna vahel. Kui teen paar nädalat figuratiivseid töid, pöördun abstraktse maali poole ja vastupidi. Nüüd püüan rakendada mõlemat ühes ja samas maalis, kuigi see on vastukäiv, maal on kas kujutav või mitte. Arvan, et see tuleneb sellest, et mul on erinev maalimaitse, mulle meeldivad nii Sean Scully, Francis Bacon kui Balthus. Mõnele inimesele meeldib vaid üks maaližanr ja tal on lihtsam edasi liikuda valitud suunas. Elan kujundite virvarris, mida võib võrrelda elektroonilise muusikaga, kus saab hõlpsasti lisada ükskõik millise biidi. Vorm lummab mind väga, mul on kodus väike kujundite kollektsioon. Vahel joonistan sinna peale, et alustada maali, kuid tihti nad seisavadki toorel kujul. Värv pakub mulle ka suurt huvi. Ma ei ole kunagi suutnud end piirata vaid kahe-kolme värviga, kasutan tihti paljusid kirkaid värve lõuendil. Testide järgi olen pisut värvipime, mis ei sega mu igapäevast tegevust. Ma ei aja segi punast ja rohelist, kuid ma ei näe värve nii nagu teised. See on ka ilmselt põhjus miks mulle neid kasutada meeldib.

Pead end Euroopa nomaadkunstnikuks. Palun võrdle enda kolme elu- ja töökohta Berliinis Saksamaal, Champagne’is Prantsusmaal ja Syracuses Itaalias.

Champagne’is on mu vanim ja suurim ateljee, kus on ka mu ladu. Olen seal teinud häid töid, kuid viimasel ajal otsin seal rohkem vanu maale. Lisaks tegelen seal kogu haldustööga, kuna olen registreeritud kunstnikuna Prantsusmaal, kus ma väga tihti ei käi.

Berliinis on mu põhiateljee. Töö edeneb siin väga hästi, kuigi ruum ei ole väga suur (40 m2). Olen hooneplokis 300 kunstnikuga. Alguses arvasin, et siin on palju omavahelist võistlust, kuid selgus, et ma ei kohtu kellegagi, kuna jõuan ateljeesse varahommikul ja lahkun õhtusöögi ajal. Arvan, et teised kunstnikud tulevad rohkem õhtupoole. Kuigi mulle see ateljee meeldib, pean otsima uue koha, kuna see on mu kodust liiga kaugel. Berliinis on vahemaad väga suured, elan tunni kaugusel ateljeest, mis on tunni kaugusel galeriidest. Pariisis läksin varahommikul ateljeesse, töötasin seal ja enne kojuminekut külastasin galeriisid. Kui Berliinis sama teha sooviksin, peaksin päevas veetma 4 tundi transpordis, mis ei ole mõistlik. Seega külastan siin galeriisid liiga vähe ja tunnen peale 3 Berliini aastat vaid käputäit nendest. Mu plaan on töötada kodule lähemal, et jääks aega galeriidega tutvumiseks. See võib olla soovunelm, kuna Berliinis jääb ateljeepindasid üha vähemaks.

Sitsiilia ateljee on pikaajalisem projekt. Kuna ateljee ei ole veel valmis, töötan väljas. Ostsin suure maalapi mägedes, kuhu ehitame aegamööda maja. Olen seal mitmed korrad töötanud ja see keskkond muudab mu tööd rohkem abstraktsemaks. Tavaliselt on mul ateljees fotod, dokumentatsioonid, vanad maalid jm, mis suunab mu ideid. Sitsiilias ei ole mul midagi peale värvikarbi, lõuendi ja hunnitute maastike. Alguses plaanisin teha maastikumaali, kuid selle asemel leidsin abstraktse pildikeele. Ootan aega, mil saan sinna pikemaks töötama minna. Pean lihtsalt ootama kui see koroonaviirus vaibub.

Michel Castaignet. Jälg.

Michel Castaignet. Jälg.
Õli lõuendil, 92 x 73 cm, 2011.

Lisaks paljudele teistele kohtadele oled teinud 4 maalinäitust Riias Maksla XO galeriis. Olen neist kahte näinud – need paistsid silma oma terviklikkuse, elurõõmu, isikupära, hea stiilitunnetuse ja huvitava kujundusega. Milline on läti maalikunst ja kuidas sobituvad Sinu tööd sellesse konteksti?

Kui ma esimest korda Lätisse tulin leidsin sealt Nõukogude Liidu ajast pärineva pildiriputamistraditsiooni. Mind üllatas, et pilte ei eksponeeritud valge kuubi tüüpi galeriides ja kasutati siine – Prantsusmaal öeldi meile, et parem üldse mitte näitust teha kui teha halbades tingimustes. Mäletan, et peale oma esimest näitust ma photoshoppisin välja kinnitusnöörid, et levitada Riia näitusevaateid Prantsusmaal. Kuid praegu ei näe ma enam eriti siinisüsteemi Riia galeriides.

Ma ei tea palju läti maalikunstist. Tulen korra aastas või iga kahe aasta tagant oma näitusele ja ma ei viibi linnas kaua. Tunnen rohkem kunstnikke, keda Maksla XO galerii näitab, kuna kohtun nendega ka Vilniuse, Berliini ja Viini kunstimessidel ja saan lugeda nende katalooge Riias viibides. Tegelikult ma ei näe kohalikke eripärasid, maalikunst on küllaltki sarnane kogu maailmas. Siiski on Maksla XO-s mõned väga tugeva visuaalse käekirjaga kunstnikud nagu Heinrihsorne, Gelsis, Ilterne ja Liepa – ma ei oska öelda, kas nende töödes on midagi Läti kunstile igiomast. Ma ei leia ka, et minu kunst pakuks midagi erilist just lätlastele. Need on maalid, mis sulle kas meeldivad või mitte. Siiski – lätlastele meeldivad värvid ja mulle ei ole seal kunagi öeldud, et mu tööd on liiga värvilised. Erinevalt Prantsusmaast, kus publikule lähevad peale pruunikates/hallikates toonides maalid.

Michel Castaignet. Le retour.

Michel Castaignet. Le retour.
Akrüül lõuendil, 130 x 160cm, 2016.

Kinkisid mulle Kuldīgas oma maaliraamatu, mille tekstid on prantsuse, inglise ja vene keeles. Mis Sulle pakub huvi vene kultuuris?

Raamatus on venekeelne tekst, kuna osalesin aastal 2010 Prantsuse vene kultuuriaastal ja tegin järgnevatel aastatel rea näitusi Peterburis, Moskvas, Vologdas ja isegi Kazahstanis. Ja Riias või Vilniuses oma töid eksponeerides saab inglise keelt mitteoskav näitusepublik lugeda venekeelseid tekste. Aga mul on ka huvi vene kultuuri vastu. Teismelisena õppisin koolis kaks aastat vene keelt kolmanda keelena. Mind hämmastas lapsena teistsugune tähestik ja jälgede segamise eesmärgil pidasin prantsuskeelset päevikut kasutades vene tähti. Ülikoolipäevil neelasin alla vene kirjandusklassikat nagu Dostojevski, Puškin, Gogol. Hiljem avastasin 19. sajandi maastikumaali koolkonna ja armusin Levitani. Reisisin paar aastat tagasi Venemaal ja esimeses linnas Peterburis ostsin 5-kilose Levitani monograafia, mida kandsin pidevalt seljakotis. Ma ei jõudnud end ära kiruda, et ostsin selle esimesel päeval.

Vene kaasaegses kunstis imetlen nende performance’i skeenet Kulikust Voinani, kuna nad võtavad riske. Prantsuse nn poliitiline performance on täielik petukaup, kuna nad teevad koostööd neid rahastavate institutsioonidega samal ajal neid kritiseerides. Olen pisut kade kunsti pärast oma eluga riskivatele vene performance’ikunstnikele – maalijad näitavad tänapäeval harva oma julgust.

Milline on olnud Su elu raskeim hetk ja milline kergeim hetk?

Kergeim oli tudengipõlves kui elu oli odav, mul oli väike töö paar päeva nädalas ja tundsin end rikkana. Käisin palju väljas, õppimine oli lihtne ja probleeme ei esinenud. Raskeimad hetked on tulemas praegu, mu vanemad vananevad ja neil esineb probleeme, mu vanaemal on Alzheimer, hea sõber viibib koomas. On raske minna ateljeesse ja teeselda, et kõik su ümber kaob ja oluline on vaid looming. Terve suve ma vaevu maalisin. Helistasin iga päev haiglasse ja uurisin oma sõbra tervisliku seisundi kohta. Need vastused jäid mul kõrvu kumisema ja mul ei olnud maalituju. Kardan, et elu liigub üha rohkem selles suunas. Vanemad surevad, sõbrad surevad ja pean kunstnikuna isekalt leidma ruumi oma meeltes, et jätkata.

Kirjutad praegu raamatut prantsuse maalikunstist. Milliseid perioode ja autoreid käsitled? Milliseid uusi avastusi oled teinud seoses selle projektiga?

Olen projektiga varases staadiumis – sellest võib sõltuvalt mahust tulla kas raamat või artikkel. Mind huvitab olukord Prantsusmaal 90ndate lõpus ja 2000ndatel kui galeriides ei näidatud enam prantsuse maalijaid ja kunstikoolid ei innustanud noori maaliga tegelema. Eelmisel aastal viis Villa Medici (Prantsuse Instituut Roomas) läbi uurimuse prantsuse maalikunsti elujõulisusest, mida juhitisid maalikunstnik Thomas Levy-Lasne ja kuraator Isabelle de Maisonrouge. Nad järeldasid, et prantsuse maalijaid on palju ja nad on praegu galeriide poolt hästi esindatud, nii et me ei saa enam rääkida maalikunsti surmast Prantsusmaal. Nad tõid välja 120 maalikunstnikku ja nimekirjaga tutvudes avastasin, et vähemalt 90 olid minu põlvkonnast, kes kasvasid ajal mil maal oli persona non grata Prantsusmaal. Nende looming on väga eripalgeline ja me ei saa rääkida Prantsuse maalikoolkonnast nagu on Leipzigi kool Saksamaal. Kuid olen veendunud, et vaatamata mitmekülgsele vormile on kõik need tööd seotud kunstiskeene olukorraga nende ilmnemise ajal 90ndatel ja 2000ndatel.

Michel Castaignet ateljees

Michel Castaignet oma Berliini ateljees.
Foto: Axel Palhavi.

Tänapäeval on populaarne kunsti tuua kõikvõimalikke sotsiaalseid teemasid ja uurimustöö formaati. On need tõesti vajalikud?

Ei peaks olema. Mõni kunstivorm on poliitiline, kuid mitte kõik – see ei peaks sisse imbuma kogu kunsti. Minu jaoks on kunsti tõeline poliitiline väärtus tema võime olla, ülejäänu on maskeraad. Tänapäeval koostab näituse kuraator, kellele maksab institutsioon. Kaasatud on palju mittekunstnikke, kes tahavad töötada millegi konkreetse ja moodsaga. Seetõttu on väga tähtsad tekst ja maskeraad. Kui töötad institutsioonis, mille on rajanud pank või suurautotootja, on alati parem öelda, et eksponeerid transseksuaalide, mustade või feministlike kunstnike töid, kes püüavad lahendada keskkonnaprobleeme kui öelda, et paned välja ühe kassimaalija tööd. Finantseeritav teema teeb su tähtsaks ja moodsaks ning paneb inimesed unustama, et see raha võib olla teenitud India lapstööjõudu kasutades. Kunst arenenud kapitalismiajastul on tihti vaid kosmeetika.

Mis teeb maalikunstist MAALIKUNSTI?

Huvitavalt lõuendil laialiaetud värv. Kui vaadata Merlin Jamesi töid, siis tema eksperimenteeris palju, vahel läbikumava lõuendiga. Kõik see toimis hästi hoolimata saamatust tehnikast ja tahtmatusest mõjuda. Tulles tagasi Villa Medici tehtud uurimuse juurde prantsuse maalikunstnikest, siis meiega võeti ühendust ja paluti nimetada kaks olulist elavat kunstnikku. Tulemusi vaadates selgus, et keegi ei nimetanud Rutault’d, Bureni, Viallat’d jt ajaloolisi tegelasi, kes tahtsid maali lõuendilt välja ruumi lükata. Maalijad ei pidanud neid tõelisteks maalikunstnikeks, vaid pigem kaasaegseteks kunstnikeks. Kui Merlin James oleks prantslane ja elavate kirjas, oleks ta kindlasti selles nimistus. Usun, et maalis ei ole mingeid reegleid, võid eksperimenteerida palju tahad, kuid lõuendilt lahkudes hülgad maalikunsti. Küsimus oleks võinud olla ka, et mis on hea maal. Seda oleks palju keerulisem vastata, kuna see sõltub maitsest. Ja maitse muutub aja jooksul. On maalijaid, keda vihkasin nooremana, kes huvitavad mind praegu ja vastupidi. Nii, et vedas mul, et sa seda ei küsinud.

Rohkem infot Michel Castaignet kohta: castaignet.com

AUGUST KÜNNAPU
Epifanio toimetaja ja maalikunstnik