Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18            
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

Minu raamatukogu PÄRLID
Marja-Liisa Plats

Minu filmikogu PÄRLID
Tõnis Tootsen

Intervjuu prantsuse maalikunstniku Michel Castaignet’ga
August Künnapu

Intervjuu Ludmilla Siimuga
August Künnapu

Intervjuu briti maalikunstniku Rose Wylie’ga
Harry Pye

MINU SÕBER LEMBIT
Vilen Künnapu

intervjuu filmitegija Kersti Uiboga
Jürgen-Kristoffer Korstnik

ANNA KÕUHKNA MAALIMAAILM
Matilda Alliksaar

Kuidas minust sai kunstnik. KÕrgema liiga kunstnik.
Türi kunstinäituse aruande 2. osa.
Peeter Sauter

outsider-kunstnik Oleg Mitassovist
Andrei Ivanov

Epifanio Monarreze seinamaal Chicagos

MEESKOND

OLEn: LUGU JUURTEGA JUURETUSEST

Intervjuu Kersti Uiboga

Kersti Uibo on dokumentaalfilmi režissöör ja pedagoog Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakoolis. Ta on koolitanud režissööre paljudes riikides ja näidanud oma filme rahvusvahelisel areenil. Kerstil on saksa ja inglise keele filoloogia haridus (mille omandas Moskvas), Londoni Ülikooli ajalooteaduskonna bakalaureuse- ning dokumentaalfilmi režii magistrikraad, mida õppis National Film and Television School’is Inglismaal, kus elas ja töötas poole oma elust. 1990-ndatel oli ta üks aktiivsetest Londoni eestlastest, kes aitas taastada Eesti Suursaatkonda Ühendatud Kuningriigis. Hiljem reisis kultuuriliselt mitmekesistesse piirkondadesse nagu India, Kanada, Serbia, Kossovo ja Venemaa, tehes seal filme ja kogudes inspiratsiooni, mida teistega jagada, jõudes lõpuks tagasi oma lapsepõlve koju Eesti läänerannikul.

Milline inspiratsioon on Sind lapsepõlvest saati kandnud? Mis on Su jaoks kodune, mille juurde hea tagasi pöörduda?

Kersti Uibo

Kersti Uibo. Foto: Fred-Erik Kerner.

Olin umbes 8-9-kuune, kui nägin esmakordselt merd ja rändrahnu vees kodust paarisaja meetri kaugusel. Pagulast, kes ammu enne meid randa maabus. Lõputu veevälja avarus tekitas lapses nii võimsa tunde, et ta pidi selle iluvapustuse aastaid hiljem kunstnikuna jäädvustama. Tagasi Eestisse elama asudes 60 aastat hiljem selline võimalus avaneski. Mul paluti teha film juurtest ajal, kui mind huvitas hoopis juuretuse teema. Juba lapsena merd vaadeldes tundsin, et olen iidse rändrahnu kõrval imetilluke kivike või laineke meres. Pool elust õppisin juuri mitte alla ajama. Meie jalad toetuvad tõesti kindlalt maapinnale, aga ülemine osa kehast on juba osa taevalaotusest ja ilmaruumist. Ning tuul puudutab põski ja kutsub kaasa. Ära lennata ka ei saa: oledki nii juuretu kui juurtega. Kivi on inimese sarnane, ümbritsetud lainetest, tuultest ja tormidest. Isegi rändrahnud pannakse liikuma… Selles ongi mu kodutunne: olen juurtega juuretu. See teadmine tuli lapse alateadvusesse, aastatega õppisin seda teadvustama. Elu on ühelt poolt kinni, teiselt poolt lahti ja selle paradoksiga peamegi elus hakkama saama.

Oma dokumentaalfilmis “Vaikelu naisega” lõid portree Jaanilinnas (Ivangorodis) elavast kunstnikust Vladimir Titovist ja tema naisest Nataliast. Filmimise käigus jälgisid Vladimiri ja Natalia igapäevaelu. Kas kunstnike ja loomeinimeste jälgimine ja filmimine erineb mingisugusel viisil teiste inimeste elu “edasi andmisest” filmis? Kuidas süveneda teiste inimeste ellu?

Pole mingit vahet, keda sa jälgid. Võib-olla on kunstnikku filmida isegi veidi raskem, kui ta arvab, et ta teistest inimestest erineb ja tal on endal täpne ettekujutus, millise filmi temast tegema peaks. Kuidas siis kunstniku välja mõeldud portreest lahti saada? “Vaikelu naisega” filmi puhul oli kõik väga kerge. Mees oli oodanud kogu aeg, et temast tehakse kord film, sama uskus ta naine. Kui saabusin Jaanilinna üllatas meest aga see, et filmi tuli tegema hoopis naine. Mees teadis, et iga naise rolliks on mehe teenimine. Nüüd aga saabus naine teda filmima! See lõi meeskunstniku maailmapildi hetkega segamini. Ta oli ka pettunud, et ei soovinud saada tema armukeseks. Siis lõi Vladimir käega, sest oli kindel, et head nahka filmist niikuinii ei tule.
Ta lõpetas “esinemise”, rahunes maha ja sain rahulikult filmima hakata.

Kunstnikud on muidugi avatud. Nad püüavad teha kokkuvõtet elu olemusest, visates ära kõik ebavajaliku. Kunstnik surub elamuse väiksemasse vormi, et alles jääks vaid põhiolemus. Iga inimene, kes on kaamera ees, loob igas hetkes midagi: kas teadvustatult või teadvustamata, selles ongi vahe. See on inimestevaheline looming: režissöör-operaator ning kaamera ees olev inimene, kes lubab ennast filmida. Inimene loob kaamera ees ja see ei ole enam see elu, mis toimub ilma kaamerata. Tekib ühisosa - ühtne loomisprotsess. Kaamera muudab elu täielikult.

Kersti Uibo

Kersti Uibo. Foto: Fred-Erik Kerner.

Kuidas näed Sa inimesi enda ümber, kuidas tunnetad loodust ja keskkonda? Kas eelistad pigem individuaalset nägemise viisi elule või vaatled kõike tervikuna? Nii filmides kui ka igapäevaelus.

See on mu elu suurim kingitus, et sündisin nii-öelda mere kaldal. Seetõttu tean, et olen osa Kõiksusest ja pole isegi võimalik end teistest eraldada. See teadmine on mind kogu elu juhtinud. Elu esimeses pooles peame muidugi oma “mina” ja isikliku liivalossi ülesse ehitama. Elu teises pooles õpime aga elama teadmisega, et laine viib ühe hetkega hoolikalt tehtud ehitise minema ja midagi ei jää järele. Õpime alluma. Lased lahti ja saad aru, et oled Kõiksuse täpike.

Kas kõiksusest on üldse võimalik aru saada?

Peab mõistma ja leppima, et sellest polegi võimalik aru saada. Las vesi ja vool kannavad. See on usalduse küsimus. Sõna usaldus on palju tugevam sõna kui usk. Öeldakse, et inimene usub. Aga usaldus on võimsam kui usk: “Ma usaldan elu”.

Kuna Sa õppisid ka saksa, inglise ja vene filoloogiat, siis see kõik on ilmselt pannud Sind rohkem aru saama, mida inimesed räägivad ja kuidas nad mõtlevad.

Pool elust olen elanud mitte-emakeelses keskkonnas. Nii tekib palju tugevam side emakeelega, sest võõrkeeles on tunnete ja maailmapildi väljendamine kordades raskem. Lastele laulsin hällilaulu ikka eesti keeles: tundeid väljendame läbi emakeele. Seetõttu on tekkinud eesti keele vastu suurem tundlikkus. Kui lähed elama teise keskkonda ja elad partneri kõrval, kes räägib teist keelt, pead ülesse leidma selle, mis jääb sõnade taha. Selle, mis teid ühendab. Seepärast ma ei tahagi enam asju lahti seletada, see kõik on must-valge ja poolik, sõnadeta elu on palju rikkam.

Oma meditatiivses lühifilmis “Emakivi” oled Sa pigem vaatleja rollis.

Kui mu kodukülas kuuldi, et filmin väga kalli tehnikaga ainult rannas, ütlesid mõned: “Võta vähemalt koolimaja ülesse või siis kauplus või...” Nii mõnedki olid pettunud, kui nägid, et ei filmi ka kohalikke inimesi. Siis tuli üks muhe mees mu juurde ja ütles: Kuule, kas sul lõppes raha otsa, et sõnade peale enam ei jätkunud?” Vastasin naeratades: “Küll on hea, et sa sellest aru said!”

Kas näed seoseid maalikunsti ja filmikunsti vahel?

Siin ongi filmikunsti sarnasus maalikunstiga: sõnu pole vaja, nad eksitavad ja liiga palju läheb tõlkes kaduma. Otsese elamuse jaoks pole sõnu vaja, nad on üleliigsed. Kunstnik ei pea ju maali alla nurka kirjutama, et see on nüüd see asi. Filmi puhul sageli oodatakse, et asjad seletatakse ära. Olen läinud seda teed, et mu viimased kaks filmi on sõnadeta. Olen teinud filme inimestest, kelle keelt ma ei räägi ja niimoodi nendega väga hästi suhelnud. Mul oli isegi hea meel, et ma nende keelest aru ei saanud. Muidu oleksin võib-olla hakanud eelarvamusi looma ja teistmoodi filminud. Sõnadeta suhtlus on alati vahetu ja otsene. Maalikunstnik maalib, ta ei vaja intervjuud. Kui lähen kunstinäitusele, tunnen, et olen sõprade keskel: tajun, et nad on mulle lähedased. Vaba voolamise väli on nii tugev, linnas saab ka näitusel looduse tunde kätte.

Kas filmi saab “maalida”?

Mul oli Delhis üks andekas filmiüliõpilane. Kui nägin tema kaameratööd, ütlesin talle, et ta maalib kaameraga. Ma olen seda oma elus väga harva kohanud. See on sõnulseletamatu.

Kui palju mõjutab Su sisemine taotlus või tunnetus välimist maailma?

Kui teed midagi eesmärgiga, ei tule midagi välja. Alguses peab olema küll eesmärk, aga siis peab suutma sellest lahti laskma. Võib juhtuda, et kirjutad mingi plaani valmis, siis unustad. Aastaid hiljem leiad riiulilt kirjutatu ja avastad, et juhtuski just nii, nagu kunagi asju ette kujutasid. See on elu kõige suurem üllatus. Ka filmitegemine käib samamoodi. Oled tühi leht ja elu ise kirjutab, kui sa vahele ei sega ja asju ära ei riku. Teisiti polegi võimalik dokumentaalfilmi teha. Ning õigel hetkel öelda: “Nüüd aitab!” Siis lähed uue töö kallale ja kõik kordub algusest peale. Sama asi on rännakuga. Sead endale eesmärgi, tee peal sellele ei mõtle ning tähendusest saad aru, kui oled rännakult tagasi tulnud. Tavaliselt aastaid hiljem.

Olemine ongi eesmärk. Inglised ütlevad “I am”, sakslased “Ich bin” ja nii on kõigis indogermaani keeltes. Eesti keeles on “olen” lõpus “n” täht. Ole-n. Pisikese “n”-i mõistatust lahendadki kogu elu, sest tiirutame kogu elu “n”-i ümber. Olemine on lõputu ja pisikene “n” püüab seal oma kohta leida.

Mu dokumentaalfilmi õpingute ajal Balti Filmi- ja Meediakoolis olid inspireeriv õppejõud. Juhendasid ka mu lõpufilmi “Elu loob elu”. Mida õppisid sellest koostööst minu ja teiste õpilastega?

Huvitav on see, et ikka leidub noori, kes otsustavad tulla õppima asja, mis neid ära ei toida. Need on väga erilised inimesed, kes tulevad õppima elamise kunsti filmile jäädvustamist. Õpilase ja õpetaja vahel vahet ei ole. Meid ühendab sarnane vaade elule. Olles koolis paar aastat inimestega nii palju koos ja kui nad siis üleöö lahkuvad, kingivad nad mulle tükikese endast.

See on suur kingitus kõikidele õpetajatele, kelle juurde tulevad noored usalduses neilt midagi õppida. Miks nad üldse peaksid õpetajaid usaldama? See on vastastikune kompimine ja õppimine üksteist usaldades. Sama toimib kõikide inimesetega, kellega koos oleme, eriti nendega, kellega pole kerge suhelda. Nad õpetavad meid kõige rohkem! Inimene, kelle piirid on kindlalt paika pandud, õpib palju vähem kui see, kes on avatud.

Kersti Uibo "Emakivi" saab vaadata PÖFF 2020 lühifilmide võistlusprogrammis 19/11/20 kl 20 kinos Artis.

Kersti Uibo. Emakivi

Kaader Kersti Uibo lühifilmist Emakivi, 2018.

 

JÜRGEN-KRISTOFFER KORSTNIK
on filmitegija ja muusik. Loe intervjuud temaga Epifanio 16. numbrist
https://www.instagram.com/jurgenkristoffer