Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18            
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

Minu raamatukogu PÄRLID
Marja-Liisa Plats

Minu filmikogu PÄRLID
Tõnis Tootsen

Intervjuu prantsuse maalikunstniku Michel Castaignet’ga
August Künnapu

Intervjuu Ludmilla Siimuga
August Künnapu

Intervjuu briti maalikunstniku Rose Wylie’ga
Harry Pye

MINU SÕBER LEMBIT
Vilen Künnapu

intervjuu filmitegija Kersti Uiboga
Jürgen-Kristoffer Korstnik

ANNA KÕUHKNA MAALIMAAILM
Matilda Alliksaar

Kuidas minust sai kunstnik. KÕrgema liiga kunstnik.
Türi kunstinäituse aruande 2. osa.
Peeter Sauter

outsider-kunstnik Oleg Mitassovist
Andrei Ivanov

Epifanio Monarreze seinamaal Chicagos

MEESKOND

ANNA KÕUHKNA MAALIMAAILM

Millest su töö räägib ja mis on sinu töö fookus?

Anna Kõuhkna

Anna Kõuhkna oma Tallinna ateljees.
Foto: Fred-Erik Kerner.

Minu meelest räägib see põhiliselt naise hingeelust. Olen planeerinud seda laiendada inimeste peale ja ühel hetkel tulevad vast ka meesfiguurid sisse, aga aastaid on minu looming siiski rääkinud naise sisemaailmast. Seda läbi oma kogemuste ja spektri, mis tähendab erinevaid nurki, mida inimene läbi käib. Eelmised näitused olid pigem keerukamatest aspektidest ("Peegeldused" ja "Heljub omal maal" 2019). Uus näitus "Uus ring" mõtestab lahti need helgemad toonid.

Kas olenevalt sellest, mida sa parasjagu koged ja tunned muutuvad ka värvid ja stiil sinu maalidel?

See on pigem alateadlik, sest alati olen hiljem märganud ja pannud kokku selle, et need nõnda kajastuvad. Tunnen, et ma teadlikult niimoodi ei tee loomingut, et nüüd proovin teha rõõmsa pildi, sest olen rõõmus ja nüüd kurva, sest olen kurb - see on palju nüansirohkem ja keerukam ja salasümbolite keeles, seetõttu ka märkan neid aspekte tavaliselt hiljem. Mis puudutab värve, siis pastelsed toonid on mind kõnetanud läbivalt oma loomingut tehes - olgu see maal, foto või illustratsioon. Kui meenutada varasemat loomingut, siis tegemise ajal arvasin, et teen jube värvilist ja rõõmsat loomingut, kuid hiljem avastasin, et siin on ikka mingeid peidetud tumedusi, mis olid enda eest peidus.

Anna Kõuhkna. Uus ring

Anna Kõuhkna. Uus ring.
Õli lõuendil, 150 x 200 cm, 2020.

Räägime stiilist. Sul on konkreetne oma käekiri - kust see tuleb?

Hea küsimus. Paljud ütlevad, et see stiil on justkui midagi kubismilaadset – selline tänapäevane kubism. Ma ei tea, kas see on nii. Kui vaadata, et maalitud alad on selgelt omavahel eraldatud ja see on kubism, siis võib-olla tõesti. Ma ei arva, et kubism on mind oluliselt mõjutanud. Mulle tundub, et see stiil tuli visuaalsest, esteetilisest eelistusest, meeldivusest, sümpaatiast. Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Tallinna Ülikooli kunstiosakonnas õppides alustasime muidugi realistlikust kujutamisest ja see on oluline. Alles peale selle õppimist hakkad sa kunstnikuna võtma samme tagasi. Mul on kodus üks raamat maalimisest, mida eile vaatasime isaga. Seal on kujutatud kolme etappi, kuidas ühte pilti maalida - kavand, esimene maalitud kiht ja lõplik perfektne realistlik kujutis. Vaatasime mõlemad, et see keskmine on enamus näidetel kõige kihvtim ehk just see variant, kus on mindud mõned sammud tagasi, veidi lihtsustatud variandina. See "lihtsustamine" on omaette stiil ja kunst.

Kui ma ise loon siis tihti tuleb algimpulss sellest, kui märkan kellegi loomingut, mis mind käivitab. Kes on sind inspireerinud?

Sellega on kahteviisi. On kunstnike loomingut, mida imetlen, kuid tean, et nõnda ei suudaks ma iial maalida, sest minul pole lihtsalt sellist sisemist kõlksu. Eriti nende kunstnike puhul, kes teevad seda hästi "ebakorrektselt", veidi "kaoseliselt". Ja siis on kunstnikud, kelle puhul leian, et siin on midagi sisemiselt sarnast. Kui ma Tallinna Ülikoolis esimesel kursusel õppisin ja meid saadeti Tarbekunstimuuseumisse vaatama näitust "Uus põhjamaade moeillustratsioon II", siis mäletan selget äratundmist ja ahhaa-momenti. Tundsin sel näitusel esimest korda, et see on suund, mida ma tahaksin teha, mis mind inspireerib. Kuigi minu looming tänaseks otseselt moega seotud ei ole, on kujutamise viis ja esteetika mingil määral sarnane. Tol ajal polnud mul veel kindlat stiili ega käekirja ja ma veel katsetasin ja uurisin, kes ma kunstnikuna olen. Mind ühtlasi kõnetas selle näituse puhul, et seal oli sügavust ning see polnud üleliia kommertslik, mida usun, et põhjamaade puhul võib iseloomulikuks pidada. Ja hiljem on tekkinud juurde erinevaid kunstnikke, keda imetlen, kes samuti kasutavad põhiliselt naise motiivi. Üks neist on prantslanna Ines Longieval. Temal on samuti välimuselt kaunid neiud. Imetlen, et seal on sügavad tasandid ja tunded juures – see pole ainult pindmine ja sisutu. Mulle on öeldud, et kõik minu maalitud naised on justkui kõik "liiga ilusad" ehk siis mingis mõttes on moe suunaga sarnased. Olen sellega nõus, sest tõepoolest on keeruline leida minu loomingus end täiesti käest lasknud neiusid.

Kui suurtele lõuenditele sa tavaliselt maalid?

Minu stuudio Tallinnas on üsna pisike ja eks see natuke ka piirab valikut. Hiljuti maalisin mõnda aega Saaremaal ning kogesin, et kuidas oleks maalida, kui avarust oleks palju rohkem. Ehk kui ruum otseselt ei piiraks, siis ilmselt vahel maaliksin palju suurematele lõuenditele. Kuid mingis mõttes mulle meeldivad sellised maalid, mis kenasti mahuvad inimeste kodudesse, korteritesse ja mida endalgi on mõnus käsitleda.

Anna Kõuhkna. Avatud süda.

Anna Kõuhkna. Avatud süda.
Õli lõuendil, 100 x 80 cm, 2020.

Kuidas sinu stiil on aja möödudes muutunud ja arenenud? Milline oli loominguline alguspunkt?

Ma ei ole alati olnud ainult maalija. Minu esimene väljapanek "Ähm" (2016) oli fotonäitus ning teine "Näota" (2017) oli joonistuste ja graafilise disaini segatehnikas ning tol ajal maalisin üsna vähe. Ülikooli ajal ning hiljem kasutasin mitmeid meediume korraga ning mulle tundub, et see kõik oli aluseks minu tänasele maalikunstile. Sisuline pool ja huvikoht on olnud üsna läbivalt sama teema, nii foto, joonistuse kui maalide puhul - naine, loodus ja seda ümbritsevad aspektid. Ma juba lapsena huvitasin neidude kujutamisest - koolieelikuna joonistasin missivõistluste kandidaate, mida ema mulle hiljuti meenutas. Minult on küsitud, miks ma mehi ei maali ja mul on sellele ajapikku tekkinud kaks vastust: varasemalt "õigustasin" end sellega, et ju siis ma ei tunne nende hingeilma ja ei oska nende eest kõneleda, ning räägin selle soo eest, mida ise tunnen ja esindan. Kuid tänaseks mõistan, et mul on ka neid väga keeruline kujutada nii, et oleksin rahul – see on tehniliselt keerulisem ja sisuliselt võõram.

Tehnilisest küljest on muutunud näiteks vahendid. Maalisin aastaid ainult akrüülidega, tänaseks maalin ainult õlivärvidega. Alguses eraldasin erinevaid pindu joonega, kuid praegu eraldan neid värvide kaudu. See tundub mulle maalilisem, visuaalselt atraktiivsem. Joonega eraldamine on rohkem illustratsioon lõuendil.

Kas sa oled vahel ka teiste suundadega eksperimenteerinud?

Jah. Mul oli vahepeal selline abstraktne faas. Näiteks bakalaureuse lõputöö sisaldas endas foto ja abstraktsete maalide omavahelist kõnelust. Võtsin fookusesse veidi alla kahekümne inimese, keda pildistasin ja intervjueerisin ning siis proovisin teha nende kõneluste ja tunnetuse põhjal abstraktsed maalid/joonistused. Erinevad värvid ja kujutised kajastasid nende mõttemaailma. Samuti on fotograafia olnud eksperimenteerimine ja suureks aluseks hilisemale maaliloomingule. Kõige rohkem eksperimenteerisin ülikooli ajal, kui ma ei olnud ennast veel kunstnikuna leidnud ja läbi nende katsetuste jõudsingi sinna, kus olen täna. Tegutsesin ka mõnda aega illustraatorina – tegin ühele Heljo Männi luuleraamatule pildid, ühe kinkeraamatu ja mõnedele firmadele logod. Võibki jääda katsetama üht kui teist, kuid lõppude lõpuks see, mida jaksad kunstnikuna igapäevaselt teha on see, mille poole kõige rohkem tõmbab ja selle tunneb enda sees ära. Praeguseks on see kindlasti kõige rohkem maalimine, kuid ka fotopisik on väiksel määral minu sees. Õppejõud soovitasid mul pigem edasi minna fotograafina, kuid mind tõmbas ja tõmbab kõige rohkem maalimine. Teiste arvamus ei mängi olulist rolli kui tunned enda sees õige tee ära.

Anna Kõuhkna. Õed.

Anna Kõuhkna. Õed.
Õli lõuendil, 100 x 60 cm, 2020.

Sa rääkisid enne värvidest. Kas sind tõmbavadki heledamad ja värvilisemad toonid?

Ma sooviksin vahel, et suudaksin teha neutraalsema koloriidiga töö, kuid miski sisemiselt tõmbab ikkagi maalimise keskel mind nende eri tuubide poole ja eri värvide kokkusobitamisse. Miski ütleb seda neutraalset maali vaadates, et "ei, midagi on puudu" ja siis lisan ikkagi särtsu juurde. Nii tekib kummaline rahu mu sees, et "läks õigeks". Pastelsed toonid on taotluslikud, need on minu meelest kaunid. Kui mulle on antud võimalus jagada loomingut maailmale, siis usun, et mul on ka vastutus. Kas jagan helgust ja tõstan maailmas vibratsiooni või hoopis negatiivsust, agressiooni. Ma saan ka aru sellest, et kui seda on vaja loominguliselt väljendada, kuid usun, et see mida laialdasemalt jagada, siis arvesse võttes, et me saame kas toita head või halba hunti meis ja maailmas. Looming ei ole vaid kunst, see laieneb minu hinnangul kõigele, mida inimesed teevad - kasvõi äri või muud kunstikauged valdkonnad, sest oma olemuselt on kõik looming mida me teeme ja jagame ning see kõik on ka omakorda vastutus. Seega värvid on kindlasti osa sellest ja sümbolism. Imetlen väga loomingut – nii filmi, muusika kui muu puhul – kus käsitletakse keerulisemaid teemasid, näiteks leina või kurbust, ning alati ei ole see helge, kuid on suur vahe, kas seda antakse edasi läbi autentsuse, inimlikkuse, tõeluse või läbi hirmu ja negatiivsuse. Halba ei pea eitama, kuid leplikkust, rahu ja armastust primaarselt fookuses hoides kõnnib inimene õigel teel.

Sinu maalides on spetsiifilisi objekte - kas sümbolism on sinu kunstis taotluslik?

Jah, absoluutselt. Uurin iga taime, looma tähendusi ja mõned objektid on ka laialdasemalt mõistatavad. Näiteks neiu kes hoiab oma käte vahel maakera või naine, kes istub lootustandva majaka peal. Üks peategelastest kannab maalil näiteks musta kleiti, mis on küll leina sümboliks, kuid ta pole halb asi, sest nõnda saadab ta vana ära ja on teinud sellega rahu. Nõnda on iga maaliga, need on täis sümboleid.

Kui sa hakkad mingit tööd tegema, kas see peegeldab siis pigem sinu enda emotsioone?

Jah, kuid mulle tundub, et iga inimene leiab maali vaadates just selle enda nurga, enda tunde. Räägin seda, mida kogen ja tunnen lausa päevikuvormis ja ma ei tea, kas teistmoodi saabki. Ilmselt raha eest saaks, kuid tellimustööde tegemine on minu meelest kunstnikule keeruline ülesanne, sest impulss tegemiseks tuleb sel juhul mujalt kui enda seest. Maalidel on tohutu energeetika ja kui see on tulnud looja enese seest, siis on kuidagi balansis ja võimsam.

Kui sa valid kunstniku tee, siis see on ilmselt juba lapsest saati sees. Kuid enamus inimesi valib hoopis mingi muu tee. Miks sina tegid sellise valiku?

Ma ei tea, kas see on valik. See võib olla ka eluülesanne või midagi määratut. Valik on see, kas sa võtad selle vastu, sest lihtne missioon see kindlasti pole. Usun, et kui see on õige tee, siis miski jõud kannab ja toetab.

Anna Kõuhkna (1994) on maalikunstnik, fotograaf, illustraator ja kunstiõpetaja. Ta on lõpetanud Balti Filmi- ja Meediakooli kunstiosakonna, õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis nahakunsti ning hetkel omandab magistrikraadi EKA/TLÜ kunstihariduse ühisprogrammis. Ta on teinud mitmeid isikunäituseid ("Peegeldused" Fahle galerii 2019, "Heljub omal maal" Galerii Positiiv 2019, "Uus ring" Solaris galerii 2020) ja osalenud grupinäitustel ("Kolmekõne" Kastellaanimaja galerii 2019). Vaata ka www.annakouhkna.com

MATILDA ALLIKSAAR
õpib Laude Lady Elizabethi koolis Alicantes Hispaanias.