Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17              
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

TRÜKISÕNA PAIGUTAMISEST RIIULILE
Henri Otsing

INTERVJUU HELGA NÕUGA
August Künnapu

VÕLTSHOBUNE
Helga Nõu

INTERVJUU IDA-AAFRIKA MUUSIKA SPETSIALISTI FREDRIK LAVIKUGA
Martin Jõela

RUUMIPOEESIA AASTAL 2019
Vilen Künnapu

PANHUMANISMI MANIFEST
Alexei Levchuk

PÄEVIK 2015
Mehis Heinsaar

PROHVETIT TUNTAKSE ROHKEM VÕÕRAL MAAL
Peeter Sauter

KUNSTNIKU PÄEVIK
Silja Truus

SUUSATANGO
Mart Aas

ANU MUISTE MAALID

MEESKOND

VÕLTSHOBUNE

Hiljuti valis Eesti endale rahvusloomaks hundi – ma päris ehmatasin. Mis on meil ühist hundiga? Kas tahame kedagi murda või ainult hirmutada? Ma oleksin loomulikult valinud siili, rahuliku aga kavala looma, kes juba Kalevipojale head nõu
andis. Sellest jutustas mulle isa.

Helga Nõu. Kadunud kodu

Helga Nõu. Kadunud kodu.
Õli lõuendil, 1989

Kui aga oleksin lapsena looma valinud, oleksin valinud hobuse. Hobune oli hea loom, aitas künda ja vankrit vedada. Ja mis veel... Ta oli keelehobune! Ema jutustas, et kuulutati välja ülemaailmne keelte iludusvõistlus: milline on maailma kõige ilusam keel? Iga rahvas valis välja oma kõige ilusama lause ja saatis võistlusele. Eesti “valge hobu sõitis tasa üle silla” tuli teisele kohale, kuna itaalia keel pälvis esimese auhinna. Aga olin ka rahul teise kohaga. Valge hobune sööbis mu kujutlusse, ka siis kui ta üle silla ei sõitnud, vaid mõnusalt lõhnavaid heinu krõmpsutas. Mu esimene joonistus, mida mäletan, oli hobune reega. Mulle meeldis eesti keel. Ei osanud ma uneski aimata, et saabub aeg, mil ma oma järeltulijatega enam eesti keelt ei saa rääkida, kuna nad seda ei oska. Surfida oma fucking smartphone’il oskavad küll!

August Künnapu. Raua tänaval

August Künnapu. Raua tänaval (Helga isaga).
Akrüül lõuendil, 2008

Millal hakkas asi viltu vedama? Pean alustama esimese põlvkonnaga, milleks pean oma vanemate põlvkonda. Isa ja ema olid pesuehtsad eestlased ja ostsid 80 aastat tagasi Tallinna Raua tänavale korteri, majja, kus nüüd elab kunstnik August Künnapu. Kõrvale jääb kool ja üle tänava saun. Vanaaastaõhtul valati õnne, et näha mida saatus toob. Sulatati tina ja valati külma veega pange, nii et tuli suur KARTŠUHH. Seejärel tõsteti pangest välja paat, mis juba kuulutas kurja. Aur ja udu hajusid, aga kuri muutus järjest kurjemaks, eriti Raua tänava kooli õuel. Viimaks ei jäänud muud üle kui paadiga üle mere sõita, kaasas ainult kohver ja eesti keel. Saime pagulasteks ja väliseestlasteks. Isa oskas vene keelt ja ema saksa keelt ja koos tönkasid nad varsti rootsi keelt, aga kirusid rootsi magusat leiba eesti keeles. Mind pandi rootsi kooli, kus õppisin esimese lause: “Jag förstår inte” (Ma ei saa aru.)

Teine põlvkond oleme mina ja mu kaks venda, kes põgenemisel isal-emal sabast kinni hoidsime. Teekond oli märg ja vastik ja me oksendasime kodust kaasavõetud ööpotti. Laagris kardeti, et saame difteeria, aga saime hoopis mumpsi. Söögisaal põles maha, kusjuures kellelgi õnnestus päästa terve tünni täie õunamoosi. Võtsime kämblaga ja sõime, küll oli hea!

Koolisõiduks sain laenata jalgratta ja varsti hakkas minema nagu lepase reega. Õppisin, et rootsi hobused ei hirnu nagu eesti omad, “hii-ha-haa”, vaid häälitsevad hoopis “gnägg, gnägg”. See viis mind segadusse. Jälgisin heinamaal peremehe hobuseid ja avastasin lõpuks, et rootslastel on vale. Ka nende hobused ütlevad “hii-ha-haa”. Kui kooli lõpetasin, hakkasin ise rootslastele rootsi keelt õpetama. Otsustasin, et iga hinna eest eesti keelt säilitada.

Meie peres hakkasid hobused valesti hirnuma alles siis, kui jõudsime abiellumise ikka. Vanemate soov oli, et looksime endale ise eestikeelsed pered. Minul õnnestuski ühel tantsuõhtul jalg ette panna noormehele, kel oli suus õige keel. Vennad aga komistasid soomeugri lävel ja abiellusid soomlannadega. Nende lapsed arvavad kahjuks tänapäevani, et hobused hirnuvad “gnägg, gnägg”.

Umbes samaaegselt tabas mind ka ränk pettumus. Minust targemad inimesed tegid mulle selgeks, et kogu jutt keelte iludusvõistlusest oli puhas feik ja minu valge hobune oli võltshobune. Teised rahvad praalisid nähtavasti niisamuti oma keeltega, hobustega või ilma. Kõik väitsid, et nende keel olevat see kõige ilusam. Olin pettunud ja tundsin, et mind on alt veetud, aga samaaegselt oli mul tegemist küllalt omaenda jõnglastega.

Helga Nõu. Prints ilma hobuseta

Helga Nõu. Prints ilma hobuseta.
Akvarell paberil, 1957

Kolmas põlvkond või meie kolm last sündisid Rootsis, aga ei pääsenud loomulikult eesti keelest. Vanem tütar ei julgenud lasteaias suud lahti teha, kuna sai aru, et ta ei oska rääkida nagu teised lapsed. Pojale tegi aga palju nalja, kui ta õuest liivakastist tuppa tuli. Ta oli oma rootslastest mängukaaslastega eesti keelt rääkinud ja mõtle – need olid nii rumalad, et ei saanud temast aru! Tõesti naeruväärt lugu, ha-haa!

Tütar käis nõukogude ajal sugulaste ja kirjasõprade juures Eestis, sel ajal kui meie, ta vanemad, rahvavaenlased olime ja meile viisat ei antud. Olin lastele juba sündimisest saadik jutustanud meie ilusast ja armsast kodumaast ja olin mures, mis mulje tüdruk nüüd Eestist saab, kui seal kempsu läheb. Suur oli aga üllatus, kui ta vastu ootust rõõmsa näoga tagasi tuli. Küsimusele kuidas oli, vastas ta vaimustusega:
“Tore!”
“Mis oli tore?” pidin küsima.
“Eesti keel,” sain vastuseks.
“Kuidas nii?” ei saanud ma aru.
“Kõik rääkisid eesti keelt!”

Jah, muidugi kuidas ma aru ei saanud! Tüdruku vaimustuseks oligi avastus, et keelt, mida ta senini ainult kodus sai rääkida, oli kasutatav kogu maal.

Siis aga tuleb neljas põlvkond, meie lapselapsed. Neid on kuus ja nüüd ma pean pea padja alla peitma, sest ükski neist ei räägi eesti keelt. Kõigil neil on üks vanematest muulane ja kodune keel rootsi keel. Keegi ei ela ka meiega samas linnas, et saaksime neid igapäevaselt mõjutada. Vahepeal nad küll rääkisid meie koera, Muriga, kes ainult eestikeelsetele käsklustele vastas, aga nüüdseks on seegi minevik.

Mõned lootusekiired siiski on: vanem pojapoeg õpib eestikeelsel suhtluskursusel ja noorem tütrepoeg Herman – tal on vähemalt nimi nagu Toompea tornil! Poiss on jalgpallihuviline ja kuulub oma vanuseklassi võistkonda. Hiljuti osalesid nad turniiril Tallinn Cup ja sõitsid Tallinki laevaga üle Läänemere. Neid võeti Tallinnas hästi vastu ja tehti linnaekskursioon. Herman oma rootsi võistkonnas mängis kahe eesti ja kahe soome võistkonna vastu ja tulemus oli keskmiselt hea: oli võite, aga ka kaotusi. Tagasi tulles olin aga mina uudishimulik.
“Kas õppisid ka mõne eestikeelse sõna?” pärisin.
“Aah? Jah... raisk!” vastas ta.
“Mis? See pole just kõige ilusam sõna,” ütlesin. “Kas midagi paremat ei õppinud?”
“Oot, midagi oli veel... oma emaga...”
“Emaga?”
“Jaa, job tvoju matj!”

HELGA NÕU
on kirjanik ja kunstnik, kes elab ja töötab nii Tallinnas kui Uppsalas.