Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17              
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

TRÜKISÕNA PAIGUTAMISEST RIIULILE
Henri Otsing

INTERVJUU HELGA NÕUGA
August Künnapu

VÕLTSHOBUNE
Helga Nõu

INTERVJUU IDA-AAFRIKA MUUSIKA SPETSIALISTI FREDRIK LAVIKUGA
Martin Jõela

RUUMIPOEESIA AASTAL 2019
Vilen Künnapu

PANHUMANISMI MANIFEST
Alexei Levchuk

PÄEVIK 2015
Mehis Heinsaar

PROHVETIT TUNTAKSE ROHKEM VÕÕRAL MAAL
Peeter Sauter

KUNSTNIKU PÄEVIK
Silja Truus

SUUSATANGO
Mart Aas

ANU MUISTE MAALID

MEESKOND

TRÜKISÕNA paigutamisest riiulile

Henri Otsing Astun oma raamaturiiuli ette ja murran pead, kuhu paigutada käesolev trükis – Epifanio nr 17. Mõõtude poolest sobiks ta ju läbi lugeda ja seejärel ahju kõrvale paberikasti pista, aga raske raamatupaber paneb kõhklema. Tavamõõdus raamatute vahele ei sobi ta ammugi. Jätan ta esialgu sinnasamasse tooliservale, poolel teel töölaua ja raamaturiiuli vahel.

Raamatute ja muu trükisõna seadmine riiulisse ongi minu arvates võimatu. Alfabeetilise süsteemi probleemiks on mitme autoriga ja lausa autorita trükised. Reastades raamatuid liigi ja žanri järgi leidub aga ikka mõni “Eestluse elujõust”, mis langeb luule ja proosailukirjanduse vahele. Hea küll – sinna selle üksiku erandi torkangi. Aga aja möödudes kasvab see vahepealne osakond nii suureks, et vajab omakorda vahevormilisi liigitusi – proosa-luule segastiil, kogumikud, eriti lüüriline proosa, antoloogiad, luuleesseistika, luule-ja- kunsti-raamatud jne. Ent peagi nõuavad needki alaliigid alaliike. Mis siis nüüd – kas jätkata selle ilmselt lõputu alaliigitamisega? Või anda järele veidrale kiusatusele rebida kõik selle jaotuse raamatud üksikuteks lehtedeks ja reastada need skaalal luulem-proosam?

Ei. Proovin siis mõne tuttava eeskujul n-ö tunnetuslikku süsteem. Tähtsamad paremale, juhuslikud vasakule. Pilvedessepüüdlev kõrgemale, kahe jalaga maa peal madalamale. Ja tekivad minu jaoks täiesti loomulikud järjestused autoritest ja raamatutest: Augustinus, Camus, “Laste piiblilood”, Jaik, Gailit, mõned vanad välismaised atlased, Anti Saar, Eco... või siis “Tundmata palu”, “Rohtunud radadel”, “Tagasi mõteldes”, “Eesriie avaneb”, “Tagasi prügimäele”, “Ja päike tõuseb”, “Tee lõpmatuse teise otsa”, “Kõik kulgeb iseenda kaudu” – väike riimgi sees!

Kõik nad on seina äärde pandud, seljaga minu poole nagu mahalastavad. Pisut jällegi nagu need majad, mida nägin Portugalis: neljakorruselised värvilised kortermajad, laiuseks tänavalt vaadates võibolla neli-viis meetrit. Tõepoolest, majad nagu raamatud riiulil. Kui ideaalne raamatukogu on võimalik, siis ainult sellisel tänaval.

Ent minu Võrumaa-riiuligi mõnes paigas tundub, et raamatud on leidnud ainuvõimaliku koha teiste raamatute suhtes. Ja selle tunnetusliku süsteemi ootamatu tulemus on omamoodi mälupalee – kui reastan ühe riiuli jagu raamatuid, võin selle õige järjekorra peast ette kanda. Ometi-ometi tekib siingi ülejääk.

Kaplinski “Seesama jõgi” ei sobi ju õigekeelsussõnaraamatu kõrvale! See oleks õel – õige oleks “pehmenduseks” vahele panna mõni Masing. Aga Masingut sobib lugeda ainult masinakirjalises samizdatis ja see on minu riiulisse mahtumiseks jällegi liiga kõrge. A4 formaadis paljundusi võiks ju põhimõtteliselt pooleks murda, aga kas siis sellist Eestit me tahtsimegi...? Hea küll, kolime kogu asja raamatukappi, mille riiulid kõrgemad.

Nüüd on raamatukapi kogu eelnev sisu põrandal. Tundub, et koduste suhete huvides tuleb kähku hakata uut riiulit ehitama... nojah, on siis raamatuist enam tulu või tüli?

Võib olla, et raamatute reastamine tühjal riiulil on sarnane ülesanne sõnade reastamisega tühjal paberil. Nad pole ju kumbki võimatud, aga omas mõttes lõputud küll - “ei ole lõppu / raamatute riiul / ka siis kui mul on / kaetud silmalaud”
(J. Üdi “Laps”). Ja kuskil eetris hõljub
borgeslik ideaalraamatukogu, kus ka
minu tagasihoidlik valik leiaks oma
täiusliku asetuse.Henri Otsing

Inimlik on aga kompromiss. Nõnda jääb kogu see raamatulasu Styxile töölaua ja raamaturiiuli vahel. Ja käesoleva Epifanio asetan ma eelmise numbri peale.

HENRI OTSING
on pliiatsiga maakas,
Kaarnakivi Seltsi kirjastaja.

Fotod: Henri Otsing