Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17              
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

TRÜKISÕNA PAIGUTAMISEST RIIULILE
Henri Otsing

INTERVJUU HELGA NÕUGA
August Künnapu

VÕLTSHOBUNE
Helga Nõu

INTERVJUU IDA-AAFRIKA MUUSIKA SPETSIALISTI FREDRIK LAVIKUGA
Martin Jõela

RUUMIPOEESIA AASTAL 2019
Vilen Künnapu

PANHUMANISMI MANIFEST
Alexei Levchuk

PÄEVIK 2015
Mehis Heinsaar

PROHVETIT TUNTAKSE ROHKEM VÕÕRAL MAAL
Peeter Sauter

KUNSTNIKU PÄEVIK
Silja Truus

SUUSATANGO
Mart Aas

ANU MUISTE MAALID

MEESKOND

Ruumipoeesia aastal 2019

Kirjutasin 33 aastat tagasi artikli “Ruumipoeesia” (Looming 4 / 1986). Seda praegu üle lugedes tundub, et paljud asjad on samad – ruumide iseloom ja olemus muutub ju aeglaselt. Olen võib-olla ise muutunud. Artiklis on palju intellektuaalset analüüsi, tsitaate filosoofidelt ja poeetidelt. Elukogemus on mulle tänaseks päevaks andnud võime otsekontakti võtmiseks koha vaimuga ja autoriteetide arvamused ei ole enam nii olulised. Järgnevalt püüan iseloomustada hiljutistel reisidel kogetud ruumielamusi.

Havanna

Talvel 2018/2019 külastasin abikaasaga Kuubat ja seda esmakordselt. Energia, mida kohe esimestel päevadel tajusin oli soe ja leebe. See oli kui sulnis unistus, tantsiv, värviline, vaba, rõõmsameelne ja lapsik. Räägitakse, et koha vaimud, isegi Maaema on lapsikud – nii umbes 12-aastase aruga. Ja vaimude kohalolekut Kuubal juba tunnetab.

Peavoolu meedia kujutab Kuuba olukorda vaese, õnnetu ja haledana. Kuid see ei ole nii – inimesed on väärikad, rõõmsameelsed ja mis kõige tähtsam – vabad oma südames. Nagu ka meie olime nõukogude ajal ja ka 90ndatel. Poed on tühjad, kuid inimesed on hästi riides – must turg töötab hästi.

Havanna suurejooneline klassitsistlik ja artdecolik arhitektuur on mõnusalt hoolimatu – veidi lagunev, kõikidesse õuedesse ja ruumidesse on sissepääs (veel), kõikjal kostub kuuba muusika, lõhnab rummi ja sigarite järele.

Märkimisväärsed on seitse luksushotelli, millede siseruumid, trepihallid, aatriumid ja katuserõdud on külastajatele ligipääsetavad. Pironesilik ruum, valguse rütmid, treppide keerukus ja katuserõdude külluslikkus (lahtised basseinid, baarid, katusepargid) koos lummavate linnavaadetega jätavad kustumatu ruumielamuse. Meid võluvad lugematud sammaskäigud, mis tänavaid ääristavad. Vahel ka kaarjate võlvidega palistatud passaažid meenutavad Giorgio de Chirico maale.

Vilen Künnapu. Kusagil Kuubas

Vilen Künnapu. Kusagil Kuubas.
Akrüül lõuendil, 2019

Tegelikult meenutab Havanna mingit kummalist ajamasinat – valdavalt Ameerika autod aastatest 1940 – 1960, roosad, kollased, sinised, lillad ja punased. Inimesed ei sõltu internetist, seda eriti polegi. Facebooki asendab suhtlus, tants, rumm, kohvi ja doomino. Külastades kunstigaleriisid ja -muuseume, tantsupidusid ja turgusid võib tabada mingi maagilise elutunnetuse, kus põimuvad indiaanlaste, neegrite ja hispaanlaste elumustrid. Ja see kõik väljendub eelkõige Salsas – ajatus tantsustiilis, mida tantsivad nii noored kui vanad. Tegemist on täieliku maagiaga. Ühel väikelinna kohalikul tantsupeol tajume selle ajatut jõudu ja imet – pole aega, pole sotsialismi-kapitalismi, pole isegi naisi ja mehi, – on mingi uus ruumipoeetiline dimensioon, milles kõik viibime. See on kui unenägu.

Kuubas tunnetame mere lähedust. Põhjas lainetav ja kohisev Atlandi ookean, lõunas rahulik ja suurejooneline Kariibi meri. Pika saare keskosa troopiline taimestik moodustab asumi selgroo, tühjad teed veresooned ja vähesed linnad koos järvede ja jõgedega elutähtsad elundid.

Igast kõrtsist, hotellikesest ja restoranist kostub muusikat. Orkestrantideks ja tantsijateks on kokad, ettekandjad, nõudepesijad ja nende lähimad sugulased. Revolutsioon on uppunud palmipuude tihedatesse võradesse, Guantanamera lauludesse, kuivanud jõesängidesse ja pilvitusse taevasse.

Vilen Künnapu. Havana

Vilen Künnapu. Havana.
Akrüül lõuendil, 2019

Vilen Künnapu. Havana Malecon

Vilen Künnapu. Havana Malecon.
Akrüül lõuendil, 2019

Sankt Peterburg

Peterburis ei olnud ma juba ammu käinud. Leningradis kuskil kooli ajal ja korra kunstiinstituudi päevil. Ja nüüd, kus ajakiri Projektbaltija on mind anglažeerinud kaastöötajaks nii kirjutaja, loengupidaja kui žüriide liikmena olen mitmel korral järjest seal käinud. Esimene mulje on alati kõige värskem. Mäletan, et tulin hotellist välja ja vastu puhus soe ja õnnelik energiapuhang. Teatri juures seisid habemikud-näitlejad, keda vaatama jäin. Naeratati ja lehvitati. Lastekohvikust kostus diskomuusikat ja lõbusaid kilkeid, erootilise pesu poodi kaunistas silt “Alla 15-aastastele keelatud”. Välja astus aga poiss, kes oli vaevalt 12, vist ainuke klient sedapuhku.

Nurgapeal müüs vahva vanamutt maasikaid. Küsisin, kust need pärit on ja vastuseks sain, et Serbiast. Kust ise pärit oled, küsis tädi. Ei jõudnud ära imestada – Eestist. Eesti ongi kaugeks jäänud. Peterburi elanikud tunnevad meie vastu suurt armastust. Teatakse Tallinna tänavate nimesid, lauljaid, arhitekte, skulptoreid. Anne Veski ja Jaak Joala on siiani jumalate staatuses.

Peterburg on nagu Tartugi veidi provintslik ja selles on eriline võlu. Nooblid kohvikud on avatud hiliste öötundideni, kunstimuuseumid on täis esmaklassilist moodsat kunsti, raamatupoed parimaid kunstiraamatuid kogu maailmast. Esoteerikaletid on kilomeeter pikad.

Vaade Iisaku katedraali rõdult
Peterburis

Vaade Iisaku katedraali rõdult Peterburis
Foto: August Künnapu

Mulle meeldib vene vaim – selles on hoogu, sügavust ja salapära. Linn on öösel valgustatud ülimalt efektselt, klassikaline arhitektuur näitab end just öösel täiuslikuna. Sõidan kohaliku arhitekti ja kunstniku Pašaga mööda öist Piiterit. Autoraadiost mängib stiilne džässikanal. Paša meenutab vene 60ndate filmide kodusõja kangelast. Pikk, vuntsidega, melanhoolse pilgu ja vanaaegse musta pintsakuga on ta sõbralik ja abivalmis. Ta näitab oma lapsepõlve nurgataguseid Vassili saarel, tööstuslikku konstruktivismi, tänapäevast sammastike ja korstnatega ehitud arhitektuuri. Paša enda tööd meenutavad veidi Lapinit – Eesti vastu austus on ülim.

Nevski prospekti ei oska ma millegiga võrrelda – nii elavat ja jõulist telge ei ole kuskil. Erakordne juugend, tänavabändid, elegantsed kaunitarid, kohvikud ja poed. Sanktsioonid Venemaa vastu on neile ainult kasuks tulnud. Kogu see värviliste pakenditega keemiat täis lääne toit on seal olemata. Karukommid, pašakoogid, blintsikud – nagu vanasti.

Kõigile soovitan restorani “Gogol” – parimat vene kööki pole minu mokad veel maitsnud. Kunstigurmaanidele soovitan Ermitaaži rekonstrueeritud tiiba “Glavnõi štap”. Nii head maalikollektsiooni annab leida – parimad Matisse’i tööd, varajane Picasso oma hiilgava kubismiga, Bonnard, Gauguin ja teised minu lemmikud. Maalid on hästi valgustatud loomuliku valgusega ja neid on palju. Või Vene muuseum, kus on erakordne valik Tatlini, Malevitši, Kandinsky, Popoa jt töödest. Lisaks sellele vähemtuntud vene kunstnikud 20ndatest, 30ndatest ja 50ndatest. Vapustav elamus.

Peeter-Pauli kindlus Peterburis

Peeter-Pauli kindlus Peterburis
Foto: August Künnapu

Vene muuseumi osa Marmorpalee sisaldab suurepärast kollektsiooni lääne uusimast maalikunstist. Ja see on osa Peter ja Irene Ludwigi kogust – Ludwigi kingitus vene rahvale. Seda kõike näeb 300 km kaugusel Tallinnast. Vassili saarel on mitmed uued moodsa kunsti muuseumid ja mereäärne elegantne kultuurikeskus Sevkabel – suurejooneline vanade sadamaehitiste rekonstruktsioon. Ah jaa – märkimata jäi veel Abramovitšile kuuluv saar Novaja Gollandia, mis on samuti suur kultuuritehas.

Kokkuvõtteks: must ja räpane Leningrad
on ajalugu, Sankt Peterburg on tulevikulinn – mitmekesine, stiilne, otsekohene ja aus. Ja venelane ise on tagasihoidlik, viisakas, rikka keelekasutuse ja vaimuka huumoriga. Mulle meeldib, et nad räägivad seda mida mõtlevad, nii nagu meiegi. Mõiste “tibla” on lootusetult aegunud ja tuleks kasutuselt maha võtta ning ajaloo prügikasti visata.

Los Angeles

Lendame poeg Augustiga L.A. poole. Vaatan mingit tobedat filmi, kus terve California on hävinemas kohutava maavärina läbi. L.A. Downtowni pilvelõhkujad kukuvad üksteise järgi, San Francisco Golden Gate vajub kokku. Ainult üks rambolik helikopterijuht tiirutab varemate kohal ja päästab oma kallimat. Iga šamaan teab, et selline kujutamine on üliohtlik – nii kutsutaksegi hädad välja. Sellised filmid peaksid olema keelatud.

Tegelik olukord on aga inglite linnas rahulik. Elasime Venice Beachil ja avasime seal lähedal asuvas Venice Institute of Contemporary Artis väikese grupinäituse, kus osaleme Augustiga 5 maaliga. Olin viimati L.A.-s 1988. aastal, mil osalesime Ain Padriku ja Andres Siimuga üsna edukalt (2. koht) West Coast Gateway arhitektuurikonkursil. Venice Beach on täpselt samasugune kui 30 aastat tagasi. Veidi räpakas, boheemlaslikult lõbus, kohati üsna noobel ja jõukaski. Ikka samad pillimehed ja akrobaadid Broadwalkil. On ka kodutuid, kes magavad rannas. Juurde on tekkinud väga stiilne kunstigalerii LA Louver ja mõned ägedad restoranid. Abbot Kinney Blvd on ääristatud L.A. peenemate disainipoodide ja kohvikutega. Rand on äge, supleme lainetes pea iga päev. West Hollywood ja Beverly Hills ei ole ka eriti palju muutunud. Ainult Downtown on täielikult uuenenud. 30 aastat tagasi oli see hõre, tolmune ja ohtlik paik. Nüüd aga kõrguvad siin uued moekad pilvelõhkujad, linnahalli kõrvale on rajatud uhke linnapark.

L.A. gospelkiriku uksel

L.A. gospelkiriku uksel

Downtowni ehteks on aga Frank Gehry poolt projekteeritud Walt Disney Kontserdimaja, ümbritsevatest mägedest inspireeritud ekspressiivne metallskulptuur. Maja on ülivõimas meistriteos. Seda võib jäädagi imetlema. Kõrvale on mõne aasta eest rajatud kunstimuuseum Broad, mis sekundeerib kontserdimajale hästi. Broadis on erakordne kunstikogu, parim kogu L.A.–s. Gehry väiksemaid maju on tikitud üle terve linna. Juba 88ndal aastal imetlesin neid ülekõige. Edgemar oli siis veel ehituses. Nüüd saame seda väikest kunstiteost (kunstigalerii, jõusaal, kohvik, kauplus, siseväljakud) tõeliselt imetleda. Ja Gehry ei ole vananenud. Tema tööd on sama värsked ja löövad kui enne. Sama aga ei saa öelda Richard Meieri tööde kohta – kuidagi väsinud tunduvad.

Mida öelda linna energia kohta? Ikka sama vilgas ja loominguline. Kelnerid on potentsiaalsed filmitähed, administraatorid stsenaristid, taksojuhid tulevased kontserdikorraldajad – miljonärid. Ookeani poolt puhuvad soojad tuuled justkui neutraliseeriksid kõik negatiivse ja üleliigse. Mõned meie sõbrad kutsuvadki ookeanit jumalaks. Sõites mäe otsas asuvasse Getty kunstikeskusesse näeme okastraatide ja müüridega piiritletud oligarhide elamuid. Ühte nendest ongi teel Mr Trump. Tema auks peatatakse tipptunni ajal 8-realine kiirtee alates lennujaamast. Sellist asja kujutaks ette vaid Põhja-Koreas. Ja härra Trump sõidabki meist mööda, mureliku ja mõtlikuna – on ju uueks kampaaniaks vaja välja kaubelda korralik dollarikoorem.

L.A. energeetikast ongi kõige raskem kirjutada. Ühelt poolt muretuna näiv surfarite rannamelu, edevalt lapselik linnasagin, juba mainitud väga positiivne ja jõuline Gehry arhitektuur, teiselt poolt salapärased tarastatud asumid ja nende elanikud – deemonlikud maailmavalitsejad. Tunda on mingit kohvrite pakkimise meeleolu. Midagi uut ja huvitavat me väga ei märganud. Võib-olla eesti-läti ühisnäitus “Maalitud arhitektuur” oligi meeldivaks erandiks. Venice’is, meie kodu lähedal asuvas New Bethel Baptist Churchis toimus pühapäeval jumalateenistus, millest me osa võtsime. Läksime sinna lihtsalt muusikat kuulama, kuid tulemus oli üks elu võimsamaid spirituaalseid kogemusi. Minu jumalatunnetus oli viimasel aastal veidi umbe läinud, kuid gospelikoor ja vägevad neegerjutlustajad puhastasid selle kanali täielikult. See oli kahtlemata reisi suuremaid elamusi. Pastorite jutust käis läbi ka maavärinate teema. Eks paistab, kas gospelkirikud, ookeani puhastav toime ja lihtsate inimeste puhtad mõtted suudavad siiski võimaliku katastroofi ära hoida.

Painted Architecture

Näituse “Painted Architecture” avamine
Venice Institute of Contemporary Art (VICA), LA

Painted Architecture

“Painted Architecture” näitusevaade
Venice Institute of Contemporary Art (VICA), LA

Vilen Künnapu

Vilen Künnapu
Foto: Fred-Erik Kerner

Ruumid ja nende poeesia moodustubki asumite geomeetria iseloomust, floora ja fauna seisukorrast ja eelkõige inimeste mõtetest. Elame suurte dimensiooninihete ajastul. Arvatakse, et lähikümnendite muutused on suuremad kui kogu inimkonna eelnev muutumine. See muutumine võib tulla läbi suurte looduskatastroofide, kuid võib olla ka märksa valutum – kõik sõltub inimestest ja nende mõtteviisist. Kui inimesed hakkavad planeeti hoidma ja üksteist abistama jätaks Maaema oma raputamised tegemata – kõik on ikkagi kõrgema kätes. Isiklikult arvan, et oma ruumid loome me ise, jumala abiga. Ja loome sellised, millised tahame. Tahad olla õnnelik, siis ole. Tahad olla depressiivne, anna minna. Jõuame sinna, et ruumid on meie peas. Minu ruum on poeetiline, rõõmus, värviline, naljakas. Seal ei saa juhtuda midagi halba ja ei juhtugi.

VILEN KÜNNAPU
Arhitekt ja kunstnik
instagram.com/vilenkunnapu
vilenkunnapu.pri.ee