Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17              
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

TRÜKISÕNA PAIGUTAMISEST RIIULILE
Henri Otsing

INTERVJUU HELGA NÕUGA
August Künnapu

VÕLTSHOBUNE
Helga Nõu

INTERVJUU IDA-AAFRIKA MUUSIKA SPETSIALISTI FREDRIK LAVIKUGA
Martin Jõela

RUUMIPOEESIA AASTAL 2019
Vilen Künnapu

PANHUMANISMI MANIFEST
Alexei Levchuk

PÄEVIK 2015
Mehis Heinsaar

PROHVETIT TUNTAKSE ROHKEM VÕÕRAL MAAL
Peeter Sauter

KUNSTNIKU PÄEVIK
Silja Truus

SUUSATANGO
Mart Aas

ANU MUISTE MAALID

MEESKOND

Prohvetit tuntakse rohkem VÕÕRAL maal

Silja Truus. Räsitud ja täiuslik

Silja Truus. Räsitud ja täiuslik.
Leitud teras, paabulinnumaak, kuumus, 2016

Ma ei tea, kui palju Silja Truusi töid meil teatakse. Tal on viimastel aastatel Eestis olnud kolm väljapanekut. Varasemal kümnekonnal aastal Londonis aga üheksa. Londonis ta kunsti õppis ja enamus töid on valminud ta Edela-Londoni stuudios. Enne seda õppis Silja Tartus psühholoogiat. Psühholoogiast pärit teadvuse analüüsimist ja eksistentsiaalset sügavutiminekut on tunda ka töödes. Nagu Silja ise viitab – nii (teadvuse) sügavustesse kui kõiksusse, kuhu inimhing pürib.

Viinistul jäid mulle esimesena silma erinevad keskel aukudega objektid ja küsin nahaalselt: “On see nüüd vagiina või must auk kosmoses või mis auk see sul on?” Ja sain kohe aru, et küsimus on loll, sest kunsti tõlgendamine on alati tõlgendaja peas ja skulptuuri valmimise protsess nii pikk, et nagunii käib läbi pea erinevaid mõtteid ja seoseid.

“Eks ta võib olla tõesti nii seda kui teist ja kolmandatki. Mul ongi ju väike maailm suures ja suur väikeses. Sügaval kõrgus, madalal ülevus.”

“Materjale on sul erinevaid. Jääb mulje, et osa on leidobjektid.”

“Jah, ma valan kunstvaiku marmorpulbriga, raiun kivi, modelleerin savi, nikerdan puud, aga tuhnin ka Thamesi kaldamudast välja nii konte kui vanarauda. Ja teen neist skulptuure.”

“No seal võib baktereid olla.”

“Võib. Mul on kindad käes.”

“Trehvasin sind Londonis hea linnaosa hiigelsuures majas, kus majaomanikust parunit hooldas 5-6 tüdrukut ja sa olid üks neist. Ma ei arva, et te seksuaalteenusid osutasite, aga ilmselt oli hooldataval suuremat naisklubi vaja ja majas ruumi on...”

“Vaesunud parun oli ratastoolis. Lord Wolverton. Tema hooldamisega tegemist ikka oli. Kõnetasime teda vahel: “my lord”. Mina ütlesin naljaga, aga postiljon ütles täie tõsidusega. Õues oli kaks kitshilist kärnkonnakuju. See on veider. Aiapäkapikke leiab kõrgklassi ja töölisklassi aedadest. Keskklass jälestab neid. Aga üks suurtest kärnkonnadest ei pidanud ilmale vastu ja ma pidin teatama: “I am very sorry, my lord, your toad has exploded” (“Mul on väga kahju, mu lord, aga teie kärnkonn lendas vastu taevast” – toim). Kuskil keldris oli lordil veel kaks väikest krooni, mida ta esivanemad vist kuninglikel tseremooniatel kasutanud olid. Samas oli parun talus üles kasvanud ja diplomid rippusid tualetiseinal. Nii ongi brittidel kombeks. Tahavad, et külalised neid näeksid, aga pole hea komme neid kamina kohal eksponeerida. Palju selliseid reegleid on, mida kõik justkui järgivad, kuigi eksplitsiitselt neist ei räägita. Tagaaed on näiteks täiesti privaatne, eesaed avalik.”

“Kui pikk su psühholoogiaõping oli?”

“Tegin Tartus magistri. Paljud asjad on sisse jäänud. Näiteks Tõnu Luige filosoofia ajaloo loengud. Siis kolisin Putneysse Londonis, sain Cork Streeti galerii galeristiks. Seal müüdi eri suurusjärgus asju. Oli üks postuumne Rodin.”

“Postuumne?”

“Jah, postuumselt vanast vormist valatud. Seega ikka originaal.”

“Aga see ekspressiivne pronksist pea, millel mustad mullid suust välja tulevad, kes see on sul?”

“See on Kaarel. Me õppisime Tartus koos ja elasime algul Londonis koos. Ja jagasime budismihuvi. Käisin tudengina Mälli ja teiste loenguid kuulamas.”

“Pooläbipaistev kosmiline silm seal on tehtud...”

“Alabasterist. See silm on meeldetuletuseks, et me tõesti vaataksime seda, mida näeme, pööraksime tähelepanu.”

“Mõne aja pärast kolisid hoopis laeva peale elama ja hoidsid seal suurt papagoid. Mul on see papagoisulg siiani kuskil alles. Kas papagoi rääkis?”

“Papagoi repertuaari kuulus näiteks: “Pronto!” Itaalia taustaga lind. Nagu ta omanikki. Talle meeldis võltsvestlust arendada. Kui ta pahandust tegi, ütlesin talle - Bad bird! - No. - Are you a good bird then? - No! - Which one is it, then? Siis ütles ise – Bad bird, bad bird - ja naeris minu häälega. See oli algul pisut üllatav, kui ma tulen laeva peale ja keegi tervitab mind minu häälega naerdes. Veidi kõhe. Papagoi oli armukade. Isane lind. Kui mõni mees mulle külla tuli, muutus papagoi metsikuks. Kuigi suguvõimetu. Ta oli suur lind, rohetiib-aara. Kui omavahel olime, oli suur sõber ja otsis mu juustest parasiite. Üritas mind kosida.”

“Kui inglaseks sa said?”

“Inglaseks saada pole võimalik, aga ega ma päris eestlane ka enam polnud. Mind huvitas väga see, millised reeglid seal on, see tundus kuidagi armas ja turvaline. Minu arust on väga täpne raamat antropoloog Kate Foxi Watching the English – seal kirjutatu peab täpselt paika, aiapäkapikkude kohta käiv näiteks. Keelega harjusin küll nii ära, et kui hakkasin jälle rohkem Eestis käima, siis pidasin päevikut inglise keeles. Siiamaani mõtlen ja räägin kassiga vahel inglise keeles. Enne Inglismaale minekut olin tõlkinud inglise keelest kolm raamatut, tundub, et tuntuim neist on Robert B. Cialdini “Mõjustamise psühholoogia”.”

“Kuna sul on väga erinevaid töid... väänatud ja keevitatud metalli, valatud marmorit, kuskil on roostes kuulipildujalint, samas on põranda sees auk, mis viib maa sisemusse ja kust põhjast paistab valgust, siis ma oletan, et su mina või karakter ei ole ühene ja selge vaid on pidevas muutumises. Kuigi tõsi, käekiri või kiindumus abstraktsioonidesse on pidev.”

“Elame igapäevaselt selle inimesena, kelleks ennast peame, aga mõnikord, kui on mingi eriline olukord, või elu muutub kardinaalselt, siis näeme, ja üllatume, et oleme hoopis teistsugused. Usun, et meie kõigi sees on igasugu elukaid varjul.

Abstraktsioonid jah, tore, et mainisid. See on võib-olla kõige põnevam osa kunsti tegemisel, justkui asja essentsi leidmine. Kui tunnen, et olen selle vähemalt mingil määral suutnud skulptuuri panna, siis see on väga erutav.”

“Mis on su plaanid nüüd Eestis?”

“Ma teen ikka seda sama edasi, püüan inimolu (human condition) oma töödes kirjeldada. Sellest, kuidas keskkond kunsti mõjutab, on raske aru saada, see on kuidagi subtiilne. Võibolla hiljem saab aru, kas mu kunst muutus kuidagi Eestisse tulemisega. Võimalik, et esteetika muutub, kes teab, äkki hakkan suurlinna igatsema ja see avaldub mu töödes mingi kiiruse ja tuledena.”

“Kuidas kulges Viinistul suhtlus Manitskiga? Kas läksid sinna, kuna seal ei pea saaliüüri maksma? Külastajaid seal ju kuigi palju pole.”

”Tahtsin seal näitust teha esteetilistel põhjustel. Kui neid roostes seinu ja hämarat ruumi nägin, teadsin, et mu tööd sobiksid sinna. Kui heledal suvepäeval sinna sisse astuda, siis tunned, et oled nüüd hoopis teistsuguses kohas. Seal peab aeglaselt rääkima nagu kirikus, kõik kumiseb. Uurisin tuttavalt galeristilt, kes on siin enne näitusi korraldanud, ja ta küsis lihtsalt: Mis kuud soovid? Jaan Manitski oli väga võluv ja vastutulelik, aga ega ma temaga palju ei suhelnudki.”

Silja Truus. Sügaval kõrgus, madalal ülevus

Silja Truus. Sügaval kõrgus, madalal ülevus.
Puit, betoon, linast köis, akrüülvärv, 2019

“Kui palju sul on õnnestunud töid müüa nii Londonis kui siin?”

”Eestis pole seni midagi müünud. Huvi on olnud, eks paistab. Londonis müüsin peamiselt tuttavate võrgustiku kaudu. Palju ei ole kunagi müünud, pean ikka muul kombel ka raha teenima. Mu tööd on alati teistele kunstnikele meeldinud, aga kunstnikel pole kahjuks sageli raha.”

“Kas korjad ka Eestist kuskilt koli või objekte, et neist töid teha? Miks sa prügimägedel ei käi? Seal ju kraami on.”

“Olen puitu korjanud rannast ja RMK lageraietelt. Kui leian koha, kus keevitada saan, siis otsin kindlasti metalli ka. Prügimäed ehk on liiga jõledad, kuigi huvi pärast võiks vaadata küll.”

“Ütlesid, et tulid tagasi, kuna oli hirm, et Eesti kaob ära. Kas nüüd sama hirm Londoniga pole? Kui tihti seal käid? Ateljee on alles? Kas seal Cork Streeti galeriis on sinu asju väljas ja müüdud?”

“Cork Streetil olid mul fotod näitusel kunagi ammu. Enam pole seda galeriid olemaski.

Kui varem palju Londoni ja Tartu vahet käisin, siis oli jah irratsionaalne hirm, et Eesti kaob ära või ma ei saa siia tagasi. Londonist olen nõus loobuma. Pole juba üle poole aasta seal käinud, aga tahaks üht näitust minna vaatama mõne kuu pärast.”

“Su teemad on inimese või isegi maailma süvakihid ja samas kosmos ja sa oled nendega aastaid tegelenud. Ütle, kas seda teed mööda on võimalik kuhugi edasi liikuda või välja jõuda või tähendab see lõputuid variatsioone ilma ratsionaalsete tähenduste, seletusteta? Justkui askeldamist kohapeal. Millal valgustus saabub?”

“See päris valgustus? Seda ma taga ei ajagi. Aga selliseid hetkelisi tõevälgatusi on. Usun, et kui suuta õigesti elu ja maailma vaadata, nii nagu see päriselt on, siis on see ülearugi imeline. Midagi rohkem ei ole võimalik tahtagi. Vaatad näiteks lille või teist inimest ja seal on nii palju rikkust, kõik olemas, ka see, mida sa kosmoseks nimetad või mis iganes.”

“On sul ka Tartus ateljee?”

“Jah, Aparaaditehases. Aga mul oleks rohkem ruumi ja vabadust vaja, tahaks, et oleks kuskil metsa sees maja, kuhu kõik tööd ära mahuksid ja kus keevitada saaks ja mis iganes veel pähe tuleb, kus ma ei peaks mõtlema, kas segan kedagi oma tegevusega. Ma olen muidu üsna korralik, aga kunsti tehes tekitan palju lärmi ja tolmu ja vahel on suisa ohtlik mu ümbruses.”

“Ja räägi lõpuks ka oma suhtlusest Tarrvi Laamanniga.”

“Tarrviga olime kunagi tudengitena head semud, nüüd olen käinud paaril tema ühismaalimissündmusel. Temaga on alati mõnus ja positiivne.”

“Tänan näituse eest. Sul on mõned objektid õrnad, teised jälle üsna suured, rasked ja keerulised. Loodan, et sul on, millega neid transportida ja kus neid hoida.”

PEETER SAUTER
kirjutab Vaeste Kirjanike Maja katusekambris õlut juues lookesi lehtedesse ja raamatutesse.
Vt ka tema teksti “Raamatukogu kui elukaaslane” eelmisest Epifaniost.

Fotod: Silja Truus