Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17              
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

TRÜKISÕNA PAIGUTAMISEST RIIULILE
Henri Otsing

INTERVJUU HELGA NÕUGA
August Künnapu

VÕLTSHOBUNE
Helga Nõu

INTERVJUU IDA-AAFRIKA MUUSIKA SPETSIALISTI FREDRIK LAVIKUGA
Martin Jõela

RUUMIPOEESIA AASTAL 2019
Vilen Künnapu

PANHUMANISMI MANIFEST
Alexei Levchuk

PÄEVIK 2015
Mehis Heinsaar

PROHVETIT TUNTAKSE ROHKEM VÕÕRAL MAAL
Peeter Sauter

KUNSTNIKU PÄEVIK
Silja Truus

SUUSATANGO
Mart Aas

ANU MUISTE MAALID

MEESKOND

Mehis Heinsaar

PÄEVIK 2015

Olen mõttepäevikut pidanud alates 2006. aastast. See on hea võimalus kirjutada ainult enda jaoks, vahetult, siiralt ja kiiresti. Teatava energia kogunedes usaldan end täiesti oma teadvuse lainevoo kätte. Ühtlasi on see ka hea autoteraapia. Nüüdseks on mõttepäevikut kogunenud juba 1800 lehekülje kanti. Mõnikord kasvab mõnest mängulisemast mõttearendust välja uus jutt ja siis on eriti hea meel.

Esmaspäev, 5. jaanuar

Mehis Heinsaar

Mehis Heinsaar
Foto: Maris Mägi

Kirjeldada vahepealsust. Siis kui ei ole midagi. Ei hea ega halb. Siis kui ei ole suuri mõtteid, hoogu sees, ega tundeidki. Aga pole ka lootusetust, tühjust ega nürimeelsust, kaost ega lausnõrkust, või sellest parasjagu väljatulemist. Kirjeldada seda olekut, kui deemonid, inimeste nõudmised, mu enda kummituslik nõrk-olemine, minatu olemine, tühi ja iseloomutu olemine on kohal, aga pole samas ka liiga suurt nõrkust ega meeleheidet; kui tavalised deemonid hulguvad või triivivad mu ümber nagu lehmasuurused pilved madalal maa kohal, segades ja varjates kaugemale vaatamist, aeg-ajalt mässides mind endasse, kui nad must läbi sõuavad, siis jälle lastes näha tühja, ilusat, ükskõikset ilma – isetult, nõrgana, emotsioonideta, aga siiski elu-armastavana. Sellist keskmist, tavalist poolelioleku- kohaloleku seisundit kirjeldada, see võiks olla nagu mu ametniku-töö. Või kojamehetöö, või leivategijatöö. Selles on midagi. Jõus seda eikuidagi-olles ja samal ajal elu armastavas seisundis, ja ometi samal ajal ka hirmunud, urgu ära tahtvas seisundis olla – olla nõnda selles ebamäärases keskmiselt viirastuslikus seisundis – nagu sõdur või piirivalvur vahipostil, marssida, haavapuust mõõgake vöö vahel, või pigem üldse ilma igasuguse relvata, lihtsalt veidras, lühikeste, mitu numbrit liiga suure või pigem väikese piirivalvuri-abi mundris ümber piirivalvuri putka keset mentaalselt tühja poolkõrbe, kusagil keset elu kõnnumaad ümber piirivalvuri-putka, marssida seal ringi ometi kõige selle jaburuse kiuste, kui naljakas Eikellegimaa Sõdur. Aga siiski ja justnimelt nagu sõdur - ühekordses ja kordumatus, ühe-eksemplarises vormirõivas marssida selles alatasa lappimist ja ümbernõelumist nõudvas vormirõivas ümber piirivalveputka või siis (vihma ja pilvitu ja kuuma lauspäikese korral) seal punaste põiktriipudega putkas seistes, kuna istuda ega astuda pole seal sees ruumi. Ja nõnda ikkagi ja seda enam kohal olla. Elus olla. Täites säärasena oma kummitusliku ja samal ajal ainukordset piirivalve-sõduri kohust.

6. jaanuar

Kõik tuleb tagasi. Kõik tuleb alati tagasi. Kihutad küll metsa selle deemoni, ükskõik mis deemoni, ja näe - juba mõne tunni, hiljemalt mõne päeva pärast on ta tagasi. Seisab su selja taga ja koputab kohmetult õlale, endal süüdlase pilk isegi silmis, tammudes jalalt jalale paigal – kohatu, mõttetu, nimetu, tüütu keskpäevatühjuse deemon – või siis mingi muu primitiivne, väiklane meeleolu või loomuomadus, mille oled mõne raamatu, huvitava töö või meditatsiooni abiga ajutiselt metsa peletanud – aga mõne tunni või paremal juhul päeva pärast on ta jälle tagasi. Koputab selja tagant su õlale, kohmetult ja vaevutuntavalt, aga ometi sa tead juba kes ta on, ja et ta on tagasi. Jaa, tead isegi seda, milline ta välja näeb: sinust pikem, pea asemel suure ürgrebase kolju, luusuu, pika, kõhna, sitke kehaga, ja tuul puhub läbi selle ilma ühegi mõtteta tühja, ilusa ja suure rebase koljuluu, puhub läbi kihvade ja õõnsuste. Ta on pikk, jalalt jalale tammuv, vaikiv, õudne oma tüütuses, õudne oma ustavuses peremehele – see tähendab mulle, õudne oma oskamatuses endaga ilma minuta midagi peale hakata – justkui öeldes (nagu kasutu kratt, kes mõnd tühist varandust ei oska isegi leida) – “näe, siin ma nüüd jälle olen, aja mind aga jälle metsa või kannata ära, muud moodi pole võimalik, sest olen su isapoolsete esivanemate poolt sulle kaaslaseks määratud, nii et lahti sa must raisast küll ei saa.” Ja võib-olla ta isegi ohkab seda öeldes, samal ajal oma pikkade kõhnade kätega mu ümbert kinni võttes ja enda vastu pigistades, nõnda et roideluud ragisevad ja hingatagi ei saa... Kolju all on tal aga pikk sulgedega kael, seljas puuvillane, rasvaplekkidega, varrukaotstest narmendav tumesinine ülikond – ja käed – konksus linnuküünistega kolmesõrmsed käed on tal, jalad liiga suurtes auklikes kingades, poolde säärde ulatavates pükstes, punaste karvadega kaetud kõhnad jalad. Ta ei tee mulle otseselt midagi halba, aga ta kohalolek välistab võimaluse pikemalt süveneda ükskõik millesse – tarkusesse, mõtisklusse elu loomuse üle, õnne, armastusse, filosoofiasse. Vähemagi liigse süvenemise korral, kui olen ta kasvõi pooleks tunniks unustanud, annab ta jälle kerge õlalekoputuse või mu pea silitamisega või hammastekrigina või käteplaksuga endast märku. Ja nii jäävadki vaid järele nood üksikud demonoloogilised tähelepanekud mu tühiste, narride ja kasutute kaitsevaimude kohta.

8. jaanuar

Ma olen väsinud olemast aina nõrk, aina tujumuutja, aina enese ja teiste reetja, aina iseenda kuidagi ärapetja. Kõik teekonnad, rajad, katkevad ja on katkenud nõnda. Nüüd, jaanuaris, oleks võimalus alustada vaikselt teekonda kevade poole, kui ma veel vaid tahaks, jaksaks. Aga mu tahe ja usk on keskealiseks saanud varem, kui ma ise. Olen nad pidevate reetmiste toel läbi kulutanud. Nad on juba vanadusnõtruse piirimail. Siiski, vaatamata piinavale seljavalule on mu keha veel päris tugev. Ehk siiski...?

Kui enda loomuse jaoks vale inimesega liiga palju koos olla, muutun ka ise valeks ja unustan üldse, et mul selline asi nagu Isiklik Jõud ja Vägi on olnud. Ja on ka siin ja praegu, kui olen üksinduses veetnud õhtu ja öö. Isiklik Jõud on suur asi. Isikliku Jõu väljadel vastu võetud otsused on õiged. Kõik muu on kaheldava väärtusega.

9. jaanuar

Enamus mõtteid koormavad inimesi nagu seljavalu või küür seljas. Vabatahtlikult sandistatakse end negativismiga - või on see pigem sundus, esivanemate pärandus? Inimloomus, mis nii või teisiti on heidetud pidevaisse kannatuste ahelaisse, ikka väljendub see enamasti valu või virina või oietena - nagu vanad kuused sügistuules ägamas.

10. jaanuar

Ära võta end (oma mina) liiga isiklikult! Kõik küüruga kannatused algavad justnimelt sellest. Et pidada vastu nüüd need 700 otsustavat päeva, kirjutamaks-nägemaks tervikuna oma haiguslugu, peaksin nüüd esimesed 100 päeva ainult vundamenti laduma, st. tegema kuiva raamatupidaja tööd, kirjutama ümber vanu märkmeid, õppima vene keelt, jälgima endas toda hedonismijanus kiunuvat ja naudinguid ihalevat deemonsiga doktorina kõrvalt. Sellele lainepikkusele jõudes-sõudes püsin igal juhul tugev, ei kaota Isiklikku Jõudu.

Nagu nädalas pühendan ühe päeva lugemisele, nii nüüd 100 päeva ettevalmistusteks. Puhtalt loomingulisele põlemisele jääb sellest 700 päevast 300 päeva. Jõuvarusid ära hinda üle! Järgmine, 2016. aasta, peaks iseenesest olema juba töine nauding – kuna suur ettevalmistustöö on selleks ajaks tehtud (silmas pidades romaani valmissaamist).

16. jaanuar, reede.

Jah, elu ongi kohutavalt lühike. Aga ma olen tundnud ka tuhandeaastase inimese kurbust, igavust ja melanhooliat. Olen enamuse oma nooreea ja ka keskea ajast veetnud Metuusala või Jeremia kombel igavledes ja suvistel aasadel nutulaule lauldes. Olen lebanud oma kuninglikult õndsa tahtejõuetuse rüpes nagu vana Metuusala. Ja kui olen seda kogenud, siis järelikult olen seda ka olnud. Tuhandeaastane, ma mõtlen.

17. jaanuar

Mingi tahtehalvatuse erivorm – puurikujuline parasiitdeemon on see, kes mind ümbritseb ja aeglaselt, väga aeglaselt mu elu ja otsustusvõime mahlu tühjaks imeb.

Olen justkui 24/7 enda päralt (vaba!) ja justkui ei ole ka. Lasen asjadel endiselt minna, nagu nad lähevad, ja miski mus nagu ütleks, et võib-olla see polegi kõige valem tegu. Sest... iga pingutus, iga ponnistus, iga eneseületamine on kui hullu Moosese läbi mere minek - mis on korraks kahte lehte laiali aetud Väega, aga – rahvast mul ju järel pole!

Võib-olla on Kuninglik Tahtejõuetus antud mulle kui and? Aga mil moel siis? Viirastuslik elu on iseenesest muidugi kõige tervislikum. Pideva eneseületamisega, distsipliiniorgiatega kaasneb ka pidev ärritusseisund, misantroopia, misogüünia, iivelduslik põlgus kõige vastu, mida keegi teine või lõpuks mida isegi veel ette võtan. Teatavas viirastuslikus, infantiilses, kõigele käega löövas kerges ängstaadiumis seda pole. See tähendab muidugi on, aga ei peksa nii otse näkku... Millise kergusega ma eile Allanit nähes joomakuradile jälle ja otsekohe järele andsin – millise kirega, nagu nooruk! Joomaöö – neljapäev vastu reedet, hiljem baaris veel Henrik, pluss mingi kaunitar, kel esimene järk males, Joosep ja teised.

20. jaanuar

Mõistmine tuleb su juurde, kui oled kolm päeva liikumatult lamanud voodis. Teinud ootamise vaikset tööd. See ei ole kerge töö. Vähestel on veel aega mõistmist oodata.

21. jaanuar

Mu pärismina magab juba 5ndat aastat sügislehtede all, kaugel, paksus metsas. Näeb unes mu unenäomina, kes joob ja laaberdab ringi ja kirjutab neid ridu siin. Ei ole hea see uni, ei ole hea. Sestap vähkreb mu pärismina tihti, ägab ja veerleb oma karukoopas ringi, ajab lehed pealt ja väriseb. Vahel möödub mõni vaim, ja lükkab talle jälle lehed peale. Siis mu pärismina rahuneb, ja näeb jälle mõnusat, unenägudeta und.

24. jaanuar, reede

Kõige alus on ju väsimus, üsnagi pidev väsimus, füüsilised valud ja uimasus, millest sa lahti ei saa, ega saagi saama – vähemasti mitte detsembrist aprilli keskpaigani. Sellest lähtugi. Algjuurestikust, pinnasest, mis ümbritseb juurestikku, lähtu mineraaliderikkusest, vihmadest, mida oma hingepuule oled võimeline sadada laskma, maavärinaist, mida oma amokijooksudega oled esile kutsunud.

Kuidas aga üle elada noid vahepealseid suurte maakivide raskuseid kriisitunde- ja päevi enese peas ja hinges?

Tuleb lihtsalt hoiduda kõigest kõrvalisest, anda endast tänase öö ja päeva parim, see ongi kõik. See, mis siis tuleb, tuleb nii või teisiti. Ja võta see siis lihtsalt kidura, ükskõikse, aga visa soomännina vastu – roostene vesi ei tapa sind, vaid laseb olla omas elemendis. Soo kuningas ongi kidur, kõverik mänd. Ja seal ning sellisena, omas keskkonnas, on ta ilus ja võimas. Aga kui ta soost juurtega välja kiskuda ja kuhugi mujale istutada – või kui ta ise oma loomuomasest keskkonnast välja rändab viljakamaid pindu otsima – siis võib ta kaotada kõik olulise.

Jah, su juured peavad olema õiges pinnases. Rabamänd on harjunud roosteveest läbiimbunud, rauarikka ja söövitava mineraalainetest vaese turbamullaga, see ei tee talle suurt midagi peale pealiskaudsete valude ja vaevuste, mis on ta jaoks tühiasi. Ta on seal elus, on seal sellise väikese ja kidura ja kõverikuna omas keskkonnas ikkagi ilus, majesteetlik ja täie tervise juures. Aga minnes otsima paremat kasvukeskkonda ja olemispinnast, võib ta jääda sootuks kiduma. Metsas, põllul, linnapargis rabamänd kärbub ja kuivab kokku. Ainult rabas on ta kuninglik puu, vaatamata oma kidurusele.

Üksindus ei ole üksindus, raba ei ole raba, kui ollakse kohal. Oma loomupärases keskkonnas elades olen Kodus. Olen Jõu sees. Olen Jõud ise. Rabana, kõrvalise, vaese ja jubeda maastikuna hakkan teda (st oma hingekeskkonda) võtma alles siis, kui elan või püüan elada mastimänni elufilosoofia järgi

25. jaanuar

Olen olnud tiik, ühe konnaga tiik omaenese rahus, olen olnud sõnnikuhunnik, rammus sõnnikuhunnik, millel kasvamas mahlakad, magusad kõrvitsad, olen olnud igav, kolmesaja aastane rabamänd kesk vaikust ja rahu... Ja nüüd olen siin, kirjutamas neid ridu. Mida on mul öelda, kandes mälestusi noist eelnenud olemistest? Ei muud, kui et põgus ja pööraselt naljakas eksitus on see mu inimeseks olemine nonde pikkade vaikelude vahepeal.

26. jaanuar

Enamuse ajast kubiseb pea kummitustest, millel pole olevikuga midagi asja. Kopitama läinud ajaasjad pea sees. Kuskilt mingist kaugest ajast pea sisse jäänud õnneihalused ja kujutlused, mis seal aastatega kinnistuvad, juured alla ajavad, zombidena lihastuvad ja nüüd elavate surnutena peas ringi tuiavad, õnnelikult lollakad irved suul. Kui mõte on värske ja olevikuline, siis ei saa nad enda eksistentsiks vajalikku sumbunud õhku. Värske olevikuline ajatuul mõjub neile uinutava vastumürgina ja nad kukuvad kes kuhu juhtub. Aga pruugib mul ainult valvsus kaotada ja asuda heietama mingeid minevikuhõngulisi igatsusi või süveneda pealiskaudsetesse päevauudistesse, kui sulguvad värske õhu aknad ja elavad surnud ajavad mus end uuesti püsti, asudes kohmakalt ringi õõtsudes ja asju lõhkudes mus jälle ringi tuiama.

Samas on naljakas, et vaatamata tehnika ja teaduse võidukäigule kujutab kaasaegne maailm deemoneid, viirastusi ja kummitusi ikka veel keskaegsetena, primitiivsete hirmutistena, tulemata selle pealegi, et ka nemad võivad muutuda, areneda ja täiustuda paralleelselt inimteadvuse ja tehnika arenemisega. Et nad võivad imbuda arvutitesse ja mootoritesse, et nad võivad olla sisse imbunud ja end sisse seadnud just seal tippteadlaste ajupiirkonnas, mis mõtlevad pingsalt ja kõrvalekaldumatult välja kõige täiuslikumat inimrobotit, uusi bakteri- ja kahjuritõrjeid, uusi vaktsiine, uusi rakette, uusi mootorsaage, uusi väetisi, veel kiiremaid masinaid, või viirust, mis oleks suuteline hävitama terve kontinendi.

28. jaanuar

Hinge- ja mõttemaastiku alkeemiline võlu seisneb eelkõige muundumisvõimes – puu võib seal muutuda järveks, järv kerkida pilveks, pilv sadada vihmana rändaja peale, rändaja võib ühele hetkel muutuda haigruks, õhku tõusta ja suure puu latva lennata, puulatv või muutuda kuldnokaparveks, teerajad ojadeks, ojad välkudena õhku tõusta, jne.

Seal, kus mõistus, uskumused ja teadmised toppama jäävad, seal kinnistuvad ja kivinevad nad hingemaastike osadeks: neist saavad tabud, puuslikud, kinnisideed ja ebausud. Neist saavad kivid ja juurikad seal hingemaastikes, mille vastu noor rändaja oma jala ära lööb, aga mille najal ta ka puhata võib... Sama on ka jäämisega mõne inimese meelevalla alla, kellest usutakse, et ta teab rohkem, või keda alandlikult armastatakse – see inimene võib siis terve ülejäänud elu tolle armastaja või imetleja kohal lasuda nagu madal ja hall pilvelaam sügiseses taevas, kust lakkamatult sajab ühtlaselt jahedat vihma... Tean juhtumit, kus üks abikaasadest peale kahekümne viie aastast abielu 55selt kokku kukkus, infarkt. Aga nood arstid ei suutnud tuvastada, mille kätte see inimene tegelikult suri.

MEHIS HEINSAAR
on Lõuna-Eesti kirjanik.
Vaata ka tema tekste eelmistest Epifaniotest.