Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17              
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

TRÜKISÕNA PAIGUTAMISEST RIIULILE
Henri Otsing

INTERVJUU HELGA NÕUGA
August Künnapu

VÕLTSHOBUNE
Helga Nõu

INTERVJUU IDA-AAFRIKA MUUSIKA SPETSIALISTI FREDRIK LAVIKUGA
Martin Jõela

RUUMIPOEESIA AASTAL 2019
Vilen Künnapu

PANHUMANISMI MANIFEST
Alexei Levchuk

PÄEVIK 2015
Mehis Heinsaar

PROHVETIT TUNTAKSE ROHKEM VÕÕRAL MAAL
Peeter Sauter

KUNSTNIKU PÄEVIK
Silja Truus

SUUSATANGO
Mart Aas

ANU MUISTE MAALID

MEESKOND

Martin Jõela

INTERVJUU IDA-AAFRIKA MUUSIKA SPETSIALISTI FREDRIK LAVIKUGA

Martin Jõela ja Fredrik Lavik
kirpputoril

Martin Jõela ja Fredrik Lavik kirpputoril

Minu eelistatuim muusika kogemise vorm on kuulamine vinüülplaadilt, mille ma olen otsingute järel soodsalt endale saanud. Inglise keeles on selle jaoks termin crate digging. Üpris fanaatiline tegevus otsida kolapoodides piimapudeli kastidest haruldasi või tundmatuid muusikapalasid vanadelt vinüülplaatidelt. Loomulikult igalpool maailmas on neis kastides erinevad plaadid. Kui mulle Tallinnas tunduvad kõik plaadikastid ühesugused, siis ühele põhjaeurooplasele ei pruugi see nii olla. Seda tüüpi plaadikogujad ei piirdu turismireisil esimese plaadipoega, vaid otsivad ka nurgatagustest. Sellisel viisil reisimisest pean eriti lugu, sest lisaks kohustuslikele vaatamisväärsustele näen ka muud linna ja kohalikku elu. Tänu Internetile olen ma vähemalt 10 aastat juhatanud plaadikogujaid Tallinnas, näidanud õigeid salapoode ja jaganud teadmisi Melodija plaatidest.

2011. aastal külastas Tallinnat koos oma sõpradega Norra plaadikollektsionäär ja DJ Fredrik Lavik, kes oli võtnud minuga ühendust, et mõnda plaadiurgast külastada. Päris kiiresti saime sõpradeks. Tal oli sel ajal juba ka plaadifirma Jazzaggression Records, mis andis 2013. aastal välja ka esimese Eesti muusika plaadi, milleks oli Jaan Kumani suurepärane 70ndate jazzfunki kogumik. Olen aidanud tal nüüdseks teha kokku 5 Eesti plaati. Sellega seoses kujunes välja ka tööjaotus, kus minust sai Fredriku postimees Tallinnas, seoses odavamate postihindadega kui Soomes, kus ta nüüd elab.

Kui varem teadsin Fredrikut internetist kui funki ja jazzi huvilist, siis esimesel kohtumisel tuli välja, et ta oli ka just saanud ligi kümme tuhat vinüülplaati Keeniast. Loomulikult oli suur osa sellest Aafrika päritolu muusika 1970.-80. aastatest. Seda ta hakkas süstematiseerima, jagama leide oma blogis, mängima neid pidudel, müüma ja lõpuks kujunes sellest välja ka plaadifirma Afro7 Records.


The Scorpios

The Scorpios. Debüütalbumi kaanepilt: A Man Called Warwick

Millist muusikat Afro7 välja annab? On ju Aafrika kontinent suur ja täis erinevaid riike, rahvaid ja stiile.

Olen keskendunud muusikale Ida-Aafrikast, see on minu spetsialiteet alates sellest ajast, kui ma sain endale suure valiku Keenia seitsmetolliseid singleid. Seni oleme välja andnud muusikat Keeniast, Somaaliast, Ugandast ja Sudaanist, varsti ka Burundist.

Kui palju sa teadsid Aafrika muusikast enne seda leidu? Milline oli su muusikaline taust varem?

Ma ei teadnud palju. Fela Kuti, Manu Dibango ja veel mõned tunnustatud afrobeati suurkujud peamiselt Nigeeriast. Alates 90ndatest olen olnud sõltuvuses rare groove’ist, igasugune rütmimuusika meeldis mulle. Kõik sai alguse mu ema plaadikogust, seal oli head kraami. Mäletan, et leidsin sealt legendaarse Ameerika underground plaadifirma Black Jazz väljaande grupilt The Awakening. Aga ka Dave Matthews’i albumi “Dune” ja palju ECM plaadifirma plaate, nii et need äratasid minus uudishimu. Lisaks olin 90ndatel huvitatud selle aja elektroonilisest muusikast.

Niisiis räägi sellest, kuidas sa leidsid vinüülplaatide lao Keenias, millest sai alguse sinu laiem huvi Aafrika muusika vastu.

Fredrik
Lavik

Afro7 plaadifirma juht Fredrik Lavik tööhetkel

See oli õnnelik juhus. Jalutasin koos oma naise ja sõbraga elektroonika turul Mombasa City’s. Leidsin mõned vinüülplaadid ja müüja andis mulle vihje ühe teise koha kohta, mis osutus olema väga suur. Seal oli unustatud ja tolmune plaadikogu. Juhtus nii, et lõpuks ostsin kõik need plaadid ära summa eest, mis muutis mõlemad osapooled õnnelikuks. Lasin selle kõik saata merekonteineris Norrasse ja olen seda kogu arhiveerinud alates 2011. aastast.

Need olid kõik 7˝ singelplaadid ja ainult Keeniast. Seal oli muusikat erinevates stiilides, näiteks igal hõimul on oma versioon Benga muusikast, nii et neil plaatidel võib olla nii luo bengat, nii kikuyu kui ka luhya benga. Kõik äratuntava ainulaadse kitarrimängu ja tempoga. Ka palju koorimuusikat. Või suahiili muusikat, mille juured asuvad kongo muusikas. Ja nii edasi. Plaatide seas oli ka lääne artistide Keenia presse, näiteks Madonnalt või Pink Floydilt. Ja kuna see kogu oli laojääk, siis võis mõnest väljaandest olla 100 koopiat. Sellega seoses tekkis ka kerge paanika kollektsionääride seas. Sest kui seni oli mõne plaadi kohta teada, et on olemas ainult üks eksemplar kogujate ringkonnas, siis kui ma neid müüma hakkasin, toimus kerge hindade langus. Isegi mõni uuris, kas ta saaks osta kõik eksemplarid ära. Näiteks Kolumbias, Barranquilla linna soundsystemites mängitakse palju kongo muusikast inspireeritud stiile. (Nii et sealsed selectorid tellivad tihti Fredrikult vanu Keenia singleid ja üritavad kõik koopiad ära osta, et nende konkurendid samasugust plaati ei saaks – M. J.)

Selle kogu ostmisega said sa üleöö Keenia muusika spetsialistiks. Sa olid andnud plaate välja Jazzaggression leibli all ja siis tuli ka Afro7. Aga enne esimest Afro7 väljaannet panid sa kokku ka kogumiku “Kenya Special” tuntud eksootilise muusika plaadifirmale Soundway. Räägi, kuidas see juhtus.

Soundway boss Miles Cleret võttis minuga ühendust, kui ta oli näinud, et ma müün internetioksjonil Keenia muusikat. Me saime tuttavateks ning hakkasime seda kogumikku kokku panema. Sel ajal oli mul varuks palju head muusikat. Kõikidest Keenia stiilidest oli südamelähedasem sel ajal benga muusika, mida iseloomustab lihtne stripped down kitarrikäik, tugevad trummid, kaasahaarav tempo ja kõvad meloodiad. Nii et esimene kogumik sai kikuyu benga stiili keskne, tol ajal seda Lääne klubides veel ei mängitud. Nii et me põhimõtteliselt alustasime selle moevoolu. (Näiteks kodumaine plaadifirma Porridge Bullet andis ka välja mõned benga stiilis tantsuplaadid – M. J.)

Light & Sound of Mogadishu

Kogumik "Light & Sound of Mogadishu"

Aga Afro7 esimene väljaanne oli hoopis unustatud Somaalia muusika kogumik “Light & Sound of Mogadishu”, mis on saanud kiita ka väljaspool musafriikide ringkonda. Somaalia muusikast on üldse raske informatsiooni leida, näiteks on seal süstemaatiliselt helikandjaid hävitatud võimude poolt. Ma olin ise tunnistajaks, kuidas Helsingis astusid Digeliuse plaadipoodi kaks somaali naist, ema ja tütar. Nad olid näinud akna peal seda kogumikku ja tütar küsis, et kas nad saaksid seda osta, ja ema vaatas plaadiümbrist ja tundis ära oma lapsepõlve lemmikud.

See oli Taani muusikahuvilise Andreas Vingaardi idee. Ta oli intervjueerinud plaadifirma Light & Sound omanikku, kes elas Taanis. Kuna raadiojaama Voice of America produtsent Matthew Lavoie oli teinud juba temaatilise blogipostituse, olid lood juba valitud ja mina lihtsalt tegin valmistoote. See muusika oli fantastiline. Kui enamasti on Somaalia muusika saadaval ainult kassettidel, siis ma sain USA Kongressi Raamatukogust parema kvaliteediga koopiad. Light & Sound originaalvinüülid on muidu väga haruldased. Pärast LP-formaadis kogumikku hakkasid sa välja andma 7˝ singleid, praeguseks on neid juba 10 ilmunud.

Miks just singlid?

Singleid on lihtsam teha ja müüa, neid on odav postitada isegi Soomest. Lisaks omal ajal Keenia turg oligi põhiliselt vinüülsinglid, sel ajal ei ilmunud seal peaaegu üldse täispikki albumeid. Niisiis paljud ansamblid salvestasidki ainult kaks head lugu ja rohkem ei midagi, nii ongi neid parem avaldada singlil. Lisaks oli Keenias palju väikseid plaadifirmasid ja
kõigil olid väga lahedad logod, püüan alati need etiketi
kujunduses säilitada oma väljaannetel.

The Scorpios

The Scorpios

Järgmine album tuli hoopis kaasaegselt bändilt Scorpios, kes on Londonis tegutsevad sudaani muusikud.

See võimalus tuli ka täiesti ootamatult. Tuttav plaadikollektsionäär Kanadast leidis juhuslikult Scorpiose videoklipi ja jagas seda. Kuigi nad on kaasaegsed, on nende muusikas sellist toorest traditsionaalse rahvamuusika tunnet, lisaks olid vokaalid imelised. Võtsin ühendust nende mänedžeriga ja nad salvestasid Afro7 jaoks terve albumi.

Järgmine täispikk plaat oli kogumik Keenia ansamblilt Black Savage. Miks nemad nii erilised olid?

Gordon Ominde & Black Savage

Gordon Ominde & Black Savage

Black Savage oli üks väheseid afro-rock muusikat tegevaid bände Keenias. Nad olid päris noored, kui nad oma albumi välja andsid. Bändi liider oli Gordon Ominde, kellega koos mitmed erinevad muusikud aastate jooksul nende plaatidel mängisid. Nagu tema lesk ütles, “sel ajal musitseerisid Nairobis kõik kõigiga koos, põhimõtteliselt jämmiti kogu aeg”.

Afro7 ühel viimastest plaatidest teeb kaasa ka Tallinna muusik Misha Panfilov. Sellel plaadil on
kaks lugu kaasaegselt Londonis tegutsevalt Nigeeria muusikult, trompetimängijalt Etuk Ubongilt. Kuidas see koostöö juhtus?

Jah, Misha Panfilov produtseeris ja miksis singli, et see kõlaks palju autentsemalt. Mäletan, et tuntud BBC saatejuht Gilles Peterson imestas, et kas see on vana või uus muusika!? Siis ma teadsin, et me olime saavutanud heli, mida soovisin. On salvestatud ka terve Etuk Ubongi album. Eks näis, mis sellega saab.

Mitu korda oled sa nüüd ise Keenias käinud? Räägi sealsetest plaadiotsingutest.

Olen käinud 3 korda, viimati selle aasta aprillis. Kuna mul on nüüd hea ülevaade kohalikest plaatidest, leian ma sealsetel turgudel palju kiiremini head plaadid üles, nii et oli tore olla tagasi “kaevamas” otse sündmuspaigal.

Kõik su plaadid on ametlikult litsentseeritud. Kuidas on artistid suhtunud sellesse, et sa soovid nende 70.-80. aastatest pärit muusikat välja anda?

Tavaliselt on vanad muusikud positiivselt meelestatud, kahjuks on paljud neist juba lahkunud meie seast. Näiteks, kui me litsentseerisime David Waciuma lugu “Devil Go”, oli ta 2 kuud enne kontaktide leidmist surnud. Väga kurb!

Mis plaate on järgmiseks oodata Afro7 plaadi- kompaniilt?

Yaseen

Yaseen

Esiteks tuleb väga huvitav Taarab stiilis kogumik omapäraselt artistilt Yaseen & Party, kellel ilmus mitmeid plaate 50.-60. aastatel, nii 78 kiirusega plaate kui ka hiljem singleid. Taarab muusika on pärit Suahiili rannikult, selles muusikas on ka araabia ja india mõjutusi. Jällegi selline minimalistlik stiil, enamasti mängitud keelpillidel, flöödil ja rütmipillidel. Yaseeni stiil oli ainulaadne sellepärast, et tal oli iseenda leiutatud võimendusega versioon taishgoto’st, Jaapani harfist. See kõlab nagu mingi süntesaator, mistõttu mõjub see muusika väga futuristlikult. Lisaks on muusikul iseloomulik vokaal ja ta muusika rütmika on fantastiline. Nii et see on ainulaadne ja me oleme ka läinud süvitsi, et kirjutada kokku tema elulugu ning otsida välja fotod. Et kõik detailid oleks tasemel, mida see väljaanne nõuab.

Teiseks on tulemas kaks plaati Burundist. Üks neist on uusväljaanne ansambli Amabano albumist, mis algselt ilmus Nõukogude Liidu plaadifirma Melodija all. See salvestati Burundis 1986. aastal, mil sealne valitsus oli nõukogudesõbralik ning Melodija oli saatnud oma salvestusgrupi sinna lindistama kohalikku muusikat. Nii et neil õnnestus salvestada riigi parim ansambel ja nende plaat välja anda, kuid kahjuks Burundisse see plaat ei jõudnudki müügile. Nüüd siis on plaat uuesti masterdatud ja ilmub uue kujunduse ja taustalooga.

Kuula ka temaatilist Fredrik Laviku miksi Epifanio Mixcloudi lehelt:

MARTIN JÕELA
on plaadikollektsionäär ja plaadifirma Frotee (frotee.net) üks vedajatest.
Vt ka tema artiklit Eesti marginaalsest levimuusikast eelmisest Epifaniost ja kuula sinna juurde kuuluvat miksi: