Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17              
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

TRÜKISÕNA PAIGUTAMISEST RIIULILE
Henri Otsing

INTERVJUU HELGA NÕUGA
August Künnapu

VÕLTSHOBUNE
Helga Nõu

INTERVJUU IDA-AAFRIKA MUUSIKA SPETSIALISTI FREDRIK LAVIKUGA
Martin Jõela

RUUMIPOEESIA AASTAL 2019
Vilen Künnapu

PANHUMANISMI MANIFEST
Alexei Levchuk

PÄEVIK 2015
Mehis Heinsaar

PROHVETIT TUNTAKSE ROHKEM VÕÕRAL MAAL
Peeter Sauter

KUNSTNIKU PÄEVIK
Silja Truus

SUUSATANGO
Mart Aas

ANU MUISTE MAALID

MEESKOND

INTERVJUU HELGA NÕUGA

Helga Nõu

Helga Nõu oma Raua tänava kodus
Foto: Fred-Erik Kerner

Sinu esimene romaan “Kass sööb rohtu” ilmus Lundis 1965. aastal ning viimane “Ingel ja idioot” Tallinnas 2019. aastal. Kuidas on 54 aastaga muutunud Sinu stiil, aines ja maailmatunnetus? Kes olid Sinu eeskujud siis ja keda jälgid praegu?

Noor inimene arvab ikka, et ta teab kõike. Hiljem olen muutunud alandlikumaks, aktsepteerin rohkem teisi ja teiste arvamisi. Ehkki kirjutades tunnen end tihti opositsioonis, kas eelmise põlvkonnaga või “avaliku arvamusega”, tahan kellelegi pihta panna. “Kass sööb rohtu” kirjutamisel õhutas Enn (Helga abikaasa, kirjanik ja arst Enn Nõu - toim) mind takka – tema mind panigi romaani kirjutama – et kirjutada seksist hästi julgelt. Tahtsingi olla noor ja julge ja otsida uusi teid. Sain ka selle eest pähe ja muutusin ettevaatlikumaks. Tegelikult pettusin lugejates. Võrdleksin maalikunstiga: kui maaliksin suurepärase maali tagasihoidlikes toonides, aga panen sinna sisse kärepunase laigu, siis nähakse ainult seda laiku ja mitte muud.

Eestis jõudsin käia koolis ainult kaks aastat ja seega kirjandust ei õppinud. Eesti klassika tundus mulle tagantjärele igav ja vananenud ja ongi mul suurelt osalt lugemata. Kui hakkasin kirjutama, võtsin eeskuju rootsikeelsest moodsamast kirjandusest, autoreid ei oska nimetada. Tahtsin aga kirjutada eesti keeles ja otsisin nooremaid eesti autoreid. Esimene, kes mulle täiega hinge läks, oli Mati Unt oma “Võlaga” ja siis noor kassetipõlvkond. Nendega oli mul midagi ühist, tundsin. Hiljem hakkasin lugema Tammsaaret ja austan teda väga. Tema psühholoogia on ajatu. Tänapäeval ilmub kirjandust palju, nii Eestis kui välismaal. Ei jõua lugeda kõike, mida tahaks. Meeldivad üksikud raamatud eri autoritelt, aga otseseid eeskujusid ei oska ka nüüd nimetada.

Su eelviimase romaani “Nartsiss, meesteõgija” tegevus toimub eri aegadel Pärnus, Tartus, Tallinnas, Petrogradis, Riias, Oslos, Londonis, Johannesburgis, Bulawayos, Kaplinnas, Bombays, Singapuris, Shanghais, Hongkongis, Sidneys, Alaskas, jm. “Ingli ja idioodi” keskmes on aga ühe Eesti talu ajalugu, kuigi juttu tuleb ka Siberisse küüditatuist ja Rootsi laste bussiekskursioonist Baltikumi. Kas oled kunagi mõelnud kirjutada romaani, mille tegevus toimub vaid ühes tillukeses ruumis?

Vist mitte. Senini – olen kirjutanud 10 romaani – olen lähtunud ulatuslikust probleemist selle juurde kuuluva andmestikuga. Siis hargneb aine tahes tahtmata laiaks, vahel liiga laiaks. Sinu poolt nimetatud “Nartsiss, meesteõgijas” on peategelaseks tegelikult elanud naine, kes tõesti rändas läbi kõik need linnad ja maad. Teises suhtes võib öelda, et romaan algab ühestainsast ivast minu peas ja toimub kirjutuslaua taga, tillukeses ruumis. Kõik, mis selles juhtub, juhtub siiski ainult minu mõtte läbi.

Kui torkab mulle pähe üks piiratud, aga tugevalt inspireeriv mõte, siis kirjutan sellest novelli või lühijutu (nagu juuresolev “Võltshobune”).

Oled 20 aastat elanud osaliselt Uppsalas ja osaliselt Tallinnas. Mis tunne on taas elada ja luua oma lapsepõlvekorteris, kust põgenesid perega sõja eest 75 aastat tagasi Rootsi? Kuidas on mõjutanud kaks täiesti erinevat linnakeskkonda Sinu kirjutamistunnetust? Kas saad ühte ja sama teost alustada ühes kodus ja lõpetada teises?

Algul oli imelik, natuke unenäoline, ei teadnud, kas oli juba kunagi läbi elatud või mitte. Mida mäletan ise ja mida on mulle jutustatud või pildil näidatud? Vahel olin ka pettunud, kui mälestus ei klappinud tegelikkusega. Lapsepõlvele mõeldes sulavad need kaks aega veel praegugi kokku. Vahepeal möödunud 44 aastat Eestist põgenemise ja esimese külastuse vahel (1944 -1988) oli aga nii pikk aeg ja keskkond nii muutunud, et tänapäev mõjub valdavalt uuena. Seevastu ei takista mind kahe kodu vahel liikumine sama teose kirjutamist. Kui istun arvuti taha ja avan vastava dokumendi, sisenen oma “mulli” ega lase end ümbrusest segada.

Helga Nõu. Magnoolia all

Helga Nõu. Magnoolia all (Tütar Laine).
Õli lõuendil, 2016

Milline on olnud Sinu elu raskeim hetk ja milline kergeim hetk?

Ei teagi. Lapsena elasin ju läbi sõda, pommitamist ja põgenemist, aga ma ei mäleta, et need hetked nii hirmsad oleksid olnud. Kartsin küll, aga lapsel on vist nii kindel usk oma “kaitseinglisse”, et elu tundub rohkem suure seiklusena. Tähtis oli, et ma ei pidanud minema lahku oma vanematest, kes olid kogu aeg minu selja taga. Seevastu tundsin end oma noorusajal Rootsis (15- 20 aastaselt) üksikuna ja õnnetuna. Kõik muutus, kui kohtasin Ennu, me abiellusime ja ma ei olnud enam kunagi üksi. Seda muutust, ehkki see polnud hetkeline, tunnetan tagantjärele kui elu kõige õnnelikumat aega.

Oled nii kirjanik kui maalikunstnik. Kas saad kirjatööd teha ja maalida ka paralleelselt?
Millised on parimad kella- ja aastaajad
kirjutamiseks ja maalimiseks? Palun võrdle
neid loomevaldkondi.

Helga Nõu. Ma olen maastik

Helga Nõu. Ma olen maastik.
Õli lõuendil, 2016

Teatud mõttes on kirjutamine ja maalimine sama asi, enda ja oma salajaste mõtete väljendamine! Ainult tehnika on erinev. Ei olegi nii haruldane, et veel teisedki loomeinimesed, näitlejad või muusikud, ka maalivad või kirjutavad. Muidugi saab teha mitut asja, oleneb ajast ja võimalustest. Mul on see õnnelik olukord, et ma pole pidanud kumbagi loomeharu leivateenimisena. Olen olnud kooliõpetaja ja igatsenud koolivaheaegu, et siis lasta paisu taha kogunenud inspiratsioonil voolata. Muidugi on ka olnud halbu perioode tervise või muude muredega, kus ma midagi peale hädavajaliku pole teinud. Ja nüüd pensionieas... Kella- ja aastaaegade kohta ei oska ma midagi öelda, aga pealesunnitud rutiinid ei soodusta loometööd. Küll aga võib üks tellimine või näitus (nii kirjas kui kujutavas kunstis) anda hoogu kasvõi mitmeks ööpäevaks järjest. Üldiselt on mul vaja pikemat aega ja mõtete kogumist kirjutamisel. Maalimiseks võib heiastuda mingi kujutis või värvide kombinatsioon mõne hetkega. Teine asi, kas ma sellest kinni haaran...

Oled tuntud ka kui lastekirjanik. Ainest oled kindlasti saanud nii oma lastelt kui 40 aastat Rootsi koolides õpetajaametit pidades. Mille poolest erineb lastele kirjutamine täiskasvanutele kirjutamisest?

Tuleb kõik targad mõtted ja õpetlikkus peast välja visata ja olla laps. Kõigis on meis ürgolevusena isekas laps, kes tahaks teha muud kui seda, mida peab. Unistada või tunda mõnu varbavahede nokkimisest ja vannis pussu laskmisest, nii et tuleb kaalika lõhn. Vanasti pidi lasteraamat olema õpetlik, aga mitte nüüd enam. Ja lõpp peab olema õnnelik. Tuleb aeg niikuinii oma muredega.

Jaapani kirjanik Haruki Murakami on võrrelnud oma memuaaris “What I Talk About When I Talk About Running” romaanikirjutamist maratonijooksuga, mis nõuab väga tugevat vaimset ja füüsilist distsipliini. Kindlasti aitab süvitsi loominguga tegelemine Sind hoida terve ja nooruslikuna. Kas Sul on mingeid nippe, kuidas end käima saada ja vormis hoida? Kas istud sel perioodil iga päev kirjutuslaua taga ega oota inspiratsioonipuhanguid? Kas teed romaani kirjutades põhjalikke taustauuringuid?

Maratonijooks kehtib kindlasti elukutseliste kirjanike puhul, kes peavad välja higistama raamatu aastas. Minule on romaanikirjutamine vastupidi mõnus tegevus ja igapäevaste vaevade eest põgenemine – eeldusel, et olen saanud romaani “jooksma”. Algus on raske ja samuti lõpp, mis nõuab niitide “kokku köitmist”. Aga kõik, mis vahepeal... Kui tegelased on leitud ja nende umbkaudne siht teada, siis istun mõnusalt oma “mulli” ja lasen neil tegutseda. Tihti käituvad nad hoopis teisiti kui ma alguses olin kavatsenud. Ma ei tee väga täpset eeltööd, aga leian võib-olla guugeldades täiesti ootamatuid ja toredaid fakte paikadest, kuhu mu tegelased satuvad. Otse põhjatu allikas on aga omaenda elu, kõik kohtumised, juhused, võimalused ja mõtted, mis on olnud ja mida ma pole kasutanudki. Vaja ainult mõnda fakti muuta ja avaneb aine uueks romaaniks. Distsipliin on muidugi minu nõrgem külg. Olen unistaja ega viitsi hommikul üles tõusta ega hommikuvõimlemist teha. Istun liiga palju arvuti taga ja liigun liiga vähe. Õnneks sunnib Enn mind välja ja Rootsis käime kolm korda nädalas jõusaalis.

Su raamatud voolavad väga hästi, oskad hoida üleval põnevust. Tavaliselt avastan raamatut käest pannes, et märkamatult koidavad varajased hommikutunnid. Mida soovitad Epifanio lugejale, kes tahaks ka heaks kirjanikuks saada?

Ma ei viitsi lugeda igavaid raamatuid. Seepärast pean tähtsaks alustada kohe “avapauguga”, mis äratab lugeja uudishimu, nii et ta tahab teada, mis edasi juhtub. Üks nipp on alustada kõige põnevamast stseenist, aga jätta siis kirjeldus pooleli... Siis on aega tegelasi tutvustada ja olukorda selgitada. Vastupidisel juhul jõuab lugeja tüdineda või hoopis magama jääda. Veel tahan puudutada absurdi. Kirjanik kirjeldab üht stseeni, tegelasi ja olukorda nii hästi kui ta saab ja oskab. Ta kasutab kõiki vajalikke sõnu, aga midagi jääb ehk puudu, mida kirjamärgina ei ole olemas. Siis ei karda ma kasutada absurdi, mis lahendab kõik probleemid ja saadab raskused lendama taeva poole. See on väga lihtne, umbes nagu salasõna “sim-sala-bimm”. Proovige!

Valdad hästi ka lühivormi. Meeldejääv on näiteks Sinu lugu “Kiri kolmele Aleksandrile Politseiaias” kogumikus “Kolmteist Eesti kirja” (LR 1 / 2016), mille tegevus toimub kolmel erineval ajal Politseipargis Tallinna kesklinnas. Murakami on võrrelnud novelli kirjutamist väikese iluaia eest hoolitsemisega, romaanikirjutamine on tema sõnutsi aga tihedast ja hoomamatust padrikust läbimurdmine. Palun kommenteeri Epifanio jaoks kirjutatud lühilugu.

Helga Nõu. Blondiin

Helga Nõu. Blondiin.
Akvarell paberil, 1999

Ma ei nõustu Murakamiga, kui ta võrdleb novelli väikese iluaiaga. Tähendab see ei klapi minu novelliga. Mulle on novelli idee üks ootamatu ja ilus lilleõis keset rohtu kasvanud aeda. Ma tahan välja tuua just seda ainust õit ja valin selleks kirjandusliku lühivormi, mis lõpeb puändiga. Käesolev lugu “Võltshobune” on tegelikult teine versioon mu autobiograafilisest Politseiaia jutust, mis räägib väliseestlase pettumusest ja valust, kui ta järglased kaotavad oma keele. Ma ei taha olla väliseestlane, aga kasutan seda sõna, kuna tean, et mind selliseks peetakse. “Välis” määrab juba ära, et ma ei ole “sees” ega “sise-”, tähendab päris oma. See teema läbib ka romaani “Ingel ja idioot”. Lühijutt “Võltshobune” jutustab neljast põlvkonnast, kus ma ise kuulun teise. Algan klassikalise müüdiga keelte iludusvõistlusest, mida ma uskusin. Paguluses, kus võõrad mõjud niikuinii peale tungisid, oligi vaja idealiseerida kõike, mis puudutas Eestit ja eesti keelt. Olin eesti gaid ja kasvasin üles tõelises rahvuslikus vaimus. Raske on aktsepteerida, et aeg siiski oma töö teeb ja keel neljandas põlvkonnas kaob. Et mitte liigsesse sentimentaalsusesse uppuda, esitan juuresoleva loo nii napisõnaliselt kui võimalik ja lõpetan tõestisündinud seigaga tütrepoeg Hermani tagasitulekust jalgpalliturniirilt Tallinnas. Vist olin veel ikka naiivne, kui temalt juurdeõpitud eesti sõnu lootsin kuulda. Tema vastus venekeelse roppusega andis aga lootusele kabelimatsu.

Mis on kirjanduse olemus?

Kirjanik on üksi. Ta töötab üksi ja tema kirjatükile ei ole ühtki vabandust. Ajad võivad muutuda, aga teda võidakse oma sõnade pärast üles puua kasvõi peale ta surma. Sama kehtib ka kujutava kunsti looja kohta, ka siis kui värvid maalil pleegivad ja värv praguneb. Kirjandust ja kunsti peetakse heal juhul igaveseks, kui taiesed just ei hallita ja roosteta (raamatuklambrid) või hiired ära ei näri ja koid auguliseks ei söö. Helilooming, näitekunst, film ja arhitektuur on selles suhtes painduvamad, kuna olenevad teistest, kaastöölistest, kes kunstitöö nähtavaks või kuuldavaks teevad, võib-olla sajandite järele esile toovad ja isegi uuendavad. Sedalaadi looming võib seega kauemgi värskena säilida. Kui kaua on kauem kui igavik?

AUGUST KÜNNAPU
Epifanio toimetaja ja maalikunstnik